Otsing

Kaspar Schultz: kuidas lõpetada muretsemine ja õppida armastama konflikti

Keskkooli lõpuklassi ühiskonnaõpetuse tunnis sain kodutööks teha ettekande ühest parajasti maailmas toimuvast sündmusest. Ehkki ma polnud toona kõige usinam uudiste lugeja, oli see minu jaoks siiski huvitav ülesanne ja hea võimalus end maailmaga kurssi viia, ükskõik kui väheseks ajaks.

Tolle hetke suur uudis oli Ukraina ja Euroopa Liidu vahel sõlmitav assotsiatsioonilepe ning selle tagajärjed. Veel ei teadnud keegi, mis on ees ootamas: Euromaidan, toonase Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši pagemine Venemaale, Krimmi okupeerimine, sõda Ida-Ukrainas, Minski rahulepped ning seni kestev hirm, et sõda võib iga kell taas puhkeda.

Olles kogemata valinud sündmuse, mis jäi järgnevateks kuudeks (ja aastateks) olulisele kohale globaalses meediaruumis, tundsin end lausa kohustatuna olla informeeritud Ukrainas toimuvast, aga ka konflikti tagamaadest. Kui suve keskpaigas oli vaja kinnitada oma erialavalik, ei pidanud ma enam pikalt mõtlema. Riigiteadused!

Bakalaureuseõppes valisin suundadeks rahvusvahelised suhted ja võrdleva poliitika, et saada võimalikult lai vaade politoloogiale. Pärast kaitseväge otsustasin magistriõppes spetsialiseeruda Venemaa uuringutele ja uurida Venemaa olulist rolli Eesti kollektiivses identiteedis. Valiku taga oli ka soov mõista paremini iseennast ja oma maailmapilti, tehes seda rahvusvaheliste suhete analüüsi kaudu.

Kas õpitust on ka midagi kasu olnud? Üks omandatud oskusi on mõista meediast loetut paremini ning mis peamine, säilitada uudiseid lugedes hingerahu.

Meediaväljaannete eesmärk on jõuda võimalikult paljude inimesteni, et müüa reklaami. Seetõttu tekitavad avaldatud artiklid lugejas tihtipeale tugevaid emotsioone, kuid ei pruugi tegelikult anda lugejale mingisugust kasulikku infot. Selle tulemusel ei kaasne suurema teadlikkusega mitte julgeolek, vaid ebakindlus.

Politoloogiat õppinu mõistab aga paremini rahvusvaheliste suhete osapoolte eesmärke ja nende saavutamiseks kasutatavaid meetmeid, isegi kui neid pole otseselt välja öeldud. Õpingute käigus tekib arusaam, kus ja kuidas toimub poliitiline võitlus ning millistes olukordades hakatakse poliitikas lubatu piire kompama.

Samal ajal kui peavoolumeedias räägitakse tihti peatselt saabuvast sõjast, näen mina teistsugust konflikti: eri osapoolte võimuvõitlust, kus peamiseks vahendiks on sõjaoht, mitte sõda ise; näen konflikti, kus Ukraina sõda kasutatakse ära sisepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Preisimaa sõjateoreetikule Carl von Clausewitzile on omistatud ütlus „Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega“. Sõda on vaid üks konfliktide avaldumise vorm. Sõja puudumine ei tähenda konflikti puudumist, vaid selle lahendamist teistel viisidel.

Seetõttu teab politoloog, et hea ja halb on vaid lihtsustused, mida me kõik kasutame enda ümber toimuva mõtestamiseks, mitte maailm ise. On näiteks enesestmõistetav, et Eesti ja Venemaa jaoks on hea ja halb, õige ja vale erineva tähendusega. Nii nagu pole ühegi riigi headus ega halbus sama kõikide riikide jaoks, pole ka need sildid igaveseks ajaks paika määratud. Usalduse kadudes võib aja jooksul saada heast halb, ja vastupidi. Euroopa Liidu toetajast võib saada skeptik ning russofoobist russofiil.

Meediamaastikul domineerivad mustvalged lood õigest ja valest, sest neist on lihtne aru saada. Kui lood näivad üheselt mõistetavad ja sobivad kokku inimeste vaadetega, kasvab inimeste usaldus räägitu ja rääkija vastu. Üks Aafrika vanasõna ütleb aga, et iga lugu ülistab kütti seni, kuni lõvi ei ole õppinud kirjutama. Niisamuti on ilusate lugude puhul oht unustada, et maailmas juhtuvale on ka teisi vaatenurki, kus hea ja halb võivad olla kohad vahetanud. Need teised vaatenurgad ei ole valed lihtsalt sellepärast, et need on esitatud teisest vaatenurgast ega kattu valitseva tõlgendusega.

See on põhjus rõõmustamiseks. Ükskõik kui irratsionaalne ei näi Kim Jong-Uni või Vladimir Putini käitumine, lähtuvad ka nemad ratsionaalselt oma seatud eesmärkidest ega soovi sõda sõja enda pärast. Sõda kaaluva riigi kuvand on tihti pigem hoolikalt loodud kuvand, mida on võimalik kasutada meetmena eesmärkide saavutamiseks.

Kokkuvõtteks: politoloogiat õppides muutub maailm vähem mustvalgeks ja omandab rohkem halle toone, avardub ja läheb huvitavamaks, avades eri osapoolte vaatenurki samale probleemile. See võimaldab maailmast toimuvast hoopis paremini aru saada ja vähendada uudiste lugemisel tekkivat hirmu, et suur sõda on vältimatu.

Rahvusvahelisi suhteid õppida on väga tore ja see sisaldab ka hulka praktilisi väljundeid. Tänu oma haridusele sain teha praktikat Postimehe välisuudiste reporterina ja see omakorda avas ukse veebitoimetaja praktikaks Euroopa Parlamendis. Möödunud suvel määrati mind Eesti kodanike esindajaks Euroopa tuleviku konverentsil, mis on andnud võimaluse osaleda aruteludes Euroopa tipp-poliitikutega ja mõelda üheskoos Euroopa tuleviku üle.

Sellised võimalused tunduvad õpingute ajal esialgu uskumatud, aga Johan Skytte poliitikauuringute instituudis reklaamitakse üliõpilastele neid ja paljusid muid põnevaid võimalusi aktiivselt.

  • Kaspar Schultz lõpetas 2020. aastal magistriõppe rahvusvaheliste suhete ja regiooni uuringute erialal.
  • 2021. aastal valis Riigikantselei koostöös Eesti Noorteühenduste Liiduga Kaspari Eesti kodanike esindajaks Euroopa tuleviku konverentsil.
  • Kasparile meeldib vabal ajal kirjutada poliitikast ajakirjanduses ja sotsiaalmeediaplatvormil Quora.

Samal teemal