Liisa-Kai Pedosk: apteegikülastaja võiks järgida teatud etiketti

Pärast gümnaasiumi lõppu ei olnud mul kindlat teadmist, mida õppida tahan. Minu esimene eriala ülikoolis oli bioloogia, ent sain kiirelt aru, et see ei ole minu jaoks. Bioloogiaõpingute kõrvalt hakkasin uuesti riigieksamiteks õppima, et järgmisel aastal sisseastumisel edukam olla. Muu hulgas tegin uuesti keemia riigieksami. Kuna mu gümnaasiumiaegne keemiaõpe oli olnud pigem tagasihoidlik, võtsin õpiku ja hakkasin iseseisvalt alates esimesest leheküljest uuesti õppima. See oli seda väärt, sest mu keskmine hinne tõusis arvestatavalt. Jätsin bioloogiaõpingud pooleli ning uue kandideerimistähtaja viimasel pooltunnil olin valiku ees, kas minna õppima geenitehnoloogiat või proviisori eriala.

Elu jooksul on mu ümber olnud mitmeid proviisoreid ja korraga tundus see valik nii loomulik. Imestasin isegi, miks ma ei olnud varem selle eriala peale mõelnud. Nii ma kandideerisingi proviisoriõppesse ja sain sisse. Proviisori eriala on nõudlik ja õppimist on palju, aga lõpuks, kui alusainetest, sealhulgas keemiast sai vundament laotud, sain aru, miks põhiteadmised nii tugevad peavad olema.

Lisaks ülikoolis õpitavatele teadmistele tulevad proviisori erialal kasuks hea pingetaluvus, kannatlikkus, empaatiavõime ja julgus. Viimane on eriti tähtis, sest kui patsient tuleb apteeki, peab  apteeker julgema vajadusel minna küsimustega tema n-ö isiklikku ruumi, et head nõu anda. Mõnikord on vaja esitada küsimusi, mis patsiendile ehk ei meeldi, aga meie ülesanne on luua usaldusväärne õhkkond, et patsient lahkuks hea enesetunde ja kogemusega, sest ta sai abi.

Tegelikult on eelnimetatud isikuomadused aja jooksul treenitavad, aga nende väike alge võiks tulevasel proviisoril juba olemas olla. Need tulevad kasuks, kui oled ise noor ja terve, aga pead mõistma näiteks raske tervisemurega patsienti. Siiski rõhutan, et kui sa end siit kohe ära ei tunne, siis see ei tähenda, et peaksid proviisori eriala välistama, sest kogemus õpetab!

Proviisoriõppe vilistlasena leiab igaüks endale tööturul koha. Mina olen ära proovinud mitu võimalikku ametit: töötanud apteegis, ravimiesitlejana ja Ravimiametis ametnikuna. Praegu olen juba neljandat aastat tagasi apteegis –tunnen, et see on minu õige koht. Apteegitöö annab palju, aga see ka võtab palju, nii et on oluline teada, et peale apteegitöö on farmaatsiasektoris hulk võimalusi, mille vahel valida.

Oma töös olen näinud erisuguseid apteegikülastajaid. Tänapäeval on proviisorid pea igal ajal kättesaadavad ja nii on apteek paljude inimeste jaoks sama loomulik kui toidupood. Apteek on aga siiski midagi enamat kui koht, kus müüakse kaupa. Apteek on tervishoiuteenuse pakkuja –asutus, kust inimene saab esmast abi mis tahes tervisemure korral. Mulle meeldib mõelda, et kui inimene soovib osta apteegist köharohtu, siis saab ta lisaks kaasa teadmise, et õige rohu leidmiseks tuleb näiteks eristada köha tüüpe, arvestada köha kestust, teada üht-teist eri ravimvormide eelistest jne.

Paljud apteegikülastajad ei teadvusta endale, et apteegist saab nõu nii iseravimise, ennetuse kui ka muude teenuste kohta. Üha enam on patsiente, kellele tuleb anda esmast psühholoogilist abi. Niisiis on apteegitöö vägagi mitmekülgne.

Viimased kaks aastat olen olnud tulevastele proviisoritele ka praktikajuhendaja, sest tunnen, et mul on, mida edasi anda. Juhendades õpin ise tohutult ning koos praktikantidega analüüsime erinevaid situatsioone, mis apteegis pidevalt ette tulevad. Üks teema, mis iga päev kerkib, on apteegikülastajate käitumine ja suhtumine apteeki. Jagan mõningaid mõtteid, mida apteeki tulija võiks silmas pidada.

Nõuanded apteegikülastajale

1. Teadvusta, et tuled apteeki, ja ole valmis apteekriga suhtlema.

2. Püüa apteeki tulles jätta kõrvale kõik välised segajad. Pean siin silmas elementaarset viisakust: ära räägi telefoni ja apteekriga samal ajal, vaid ole kohal – jutt käib sinu tervisest.

3. Kui sul on kaasas väiksed lapsed, siis hoia neil silm peal, et nad ei hakkaks apteegis „väikesteks sisekujundajateks“. Ohutus ennekõike!

4. Ole valmis, et apteeker esitab küsimusi, mis võivad tunduda liiga isiklikud. Apteegis on nii nagu arsti juures–me küsime ja ootame vastuseid. See on vajalik, sest me näeme, et tooteid ja ravimeid kasutatakse tihti valesti. Patsiendi vastustele tuginedes saame pakkuda parimaid lahendusi.

5. Tea, et apteekriga võib rääkida ka piinlikuna tunduvatest asjadest. Me oleme palju näinud ja esialgu tühisena näiv tervisemure, millest ei julgeta rääkida, näiteks intiimpiirkonna mured, võib viia väga tõsise haiguseni. Me saame anda esmast nõu ja suunata vajadusel edasi arstiabi otsima.

6. Ole valmis selleks, et apteeker astub sammu kaugemale, kui on sinu esmane ootus. Me saame helistada arstile ja uurida alternatiivseid ravivõimalusi, kontrollida ravimite kättesaadavust ning neid tellida. Kui vaja, peame nõu ka teiste spetsialistidega –apteeker on ikkagi tervishoiutöötajatest koosneva võrgustiku liige.

7. Ole paindlik ja apteekri soovitustele avatud. Ära jää kinni oma senistesse veendumustesse ja ravimi kasutamise harjumustesse, isegi kui oled aastaid oma ravimeid kindlat moodi tarbinud. Ajaga võivad arusaamised ravis muutuda, ravimisvõimalused on muutunud mitmekesisemaks ja mõnda toodet ei pruugi enam müügil olla, nii et tuleb leida alternatiiv. Usalda apteekrit!

8. Varu aega! Ka pealtnäha lihtsate probleemide korral võib minna apteegis planeeritust kauem. Ka võib vajada mõni teine, sinust varem jõudnud patsient põhjalikumat nõustamist. Kui jääd rahulikuks, võid olla kindel, et kõik abivajajad saavad nendele vajalikku nõustamist ja tuge.

• Liisa-Kai Pedosk on Tartu Ülikooli proviisori eriala vilistlane.
• Ta on Eesti Farmaatsia Seltsi juhatuse liige ja apteegiteenuse kvaliteedijuhise töörühma juht.
• Praegu täiendab ta end Tallinna Ülikoolis haldus- ja ärikorralduse erialal.