Erik Kõvamees: miks on semiootika tähtis?

Hiljutises kirjavahetuses küsiti minu käest, kas järgmine väide vastab enam-vähem tõele: „Semiootika on ääretult põnev, kuid kohati jääb see inimestele, kes sellega väga kokku puutunud pole, üsna segaseks ja abstraktseks.“ Et seda väidet kas kinnitada või tagasi lükata, tuleks ette võtta suur uurimistöö, milles oleks määratletud oma meetodid, terminoloogia jne, nagu teaduslikus töös ikka. Aga lähtudes oma kogemusest nii Eestis kui ka mujal, tundub mulle esmapilgul, et see väide vastab tõesti suuremal või väiksemal määral tõele: semiootikat väärtustatakse, kuigi alati ei ole arusaadav, mida ta täpselt endast kujutab. 

Siin tuleb eristada kahte küsimust: „Mis on semiootika?“ ja „Miks on semiootika tähtis?“ Vastus esimesele on, et semiootika on märgiteadus ehk valdkond, mis uurib märke, ning märk on asi, mis esindab midagi muud, kui ta ise on. Täpsemalt uurib semiootika, kuidas märgid loovad tähendusi, st uurib seda protsessi, mida teaduskeeles nimetatakse semioosiks, aga mida igapäevasemas keeles võib nimetada tähendusloomeks. Märkide kaudu pääseme maailmale ligi; märgid on meediumid, mis vahendavad tegelikkust mitte ainult inimeste, vaid kõikide elusorganismide jaoks. Need, kes soovivad rohkem teemasse süveneda, võiksid siinkohal vaadata 2018. aastal Tartu Ülikooli semiootika osakonna koostatud õpikusse „Semiootika“ (toimetajad Silvi Salupere ja Kalevi Kull).

Kui rääkida semiootika tähtsusest, ei ole tegelikult vahet, kas tegu on asjatundjaga või inimesega, kellel on semiootikast pinnapealsem arusaamine. Tuleks ainult defineerida, mida mõeldakse tähtsuse all. Nimetagem siin mingit asja tähtsaks siis, kui ta suudab täita ühiskonnas või kultuuris mingisugust rolli, mida peetakse vajalikuks. Kui seda definitsiooni nüüd meeles pidada, võib semiootika tähtsust mõtestada kahte moodi.

1938. aastal kirjutas Charles W. Morris lühimonograafia „Foundations of the Theory of Signs“, kus ta andis ülevaate semiootika põhiprintsiipidest. Ta defineeris terminid semioos ja märk, seletas lahti märgi struktuuri ja iga märgi kolm tähenduslikku „mõõdet“, rääkis erinevatest märgitüüpidest ning paljust muust. Tähendusloomega seoses tegi Morris kriitilise märkuse, et alati on vaja loogiliselt eristada, millisest tähenduslikust tasandist jutt käib, eriti teadlasel: teaduse objekt ei eksisteeri samal tasandil kui seda objekti uuriv teadus. Morrise järgi võib semiootikat pidada just nimelt teaduseks selle põhjal, et range, eksplitsiitse või formaliseeritud protseduuri kaudu saab kõiki märke ja tähendusloome protsesse objektiivselt analüüsida, keskendudes märkide komponentidele, funktsioneerimisele, suhetele, tasanditele jne. Morris  rõhutas semiootika teaduslikku olemust isegi arvestades sellega, et tähendusloomele on vältimatult omane märkide interpreteerijate subjektiivsus või subjektiivne osa.

Morrise järgi peaks igal teadlasel olema mingisugune teadmine semiootikast. Aga Morrise jaoks ei ole märgiteadus ainult üks teadus teiste teaduste või teadusalade seas, vaid ka instrument, mis suudab kokku tuua kõik inimteadused (mis tänapäeval oleks liigitatud loodusteaduste, sotsiaalteaduste ja humanitaarteaduste kategooriatesse). Põhjendus on selline, et kuna iga teadus jõuab oma tulemusteni ja peab neid väljendama märkide kaudu, siis semiootika kui märgiteadus annaks printsiibid, mis oleksid rakendatavad ja asjakohased igas teaduses. Et semiootika ei ole mitte ainult üks teadus teiste hulgas, vaid ka organon, mis suudab kõik teadused kokku tuua, siis on ta samal ajal ka teadus, mis uurib teisi teadusi (teadus teadusest või teaduse teadus), ehk nn metateadus. Siin on jällegi tähtis tasandite eristamine: nagu teadusobjekt ja teadus, nii ei asu ka teadus ja metateadus samal tähenduslikul või teaduslikul tasandil.

