Karin Sibul: suulise tõlke pärand Eesti kultuuriloos on leidnud oma koha

Kõik sai alguse sellest, kui minu nooremad kolleegid avaldasid arvamust, et suuline tõlge algas Eestis aastal 2004 peale Euroopa Liitu astumist ja eesti keele saamist üheks liidu ametlikuks keeleks. Teatud mööndustega leidsid nad, et võib-olla pisut ikka tõlgiti, aga enne taasiseseisvumist aastal 1991 kindlasti mitte. Minu konverentsitõlgikogemus ulatus aga varasemasse aega. Suulise tõlke ajaloo ja diplomaatilise tõlke loengute pidamine Tartu Ülikooli ning Tallina Ülikooli konverentsitõlke magistriüliõpilastele süvendas minus veelgi arusaama, et akadeemilises mõttes on suulise tõlke ajalugu Eestis uurimata. Vestlustest kolleegidega Läti ja Leedu ülikoolidest ilmnes, et sealgi pole selliseid uurimusi oma riigi kohta tehtud. Nii seadsingi eesmärgi panna kirja Eesti suulise tõlke ajalugu seitsmekümne aasta jooksul Eesti Vabariigi väljakuulutamisest (1918) kuni taasiseseisvumiseni (1991).

Professor Krista Vogelberg toetas minu mõtet kirjutada sel teemal doktoritöö ja oli mu juhendaja, kuni ta ülikoolist lahkus. Terje Looguse juhendamisel jõudsin väitekirja kaitsmiseni.  Eesti ajaloo iseärasuse tõttu uurisin eraldi kahte ajajärku: iseseisev Eesti Vabariik (1918–1940) ja Nõukogude Eesti (1944–1991). Lähtepunktiks võtsin Eesti Vabariigi väljakuulutamise. Märgiline sündmus oli Tartu rahu läbirääkimiste avakonverents 5. detsembril 1919, kui Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska pidas eestikeelse avakõne, mille delegatsiooni sekretär William Tomingas tõlkis vene keelde. Väärib märkimist, et tõlkevajadust ei tinginud keeleoskamatus. Poska oli saanud hariduse vene keeles ning see oli tema ja ta rootslannast abikaasa kodukeel. Tõlgi kasutamist võib praegu, 100 aastat hiljem, tõlgendada riigi sümboolse kapitali rõhutamisena Pierre Bourdieu’ vaimus. Sellised terminid nagu tõlkide väli, habitus, agentsus ja nähtamatu panus riigi sümboolsesse kapitali toetasid suurepäraselt diplomaatilise tõlke uurimist. Diplomaatias järgivad suurriikide valitsusjuhid ja riigipead olulistel kohtumistel jätkuvalt oma riigi keele kasutamise põhimõtet.

Kuidas aga identifitseerida aastakümnete eest ajalukku haihtunud tõlget, milliseid uurimisvõtteid ja meetodeid kasutada, kuidas tõestada tõlke sündmuse autentsust? Suuline tõlge endast ajalukku jälge ei jäta. Kui tõsiasi, et toimus konverents, riigi president või peaminister kohtus välisdelegatsiooniga või käis ametlikul visiidil välisriigis, on hästi teada, siis sellest, kas tõlgiti või kes tõlkis, mingit märget tavaliselt maha ei jää. Ka tänapäeval rahvusvaheliste ürituste kuulutusi lugedes  jääb sageli mõistmatuks, kas tõlgitakse või mitte, sest teates sellekohane info puudub. Viiteid tõlkimisele tuli mul ristkontrollida eri allikatest, sest termin tõlkimine hõlmab eesti keeles nii suulist kui ka kirjalikku tõlget. Sõna tõlk esineb juba Heinrich Gösekeni sõnastikus aastast 1660: „Suh on Süddame tulck“.

