Otsing

Käsi püsti, kes arvab, et kogukonnaaiad, kombucha ja sooda puhastusvahendina on trendikad! Kahtlemata ka tervislikud ja keskkonnateadlikud valikud, kas pole? Hästi. Kust te neist muidu esimest korda kuulsite?

Kes mõtleb veidi ja vastab midagi ajakirja, Instagrami postituse või sõbra soovituse kohta, ei eksi milleski. Järjekordse uue kogukonna– või maheaiamaa avamine on iga linna eneseturunduse auasi. Eksootiliselt ja eksklusiivselt kõlava kombucha väge ülistavad ühtmoodi nii toidumoe ajakirjad kui ka elustiilimudijad. Vana hea sooda on au sisse tõusnud keskkonnateadlike inimeste kõikvõimalikes ringkondades.

Siiski, iga kord, kui näen mõnd järjekordset nippi, kuidas endale turulkäimiseks võrkkotte teha või munaga pead pesta, kisub suu pisut muigvele. Ärge saage valesti aru – leian, et looduslikumate valikute tegemine ja soodustamine on igati vahvad. Mind paelub pigem kultuuriloogika nende pealtnäha uute trendide taga.

Pakun välja lihtsustava hüpoteesi: kui su vanaema midagi teeb, on see vanamoodne ja veider; pane samale nähtusele hashtag külge ja see muutub seksikaks.

Kombucha on minu vaieldamatu lemmiknäide. Kui olin sajandivahetuse aegu väike tüdruk, oli mu vanaemal suures ja veidi pruunikaskollaseks tõmbunud mahlapurgis teeseen. Selline valkjas, limane, veidra lõhnaga ja üleüldse kardina taha silma alt ära peidetud. Kummalist hapukat seenevett tuli mul käsu peale juua ainult haigena.

Vahepeal kadus teeseen kui nähtus rohkem kui aastakümneks mu teadvusest. Nähes umbes viie aasta eest Instagramis tuttava pilti, kus ta istub päikeseloojangulisel mererannal ja naudib õhtut, käes pudel miskit imejooki nimega kombucha, tuli vanaema teeseen väikese guugeldamise peale jälle meelde.

Kusjuures, nende erinevate maitsevarjunditega mahejoogikeste hinnad on poes üsna muljetavaldavad. Hiljaaegu käisin ka sünnipäeval, kus šampuse asemel pakutigi kõikvõimalikke Eestis käsitööna villitud mahe-kombucha’sid – igaüks isemoodi kaunist värvi. Ei pea vist lisamagi, et need joogid maitsevad nüüd hoopis teisiti kui lapsepõlves. Need maitsevad nüüd hästi!

Aga miks?

Kas on asi hinnasildis, lisatud maitsenüanssides või lihtsalt avalikus elevuses, mis kombucha tarvitamist saadab? Küllap neis kõigis, ent eriti just suhtlussurves. Kui tead, mis on kombucha, ja oled seda siin-seal joonud või suisa kasvatad teeseent kodus ise, teenid seltskonnas kindlasti plusspunkte kui keskkonnateadlik, haritud ja huvitav inimene. Sama lugu on maheaedade ja soodaga. Ise endale toitu kasvatades ja nõusid järjekindlalt soodaga nühkides annad seltskonnas mõista, et käid ajaga kaasas, oled teadlik ja hoolid planeedist.

Suhtlussurvele eelneb aga hoolikas turundus. Kunstipärase sildiga erikujulises pudelis ja terviseteadlike (noorte) inimeste meelisjoogina turundatud kombucha mõjub hoopis teisiti kui vanaema vanas purgis mulisev seenevesi. Kombucha kutsub kohe endast rääkima. Teeseen võib jutuks tulla aga alles peale seda, kui kombucha on juba proovitud ja tahaks rohkem selle valmistamisest teada.

Teisisõnu, turundajad toovad meid ringiga ja salamisi vanaemade harjumuste juurde tagasi. Kuni see aitab planeeti paremini hoida, võib selline tarbimise vahendatud pärimus olla lõppeks isegi hea. Kes vanaema juttu ei kuulanud, kuulab ehk lemmik-suunamudijat. Ent aja ja raha kokkuhoiu mõttes ärgitan ma igaüht esmalt vanaemale helistama ja tema enda käest küsima, millega ta nõusid, pead või villaseid sokke peseb.

  • Airika Harrik on Tartu Ülikooli etnoloogia, folkloristika ja rakendusantropoloogia magister (2019).
  • Ta on ERR Novaatori toimetaja.

Samal teemal