Üks viis mõtestada semiootika tähtsust on niisiis käsitleda seda (meta)teadusena. Aga on olemas ka teine võimalus. Tartu-Moskva semiootikakoolkonna liige Juri Levin, kes on kirjutanud näiteks vale semiootikast, on väidetavalt öelnud, et semiootika on kodutute ideede varjupaik. Samalaadselt on selle koolkonna liige Igor Černov kirjutanud, et Tartu-Moskva traditsiooni on raske koolkonnaks nimetada, arvestades, et selle liikmete publikatsioonide temaatika oli nii erakordselt lai. Černovi sõnul tuleneb koolkonna artiklite suur mitmekesisus tõenäoliselt sellest, et paljudel uurijatel oli artikli avaldamine semiootika valdkonnas ainukene viis üldse oma artikleid või mõtteid mingil moel kuskil avaldada.

Semiootika diversiteet on esile toodud ka eelmainitud õpikus, kus üldsemiootika on jaotatud kolmeks valdkonnaks või põhisuunaks: kultuurisemiootika, sotsiosemiootika ja biosemiootika. Lisaks on nimetatud 11 semiootika eriharu: kirjandus-, tõlke-, teatri- ja etendus-, filmi-, kunsti-, muusika-, poliitika-, õigus-, maastiku-, linna- ja zoosemiootika. On mainitud ka teisi semiootika harusid ja rakendusalasid, kokku 14: arengu-, arheoloogia-, arvuti-, eksperimentaal-, etno-, keele-, kognitiiv-, matemaatiline, meditsiini-, psühho-, reklaami-, religiooni-, visuaal- ja ökosemiootika. Lõpuks on õpikus ära märgitud, et „leidub veel mitmeid, rohkemal või vähemal määral väljakujunenud aladistsipliine, näiteks arhitektuurisemiootika, haridussemiootika, meediasemiootika, neurosemiootika, ruumisemiootika jt“ (lk 488).

Teine viis mõtestada semiootika tähtsust on käsitleda seda varjupaigana, kus kõik võimalikud mõtted ja/või teadmised võivad kodu leida. Siin ei ole vahet, kas tegu on ühe indiviidi teooriaga vale semiootikast või – nagu Tartu Ülikooli semiootika osakonnas – institutsionaliseeritud kultuuri-, sotsio- ja biosemiootiliste õppeprogrammidega. Ei ole ka vahet, kas tegu on täppisteaduslikuma teooria või n-ö loomingulisema mõttetööga. Lõppude lõpuks, kõik mõtted võivad semiootika rubriigi all leida endale koha inimkonna intellektuaalsel maastikul.

Semiootika tähtsust võib seega mõtestada kahel viisil, kuigi alati ei pea eristama, kas semiootikat peetakse parajasti (meta)teaduseks või varjupaigaks. Mõlemad mõtestamise viisid väljendavad tegelikult sama printsiipi: semiootika on universaalne. Aga semiootika universaalsuses peitub ka teine printsiip: semiootika on mitmekesine. Siin ei ole vastuolu. Ühest küljest on semiootika kindlasti üldistava tendentsiga: kõik nähtused alluvad märgiteaduse aksioomidele, teooria määrab alati ära oma uurimisobjekti. Teisest küljest on semiootika aga orienteeritud ka konkreetsetele asjadele: nähtused võivad aksioomidele esitada väljakutseid, uurimisobjektid võivad teooriat mõjutada. Üldsemiootika mitmekesisus uurimisobjektide suhtes on peegeldatud ka teoreetilises plaanis: on olemas erinevad (üld)semiootikad, märgiteadus kui niisugune ei ole tervikuna ühtlustatud. Selle näide on asjaolu, et kuigi Tartu-Moskva koolkond oli Morrisest teadlik ja temaga paljuski kooskõlas, on nende traditsioon siiski Morrise omast küllaltki erinev ja kohati isegi sellega vastuolus.

Kui järele mõelda, siis kas ühiskond ja kultuur ei allu samadele printsiipidele, olles ühtaegu nii universaalsed kui ka mitmekesised? Kas sellest lähtudes ei oleks ühiskonnal ja kultuuril vaja mingisugust mehhanismi, mis suudaks mitmekesisust ühtsustada või ühte keelde tõlkida, samal ajal kui ta oma universaalsuses siiski pakub katuse, mille all mitmekesisus saab areneda? Kas selline mehhanism pole vajalik, ühiskonna ja kultuuri tervise ja evolutsiooni jaoks elutähtis?

