Mart Kuldkepp: mina, võõrfiloloog

On kahetsusväärne fakt, et humanitaar- ja sotsiaalteaduste mõttelises hierarhias kipuvad võõrkeeled ja -kultuurid jääma tihti vaeslapse ossa või üldse meelest minema. Esiteks ei sobitu nende olemasolu harjumuspärase teadusloogikaga, mis jagab teadmisi eelkõige distsipliini- (keeleteadus, kirjandusteadus, ajalugu jne), mitte aga maiskonnapõhiselt (skandinavistika, anglistika, germanistika jne). Seetõttu on mitmesugustel otsustusinstantsidel kerge unustada asjaolu, et mitte kõik keeleteadlased ei tegutse tingimata lingvistikaosakonnas ega kirjandusteadlased ainult kirjandusteaduste instituudis. Sellel aga on otsene mõju strateegilisele planeerimisele ja ressursieraldustele: mida kõrgemal, seda olulisem.

Teiseks pole võõrfiloloogiad n-ö rahvusteadustele keskendunud Eesti humanitaar- ja sotsiaalteadusvaldkonna jaoks justkui piisavalt rahvuslikud, tekitades lõputuid küsimusi, miks peaks näiteks rootsi või poola keelt õppima kuskil mujal kui Rootsis või Poolas või mida nende keelte oskuse ja kultuuride tundmisega väljaspool vastavaid riike üleüldse peale hakata. Sama mõtteviisi iseloomustab tihti arvamus, nagu oleks Eestis tehtav humanitaar- ja sotsiaalteaduslik uurimistöö, mis tegeleb millegi muu kui Eestiga, kuidagi loomuldasa vähem oluline.

Käesoleva kirjatöö mõte on Eesti võõrfiloloogidele, eriti tudengitele ülaltoodu valguses natukene lisaenesekindlust süstida ning juhtida tähelepanu teatud põhimõttelistele eelistele, mida annab mõne võõrkeele ja -kultuuri süvitsi tundmine – mitte ainult mingi abstraktse isikliku heaolu seisukohalt, vaid täiesti konkreetselt tööturul tegutsedes. Minu karjäär on olnud lugu sellest, kuidas võõrfiloloogina omandatud teadmiste varal on võimalik endale leida (või isegi luua) unikaalne nišš ja selles tegutsedes edukas olla. Kui see lugu pakub inspiratsiooni või mõtteainet ka teistele, siis seda toredam.

Kui ma 2003. aastal Tartu Ülikooli rootsi keelt ja kirjandust (ja kõrvalerialana inglise filoloogiat) õppima läksin, polnud tegemist lõpuni läbi mõeldud valikuga, kuid kindlasti pole mul seda otsust kunagi hiljem kahetseda tulnud. Ehkki õppekvaliteedis oli tolleaegsel skandinavistika osakonnal arenguruumi, tuleb kõrgelt hinnata sealses väikeses kogukonnas algusest peale valitsenud sõbralikku atmosfääri ja võimalusi suhelda õppejõududega ka väljaspool loengut või seminari. Erinevalt suurtest erialadest, kus tudengi nimi ehk alles magistriõppe ajal kellelgi meelde jääb, võis skandinavistikas tunda ennast kogukonna liikmena, kellega arvestati.

Üsna pea pakkus arenev keeleoskus ka esimesi töökogemusi, olgu see siis õpitavast keelest moosisilte ja kasutusjuhendeid tõlkides (minul) või kuskil kõnekeskuses töötades (paljudel kursusekaaslastel). Vähestel erialadel on võimalik saada nii kiiresti erialaga seotud tööd! Varjukülg oli see, et mõnel jäid niimoodi õpingud venima või katkesid lõpuks üldse. Mind tõmbas aga teadustöö poole ning selles mõttes olid olulised osakonnas korraldatavad teadusseminarid ja õppejõududelt tulnud pakkumised ühes võis teises projektis otsapidi kaasa lüüa. Skandinaviste oli vähe, Norra, Rootsi ja Taani koostöö Eestiga aga tihe, ning neile vähestele avanes ühel või teisel viisil erialaga seotud võimalusi ilmselt rohkem kui ühele keskmisele Tartu tudengile.

