Maria-Kristiina Lotman: kõige enam rõõmu valmistab üliõpilaste areng

Riiklik hariduspreemiate komisjon, kuhu kuuluvad haridusega seotud organisatsioonide esindajad ja eelmiste aastate laureaadid, on valinud välja konkursi „Aasta õpetaja 2021“ nominendid. Aasta õppejõu nominent on ka Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia kaasprofessor Maria-Kristiina Lotman, kelle tööd iseloomustavad kolleegid kui igas mõttes silmapaistvat. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna arendus- ja kommunikatsioonijuht Eva-Kaia Vabamäe uuris, millest Lotman oma õppejõutöös lähtub ja mida oluliseks peab.

Kuidas õpetamise juurde jõudsid?

Olen suures suguvõsas oma põlvkonna vanim laps ja niikaua, kui ma mäletan, olen alati õpetanud. Mäng nimega kool oli meil kodus pea igapäevane ja selleks kamandasin lisaks õdedele ka parasjagu meil olnud sugulased ja naabrilapsed laua taha lugemist ja arvutamist harjutama. Mina olin muidugi alati õpetaja ja lisaks pedagoogiliste oskuste treenimisele pidin varakult kokku puutuma ka muude pädevuste arendamisega, näiteks välja mõtlema, kuidas kaasata koolitöösse vastupunniv kolmeaastane. Gümnaasiumiajal juhendasime koos sõbranna Elin Sütistega näiteringi ja sundisime esimese klassi lapsi Shakespeare’i pähe õppima. Ülikooliajal aga andsin paljudele juurat, teoloogiat ja ajalugu õppivatele sõpradele ladina ja kreeka keele eratunde. Kõige selle taustal on vist päris loomulik, et minust sai õpetaja – jätkasin lihtsalt seda, mida olin alati teinud.

Millest õpetamisel lähtud ja mida oluliseks pead?

Mulle tundub, et praegu on heast õpetamisest rääkides põhitähelepanu läinud sisu asemel vormile – osalt koroonakriisi tõttu, aga neid tendentse oli näha juba varem. Arvan siiski, et see ei peaks tingimata nii olema, sest õpetamise juures on ju sisu palju huvitavam. Ideaalis võiks ülikooliharidus tähendada uute teadmiste eesliinil seismist: üliõpilased tulevad siia mitte ainult õpikutarkust omandama, vaid saama osa ka sellest, mis pole veel kusagil ilmudagi jõudnud, ehk oma õppejõudude uusimatest teadustulemustest; teisisõnu, tunnistama uute teadmiste sündi. Et aga enamasti on õppejõududel – ka minul – tarvis läbi viia ka neid kursusi, mis ei ole nende teadustööga vahetult seotud, pole see pahatihti võimalik. Aga kui vähegi aega on, püüan end ikkagi ka sellisel juhul uusimate uuringutega kursis hoida ja õpetada vähemalt mitte eilset, vaid tänast tarkust.

Mis on õppejõuna kõige enam rõõmu valmistanud ja milliseid raskusi on ette tulnud?

Kõige rohkem rõõmu valmistab üliõpilaste arengu jälgimine – näha, kuidas otse koolipingist tulnud noorest inimesest saab järjepideva pingutuse abil mõne aastaga haritlane, kes loeb ladina- ja kreekakeelseid tekste, teeb üsna keerulist tekstianalüüsi ja tunneb end kaelamurdvates antiikaegsetes meetrilistes süsteemides kui kala vees. Kõige raskem on minu jaoks aga olnud kohanemine nende paljude reformidega, mida mul oma rohkem kui 20-aastase staaži juures on tulnud läbi elada. Tavaliselt tähendab reform ikka kärpimist ja päris valus on, kui hoole ja armastusega väljatöötatud kursus, mis on üliõpilastele olnud oluline ja vajalik, langeb uuenduste ohvriks, kadudes ainekavast sootuks või paremal juhul kaotades poole oma mahust. Seda leina on mul tulnud ikka mitmeid kordi üle elada.

Kuidas oled aja jooksul õppejõuna muutunud?

Noore õppejõuna tähendas õpetamine minu jaoks sisuliselt õpilastele valmistarkuse pähe valamist. Kui mõnikord mõistsin pärast tundi, et tegin mõne fakti- või tõlgendusvea, elasin seda väga üle – see tähendas, et olen õpetanud defektselt. Nüüd aga on mul hoopis teine eesmärk: püüan õpilastes, nii hästi või halvasti, kui oskan, äratada aine vastu huvi: kui ma olen suutnud anda ajendi selleks, et õpilane võtaks hiljem mõne raamatu või artikli lahti ja loeks käsitletud teema kohta edasi, olen oma eesmärgi täitnud, ka siis, kui ta teeb seda selleks, et mõnd minu eksimust parandada.

Kui peaksid alustavale õppejõule andma ainult ühe soovituse, siis mis see oleks?

Õpetada nii, et endal oleks huvitav, sest kirg ja põnevus nakkavad. Mõnikord on see raske, eriti algkursustel, kui tuleb enda jaoks elementaarseid asju korduvalt üle seletada, aga selle nimel pingutada tasub ikka, sest nii muutub kogu protsess kõigi jaoks palju toredamaks.

Laureaadid kuulutatakse välja laupäeval, 2. oktoobril Ugala teatris aasta õpetaja galal „Eestimaa õpib ja tänab“. Gala otseülekanne algab Eesti Televisioonis kell 18.45.

• Maria-Kristiina Lotman on lõpetanud Tartu Ülikoolis klassikalise filoloogia bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe cum laude.
• Ta töötab Tartu Ülikoolis klassikalise filoloogia kaasprofessorina.
• Teda on korduvalt valitud Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna parimate õppejõudude hulka.

Päisepildi autor on Haridus- ja Teadusministeerium.