Urve Tiidus – lõpukõnede aeg
Urve Tiidus on lõpetanud Tartu ülikooli inglise filoloogia eriala 1977. aastal. Tiidus oli aastatel 1999–2001 Kuressaare Linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja. Enne seda on ta töötanud pikalt Eesti Televisioonis režissööri assistendi, keelesaadete autori ja toimetaja ametikohtadel. Aastatel 2001–2005 töötas Tiidus AS Kanal 2 uudistetoimetuses toimetaja ning uudiste saatejuhina. Aastatel 2005–2011 tegutses Urve Tiidus Kuressaare linnapeana.Tiidus on alates 2013. aasta detsembrist Eesti Vabariigi kultuuriminister Taavi Rõivase valitsuses.
Vahel on hea mõelda stiilis, kui oleksin täna 19-aastane. Suure tõenäosusega oleksin gümnaasiumi lõpetaja ja käes on elu ühe oluliseima otsuse langetamine – kuhu edasi minna.
Enne jaanipäeva saab gümnaasiumitunnistuse aastakäik, kes on 21. sajandi keskpaigaks 55-aastased. Neil kõigil on umbes paarkümmend aastat aega veel õppida ja oma elu suures plaanis üles ehitada. Kuigi paljuski kõik kordub, on ka sellel põlvkonnal ees muutusi, mida ülikooli valides uneski ei oska näha. Kas minuvanused kujutasid ette, et kommunikatsioonitehnoloogiate arengu tulemusel kaovad maailmas ajalised ja ruumilised vahemaad? No ei kujutanud, kui Tartu ülikoolis õppides linna keskjaamast kodustele Tallinna telefonikeskusesse helistamas käisime. Kaugel sellest!
Mõtteharjutus teemal, mis ootab ees 36 aasta pärast, on huvitav, aga vaevalt väga täpne. Siiski paar asja on kindlad – ees ootab üha pikenev eluiga ja vajadus veel kauem töövõimelisena kesta ning kasvav vaba aja ressurss. Pea sama kindel on, et kasvava rahvastiku tõttu suureneb konkurents globaalseks muutunud tööturul. Kõik, kes arvavad ikka veel, et nende suuremad konkurendid on oma maa noormehed ja neiud, eksivad. Suuremad konkurendid õpivad praegu Aasia riikides, kus maavarade puudumise tõttu on kõige väärtuslikum ressurss inimkapital, millesse investeerimiseks panustatakse palju raha ja aega.
Veelgi intrigeerivam on asjaolu, et inimeste kõrval tuleb üsna pea konkureerida tehisintellektidega. Näiteks prognoos, et järgneva paari-kolme aastakümnega läheb rohkem kui 40% töökohtadest tehnoloogiliselt arenenud riikides üle automatiseeritud süsteemidele ehk lihtsalt öeldes robotite kätte, sunnib tõsiselt kaaluma, mida ikkagi kõrgkoolis praegu õppima hakata.
Mida õppida, et kolmekümne aasta pärast mitte kaotada töökohta mõnele väsimatule ja vähenõudlikule robotile. Üsna kindla peale minek oleks näiteks eriala, mis neid roboteid ehitab, programmeerib ja hooldab. Vaevalt see variant kõiki rahuldab ja ületootmine pole üheski valdkonnas kasuks ega õppuritele tulevikus rõõmuks. Siiski protsesside juhtimiseks vajalike programmeerimiskeelte omandamine muutub järjest enesestmõistetavamaks. Kõik koolid, mis suudavad lapse loogiliselt ja analüütiliselt mõtlema panna enne ülikooli valikut, annavad noorele tulevikku ulatuva konkurentsieelise. Niisama nagu annab konkurentsieelise mistahes võõrkeelte õppimine. Mida rohkem, seda uhkem, st kasulikum. Kui kunagi tahtsid paljud eesti pered, et nende lapsed õpiksid arstideks ja advokaatideks, siis arstiks õppimine on endiselt paljulubav eriala. Eriti kombinatsioonis keelteoskusega.
Küllap sünnib palju uusi erialasid, mis muudavad tehnoloogia arengu inimühiskonna praktilistele ja emotsionaalsetele vajadustele sobivateks lahendusteks. Hariduse üks mõte võiks ju olla inimesi õnnelikuks teha. Vaevalt tahab keegi olla hästi koolitatud, kõrgepalgaline edukas noor inimene, kes üksi iseendaga pargipingil kõneleb nagu viimasel ajal suurlinnades näha on. Ei, mitte mingi viimase sõna telefoniga, vaid just nimelt iseendaga. Seepärast lõpetangi sõnadega, mis kuuluvad Carl Jungile: “Tagasi vaadates hindame me hiilgavaid õpetajaid, kuid tänuga meenutame neid õpetajaid, kes puudutasid meie hinge. Õppekava on väga vajalik toormaterjal, kuid soojus on vitaalse tähtsusega element kasvavale taimele ja lapse hingele.” Loodan väga, et tänastele ülikooli pürgijatele on jagunud mõlemat. Inimlikust soojusest on saamas järjest hinnalisem kapital pingetest pungil maailmas.