2006/2007. õppeaastal täiendasin ma Islandi valitsuse stipendiumi toel end Reykjavíkis Islandi Ülikoolis ning Eestisse tagasi pöördumise järel sai just islandi keelest mõneks ajaks minu leivanumber. Kui skandinaviste oli vähe, siis islandi keelt oskavaid skandinaviste oli veel eriti vähe, mis tähendas, et minuni jõudis mitmesuguseid just islandi keelega seotud tööotsi, mille sekka kuulus nii politseiraportite kui ka kriminaalromaanide tõlkimine. Vähe oli ka skandinavistika õppejõude, mistõttu sain juba 2007/2008. õppeaasta sügisel – esimese aasta magistrandina! – võimaluse pidada tudengitele paar loengut Skandinaavia kultuuriloost. Algajale omaselt said need väga korralikult ette valmistatud, mis tähendab, et olen täpselt samu loenguid pidanud veel palju kordi hiljemgi.

2009. aastal pärast pikalt edasi lükkunud ajateenistust Tartusse tagasi tulles oli mul ebaõnn sattuda otse keset majanduskriisi. Mõnda aega tegelesin kuskil töökojas aknaraamide restaureerimisega, kuid õnneks jätkus õppetöö ka skandinavistikas: esialgu tunnitasu eest ja pärast järgmisel aastal doktorantuuri astumist juba koosseisulise õppejõuna. Kuna õppejõude, nagu öeldud, oli vähe, siis õpetada tuli aineid seinast seina, vanapõhja kirjandusest rootsi keele ajalooni ja islandi keelest Skandinaavia vähemusrahvusteni. Poole kohaga assistendi palk polnud muidugi teab mis suur, kuid võimaldas ühes doktoranditoetusega siiski ära elada, eriti kuna Rootsist ja Soomest õnnestus saada lisastipendiume dissertatsiooni kirjutamisega seotud arhiiviuuringuteks välismaal. Ka doktorandikohta ennast saada oli mul kindlasti kergem, kui oleks olnud mõnel suurema tungiga erialal.

Ehkki ma jätkasin Tartu Ülikoolis töötamise ajal ka vanaislandi kirjanduse tõlkimist ja uurimist ning mu 2014. aasta novembris kaitstud doktoritöö oli ametlikult germaani-romaani filoloogia erialal (ilma et sellega küll erilist sisulist seost oleks olnud), olid mu teadushuvid selleks ajaks keskendunud lähiajaloole. Eesti ajaloolastele tuli minu sisenemine nende tööpõllule ilmselt teatava üllatusena, kuid mul oli seal oma vagu – Eesti ja Skandinaavia suhete ajalugu 20. sajandi alguses –, mis pärast Kaido Jaansoni taandumist oli jäänud hooletusse, kuid mille olulisuses polnud kahtlust vast kellelgi. Samuti on rahvusvahelistes teadusajakirjades avaldatud publikatsioonid omamoodi kõva valuuta, mille varalt võib enese tõsiseltvõetavuse üles ehitada ka mõni kõrvalerialalt irdunud isehakanu. Meritokraatia pole akadeemilisele maailmale võõras!

2015. aasta veebruaris, kolm kuud pärast doktoritöö kaitsmist, sai minust mõneks ajaks skandinavistika osakonna juhataja, mis oli küll raske, kuid tagasivaates ka arendav kogemus. Sama aasta augustis lahkusin Tartust, et asuda tööle Londoni Ülikooli Kolledžisse (University College London, UCL) tänapäeva Skandinaavia ajaloo lektori ametikohale, mis oli ainuke omasugune terves Suurbritannia kõrgharidussektoris. Ka seejuures sai määravaks keeleoskus: Londonisse ei oodatud mitte lihtsalt Skandinaavia lähiajalooga tegelevat ajaloolast, vaid kedagi, kes oskaks ühtlasi mõnda skandinaavia keelt. Kahtlemata jätsid paljud võimalikud huvilised sellise nõude peale kandideerimata. Kui töövestlusel paluti, et ma kohalviibijatega mõne sõna rootsi keelt räägiksin, kuulusid asja juurde vabandused, et mulle kui ajaloolasele üldse selline filoloogiline ülesanne antakse. Selleks ajaks olin ma rootsi keelt enam-vähem igapäevaselt kasutanud üle kümne aasta.