Siinkohal võib siis välja tuua semiootika tähtsuse: nii Eestis kui ka mujal võib semiootika mängida ühiskonnas ja kultuuris täpselt sellist elutähtsat rolli. Nimelt, semiootikat võib mõtestada sotsiokultuurilise mehhanismina, mis võimaldab dialoogi erinevate printsiipide või üksuste vahel: universaalsus ja mitmekesisus (homogeensus-heterogeensus, ühtsus-paljusus), institutsioon ja indiviid, formaalsus ja loomingulisus, teooria ja objekt, abstraktsus ja konkreetsus, täppisteadus ja humanitaaria, erinevad teadused, teooriad, mõtteterad ja objektid omavahel jne. Kui võtta semiootikat sellise sotsiokultuurilise mehhanismi või „tööriistana“, siis tuleb ilmselgelt välja ka vastuväide (vähemalt minule) esitatud argumendile, et semiootika ei ole tähtis, kuna see ei ole praktiline (või et selle ainukene praktiline väljund on omamoodi maailma lahti mõtestamine, mis teeb sellest mingisuguse „filosoofia“, mis ei aita kaasa ei majanduskasvule ega tehnoloogia arengule).

Siiamaani oleme tegelenud semiootika tähtsusega n-ö neutraalsest vaatepunktist, aga seda võib vaadata ka n-ö normatiivsest perspektiivist, kus on mängus väärtushinnangud. Näiteks kas mõni poliitik ei saaks siinkohal võtta semiootikat eeskuju või mudelina, võrreldes seda sellise (tema jaoks) ideaalse ühiskonnaga, kus kultuuriline pluralism ehk mitmekesisus on väärtustatud, aga samas kontekstualiseeritud laiemas universaalsete (nt demokraatlike või liberaalsete) väärtuste raamistikus?

See, kuidas universaalsus ja mitmekesisus omavahel suhestuvad või dialoogi astuvad, on tegelikult semiootikas keskne uurimisteema, eriti Juri Lotmani semiosfääri teoorias. Siin tuleks teha vahet, kas tegu on neutraalse või normatiivse kirjeldusega, ning jällegi Morrise stiilis eristada eri tasandeid: kui semiootika võtaks uurimisobjektina universaalsuse ja mitmekesisuse suhte ühiskonnas ja kultuuris, siis oleks see teadus, mis uuriks semiootika enda rolli selles dialoogis, juba metasemiootika. 

Viimane märkus on välja toodud selleks, et toonitada, et lõppude lõpuks võib semiootika kindlasti paljudele segaseks ja abstraktseks jääda; olen kuulnud, et üks kriitiline arvamus semiootika kohta on, et ta ütleb ilmselgeid asju keerulises keeles. Aga see, kui asi on keeruline, ei tähenda, et selle tähtsust peaks eitama: kõik asjad on segased, enne kui neid uuritakse, ning abstraktsus on paljudes olukordades ületamatu, aga sedavõrd positiivne tunnus. Olgu jutt semiootikast või mitte, selleks, et mingi asja tähtsust tunnistada, ei pea olema selle ala ekspert ega isegi tundma selle vastu üldse mingisugust huvi. Diskussiooni lõpetuseks tuleb öelda, et on näha, et püüdlus vastata küsimusele „Miks on semiootika tähtis?“ reedab ära minu isikliku arvamuse või usu, et tõesti, semiootika on tähtis.

Kasutatud kirjandus 

Chernov, Igor 1988. Historical survey of Tartu-Moscow Semiotic School. Broms, Henri; Kaufmann, Rebecca (toimetajad), Semiotics of Culture: Proceedings of the 25^thSymposium of the Tartu-Moscow School of Semiotics, Imatra, Finland, 27-29 July 1987. Helsinki: Arator, 7–16.

Levin, Juri 2011 [1974]. Vale semiootikast. Vene keelest tõlkinud Salupere, Silvi. Acta Semiotica Estica VIII: 218–220.

Lotman, Juri 2005 [1984]. On the semiosphere. Vene keelest tõlkinud Clark, Wilma. Sign Systems Studies 33(1): 205–229.

Morris, Charles 1938. Foundations of the Theory of Signs.Monograafia. International Encyclopedia of Unified Science, 1(2). Chicago: The University of Chicago Press.

Salupere, Silvi; Kull, Kalevi (toimetajad) 2018. Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.