Alustasin oma uurimistööd Eesti Kirjandusmuuseumi kartoteekidest, otsides viiteid rahvusvahelistele kohtumistele Eestis, et seejärel leida ajalehtedest viidatud artikleid. Järgnes pettumus – ei ühtegi viidet tõlkimisele. Mulle kui oma eriala ajaloost huvitatud (ingl histerpreter) ja teadustööd tegevale tõlgile (practisearcher) oli tagasilöök kohe uurimise algstaadiumis masendust tekitav. Kuid uurimist jätkates hakkasin leidma märkeid ka tõlkimisest või tõlkest, enamasti ikka napisõnalisi: konverentsi tõlgiti või tõlkis see ja see. Tuvastasin 38 inimest, kes sõdadevahelisel iseseisvusajal tõlkisid viieteistkümnest keelest eesti keelde ja eesti keelest kümnesse keelde. Kokku 364 artiklit. Hämmastavad avastused olid 1928. aasta ajaleheartiklid, kus kirjutati uudsest leiutisest Euroopas, kus „kõneleja ja tõlkija kõnelevad ühel ja samal ajal“ ning oli „võimalik kõnede tõlkimine ühel ajal mitmesse keelde“. Seega jõudis teave sünkroontõlke tehniliste lahenduste kasutamisest ajalehtedesse siis, kui neid kasutama hakati.

Nõukogude aja kohta hakkasin materjali otsima Eesti Filmiarhiivi kroonikafilmidest ja fotoarhiivi fotodelt: kas on näha kedagi kõrvaklappidega tõlget kuulamas. Varaseim kinnitus sünkroontõlke kasutamise kohta on Eesti NSV Ülemnõukogu istungilt aastast 1945. Tartu Ülikooli aulas 1978. aastal toimunud konverentsi fotonegatiividelt leidsin tolleaegse sünkroontõlke kuulamise seadme, nn seebikarbi (nimelt olid need valmistatud ülikooli töökojas seebikarpidest). Tartu Ülikooli muuseumi teaduri abiga leidsime sellise ka muuseumi kogudest, kus see oli tähistatud ekslikult pealtkuulamisaparaadina. Üllatavad olid avastused teatrietenduste ja filmide sünkroontõlke valdkonnas. Näiteks tõlgiti Vanemuises ka balletti. Väidetavalt oli Vanemuise teater  hooajal 1951/1952 Nõukogude Liidu esimene teater, kus hakati tõlkima teatrietendusi. Vanemuise tõlk Valeria Barsova (1928–2013) tegi seda tööd 1995. aastani. Mul õnnestus teda intervjueerida vaid paar kuud enne tema siit ilmast lahkumist.

Kaitsesin doktoritöö 2018. aastal. Suulise tõlke pärand Eesti kultuuriloos on leidnud oma koha ja uurimistöös käsitletud teemade uudsus on saanud tähelepanu rahvusvahelistel erialakonverentsidel.

Tõlkeajaloos on aga uurimist väärivat veel küllaga. 2019. aastal kutsus Tartu Ülikooli muuseum vilistlasi annetama ülikoolile õpingutega seotud ajaloolisi materjale. Ülikooli filmiklubi kauane sekretär Silvi Tenjes (Lõhmus) viis muuseumi filmiklubiga seotud dokumente ja mul oli võimalus nendega tutvuda. Nii jõudis päevavalgele veel üks unarusse jäätud ajalooline kiht tõlke ajaloost.

Uurimistööd tehes olen mõelnud tänutundega kõigile neile, kes on koostanud ja säilitanud kirjandusmuuseumis eesti ajakirjanduse analüütilise retrospektiivse bibliograafia ja ülikooli raamatukogus sedelkartoteegi ning kogunud materjale ajalooarhiividesse.

Edasistes uuringutes pakuvad mulle huvi kolm põhiküsimust:

• Kas kiiresti ajalukku kaduv suuline tõlge on kunst?
• Mis säilib suulise tõlke kultuuri ajaloost tulevikuks ja mis kaob igavikku?
• Kuidas kohanevad tõlgid koroonapandeemia ajal võidukäigule asunud internetiplatvorme kasutava kaugtõlke väljal?

Kui keegi tunneb suulise tõlke ajaloo vastu huvi, siis kirjutage mulle meiliaadressil .

• Karin Sibul on lõpetanud Tartu Ülikooli inglise filoloogina ja töötab vabakutselise konverentsitõlgina.
• Aastast 1996 on ta atesteeritud vabakutseline konverentsitõlk Euroopa Liidu institutsioonide juures.
• Ta on lugenud Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis loenguid suulise tõlke ajaloost ja diplomaatilisest tõlkest ning õpetanud majandus- ja finantstekstide kirjalikku tõlget.
• Oma doktoritöö „The Development of Interpretation in the Context of Estonia’s Evolving Statehood“ („Suulise tõlke areng Eesti riikluse kujunemisel“) kaitses ta 2018. aastal.