Minu peamiseks ülesandeks UCL-is töötades on – jällegi mu enda valikute tulemusena – saanud aga mitte ajaloo, vaid hoopis Skandinaavia ja Euroopa poliitika õpetamine. Lisaks siinsele skandinavistika osakonnale ühinesin pika nimega Euroopa ja rahvusvaheliste ühiskondlike ja poliitiliste uuringute osakonnaga (European and International Social and Political Studies, EISPS), mis pakub tudengitele iseäranis interdistsiplinaarseid bakalaureuseõppeprogramme. Õpingute käigus ühendavad üliõpilased õpitava keele (näiteks saksa, prantsuse, vene või mandariini) mõne sotsiaalteadusliku erialaga (näiteks poliitika, rahvusvahelised suhted, ajalugu või filosoofia). See on UCL-is üks elitaarsemaid humanitaar- ja sotsiaalteaduste erialavalikuid, mille kasuks otsustavad isegi paljud need esimese aasta tudengid, kes on saanud sisse Oxfordi või Cambridge’isse. Miks? Suuresti seetõttu, et EISPS-i programmide keskne osa on mõne võõrkeele õpe! Alates 2021. aasta septembrist olen olnud selle osakonna juhataja.

Pika jutu lõpetuseks tahaksin rõhutada kolme asjaolu võõrfiloloogiks olemise kohta. Esiteks seda, et keeleoskus ei ole mitte lihtsalt mingi teadmine, nagu neid on võimalik omandada näiteks ajaloo, kirjandusteooria või filosoofia alalt, vaid just nimelt oskus, mille järele tööturul on selge nõudlus. Võõrfiloloog võib olla kindel, et ilma erialase tööta ta ei jää, kui ta seda tööd ainult ise tahab. Samuti tuleb hoida avatud meelt ja esimeste töökohtade puhul eelkõige keskenduda arenguvõimalustele, mida üks või teine töökoht pakub. Tihti õpime erialal omandatud oskusi märkama alles töö käigus.

Teiseks võib edasise karjääri seisukohalt olla suur väärtus just väikese eriala õppimisel, kuna sel juhul on palju kergem saada suureks kalaks väikeses lombis: jääda silma ja luua kontakte, mis lubavad juba varakult omandada vägagi mitmekesiseid erialaseid kogemusi. Ilma sedasorti võimalusteta oleksin sama kaugele jõudnud parimal juhul alles tunduvalt hiljem. Rääkimata sellest, et varakult saadud väljakutsed arendavad kasulikke isikuomadusi, nagu iseseisvus ja vastupidavus.

Kolmas asjaolu on omamoodi teadusteoreetiline ja seisneb selles, et erinevalt muudest sotsiaal- ja humanitaarerialadest, mis on distsiplinaarselt killustunud (ajalugu, keeleteadus, kirjandusteadus jne), on maiskondliku loogika järgi üles ehitatud võõrfiloloogiad juba olemuslikult interdistsiplinaarsemad. See tähendab, et võõrfiloloogiat õppival tudengil on võrdlemisi avar erialane valik suundadest, kuhu edasi liikuda. Minu puhul oli selleks suunaks ajalugu. Kuid ajaloolasena võin kinnitada, et omas valdkonnas on mulle väga olulise konkurentsieelise andnud just omal ajal omandatud filoloogioskused, sh keeleoskus (ja keelte õppimise oskus), oskus analüüsida allikaid mitte ainult faktoloogilisest, vaid ka retoorilisest vaatenurgast, ning kaugeltki mitte vähetähtsana ka võime edasijõudnu tasemel tekstiloomeks.

Võõrfiloloogiad on Eesti kõrghariduse peidetud varandus. Minge õppige neid!

• Mart Kuldkepp on lõpetanud Tartu Ülikooli rootsi keele ja kirjanduse eriala 2006. aastal, kaitsnud samal alal magistrikraadi 2010. ja doktorikraadi 2014. aastal.
• Ta on töötanud Tartu Ülikoolis ja Londoni Ülikooli Kolledžis.
• Praegu on Mart Londoni Ülikooli Kolledžis Skandinaavia ajaloo ja poliitika kaasprofessor ning Euroopa ja rahvusvaheliste ühiskondlike ja poliitiliste uuringute osakonna juhataja.