Otsing

Juhan-Markus Laats: kus saavad alguse elu tähtsaimad suhted?

Asusin Tartu Ülikoolis aastal 2001 politoloogiat õppima – kindlasti mitte mõttega poliitikasse minna; pigem otsisin ülejäänud eluks tugevaid üldteadmisi ja kontaktide baasi. Ma ei mäleta seda enam, millal kohtusin esimest korda Martiniga, kes oli astunud ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialale. Meie teed ristusid mitmes loengusarjas, kuid ka vabal ajal. Üksteisemõistmine oli tugev, aga sõprus nõuab aega ja seda on värskel tudengil vähe – tulin ülikooli, et avastada tervet uut maailma. Peale esimest aastat läksin ajateenistusse ja kui aasta hiljem ülikooli tagasi tulin, oli Martin kolinud Rootsi.

Kohtusime taas alles siis, kui mõlema õpingud olid lõppemas. Kuigi oli möödunud mitu aastat ning kogutud poole elu eest kogemusi, tärkas sõprus taas. Kuid siis läksid teed jälle lahku, sest kumbki ei mõelnud kohe tööturule hüpata. Maailm on avar ja avatud ning kui baka taskus oli, tundus mõlemale, et on aeg laia ilma avastada. Martin kolis Hiina ja mina Uus-Meremaale. Martin õpetas kohalikele inglise keelt ning tuli aasta hiljem tagasi hiina keele oskusega. Mina aga süvenesin vähem maistesse teemadesse, lisades Tartu Ülikoolis õpitud ideoloogiatele teadmisi religioonist – elasin üheksa kuud Uus-Meremaal theravaada budistlikus kloostris.

Aga elu sunnib mingil hetkel paikseks. Minule olid selle ajendiks lapsed. Esimese lapse sünd tähendas kinnisvara soetamist ühele väikesele ja väga vaiksele Tallinna kesklinna tänavale, kus on vaid seitse maja. Ometi sattus ka Martin, keda ma ei olnud mitu aastat näinud ning kes oli samuti pere loomiseni jõudnud, elama täpselt samale tänavale. Ülikooli ajal leidsin palju tuttavaid, kellest on hiljem elus palju abi olnud. Martiniga oli aga kohe algusest peale selge teineteisemõistmine. Oli aeg tutvus kasulikuks teha.

Mina sain lapse esimesena, Martin sai isaks aasta-kaks hiljem. Siis sündis meie perre teine, kuid Martin ei jäänud alla. Meil mõlemal oli kaks last ja kodutänava lähedal pargis veetsime sadu, kui mitte tuhandeid tunde.

Nüüd järsku oli terve maailmatäis aega – tuli lapsi kärutada ja neile kiigel hoogu teha, õhtuti aga oli kohe keegi lähedalt võtta, et veiniklaasi kõrval maailma asju arutada ning lastekasvatusmeetodeid vahetada. Lapsevanema mured ja rõõmud olid sarnased, poliitilised vaated kattusid, arusaam majandusest ja ühiskonnast ühtisid samuti. Loogiline samm oli luua koos mõni projekt. Kiikede ja karussellide vahel sündisid ja surid mitmed ideed.

Lisaks sarnasele maailmavaatele oli meil Martiniga veel midagi ühist – hindasime mõlemad head veini. Ühe alla keskmise veini taga viskasimegi nalja, et peaks hoopiski ise veine Eestisse tooma. Mina olin paar aastat varem väljunud ärist, mida olin samuti kunagise ülikoolikaaslasega alustanud. Seega olid mul tugevad ärikogemused ning ülikooliõpingute ajal kogutud pikk kontaktide nimekiri, mis on mitmes valdkonnas võtmetähtsusega. Veiniäri baseerub suuresti usaldusel, eriti kui pakud veine, mida varem pole Eestis nähtud. Esimeses veinide tellimise voorus oli 45% klientidest minu tutvusringkonnast. Martin tõi lauale pika turunduskogemuse, ülikoolis õpitud kommunikatsioonioskused ning head teadmised veinidest.

Järgmine loogiline samm oli  ettevõtte loomine. Olin ise just kolmanda lapsega hoolduspuhkust lõpetamas ning Martinil kolmas just sündis. Otsus sai tehtud: nüüd on õige aeg.

Suurt rolli mängis ka Covidi levik – ise enam ei tahtnud poodides häid veine jahtimas käia ega saanud ka reisida põnevaid istandusi otsima. Aga nii mõtles terve Eesti, terve maailm – kõik istusid kodus ja tahtsid endiselt midagi tunda, igatsesid maitseid, elamusi.

Eestis muidugi on palju online-veinipoode. Otsustasime Martiniga, et muutusi on vaja. Sündis Veiniekspress, mis võttis eesmärgiks tuua pigem väiksematest istandustest, et eestlastel oleks ikka midagi huvitavat degusteerida. Suurtootjate toodangut on Eestis juba küll.

Nuputasime kaua, kuidas saaks veine odavamalt pakkuda. Eesti aktsiis (umbes euro pudeli pealt) tähendab, et väga odavaid veine ei saa siin kunagi müüa. Enamik veinipoode keskendub just kallimatele veinidele. Otsustasime, et Veiniekspress ei ole tavaline veinipood, kust saab iga hetk osta. Arvutasime välja, et kui müüme veine vaid korra kuus ja kahest väikeistandusest korraga, siis saame neid pakkuda palju odavamalt – pole hiigelladu ning istandustest korraga rohkem ostes saab hinda tublisti alla kaubelda.

Poole aastaga kasvasime nii kiiresti, et istandused on hakanud meid ise üles leidma. Just hiljuti saabusid mõned huvitavad veinid Prantsusmaa Rhone’i oru veinipiirkonnast. Kliendid on samuti rahul – ei pea reisima Portugali Douro jõe äärde või Hispaania Rioja mägedesse. Ilma suure riskita ei saagi reisida – kord on meie riik lukus, siis jälle sihtriik. Aga veinid reisivad Eestisse hea meelega.

Iga koosolek Martiniga algab eelmise päeva lapsevanemajuttudega – kes sai piisavalt magada, kel õnnestus mõni laps lasteaeda viia. Kui mul on lastega muresid, kui mõni neist on haige või kodune, saab Martin kohe sellest aru ning võtab suurema koormuse enda peale, ja täpselt vastupidi ka. Veiniekspress areneb ja kasvab kahe pere kuue lapse tervise- ja unerütmis. Ma ei kujutaks firmat muud moodi ette.

Ajastus on äris üks tähtsamaid külgi – ei tohi tegutseda liiga vara ega ka liiga hilja. Ei tohi alustada, kui sa ei ole vähegi valmis. Ei ole mõtet ettevõtet luua inimesega, kes on oma elus täielikult teises kohas.

Ülikool mängis meie puhul võtmerolli, sest suur osa minu praeguseid tutvusi on saadud ülikoolis. Võtsin õpingute käigus teadliku otsuse tutvuda võimalikult paljude inimestega. Kunagi ei tea, kellega teed enam kunagi ei ristu ja kellega alustad aastaid hiljem päris ägedat ja innovaatilist projekti.

Juhan-Markus ja Martin (foto: Heikki Avent)
  • Juhan-Markus Laats on lõpetanud Tartu Ülikooli politoloogia eriala aastal 2007
  • Ta on töötanud ERR-i ingliskeelsete uudiste toimetuses
  • Ta on peagi ilmuva ainsa täispika ingliskeelse Eestist rääkiva reisiraamatu “Estonia (Bradt Travel Guides)” üks autoritest.

Samal teemal