Otsing

Helena Jeret-Mäe: Interdistsiplinaarsete seikluste võimalikkusest

Oma teekonnal humanitaariast infotehnoloogiasse olen õppinud nii mõndagi võimalustest kinni haaramise, õpijärsakust üles ronimise ning endale võimaluste loomise kohta. Mõnikord võib öelda „jah“ pikemalt mõtlemata, mõnikord tasub hüpata tundmatusse, mille tulemusena sünnivad uued (õppimis)võimalused ning (enese)avastused.

Tõtt-öelda pole ma kunagi kuigi hästi mõistnud karjääriplaneerimist kui sellist, kuna ülikooli algusaastatel polnud mul aimugi, mida täpselt edasi teha või kuhu suunduda. Mulle oli oluline õppida seda, mis huvi pakub ning tegelikult leian siiani, et nii peabki tegema. Hiljem on minuni jõudnud võimalused, mida ma poleks kunagi osanud ette planeerida, nii et ma ei oska vastata küsimusele, mida ma viie aasta pärast võiksin teha. Kes teab, mida ma selle aja jooksul avastan ja leian?

Teadmine selle kohta, mida ma üldse suudan ja oskan, on tulnud läbi töökogemuse, erinevate asjade katsetamise, vabatahtliku tegevuse testimiskommuunis, avatuse ja esialgse hirmu hülgamise. Hüpe humanitaariast infotehnoloogiasse pole olnud lihtsalt erialavahetus, vaid ka erinevate mõttemudelite ja diskursuste ühendamise kunsti õppimine, endale uue identiteedi ehitamine ning reputatsiooni loomine. Inglise filoloogina palgati mind esialgu mu keeleoskuse pärast, kuid hiljem selgus, et probleemide uurimine, protsesside ja inimeste juhtimine, süsteemi korrastamine ja struktureerimine ning analüüs ning mitmed muud oskused on mul samuti olemas või suutsin neid arendada.

Vahetevahel ajakirjandusega tutvudes tundub, et humanitaariateemaline retoorika keskendub peamiselt humanitaaralade „ilmsele ebapraktilisusele“ ja  vähesele väärtusele „kõvas valuutas“. Selle asemel, et relvastada enda argumentidega ning võidelda kinnituskalduvusega (confirmation bias), usaldan ma narratiivi jõudu ning lugude jutustamist – selliste lugude jutustamist, mis inspireerivad võtma ette avastusretki, mis panevad endalt küsima „mis võiks veel olemas olla?“.

Mis on kokkupuutepunktid infotehnoloogia ja humanitaaria vahel? Minu jaoks on vastus väga lihtne – see on inimene. Inimene, kel on probleem, mis vajab lahendamist. Infotehnoloogia suudab pakkuda väga palju praktilisi viise, kuidas probleeme lahendada efektiivselt ja optimaalselt kergendades inimeste vaeva ning vähendades inimtöö hulka, kuigi see võib lõppeda ka sellega, et inimest polegi mingi töö jaoks enam vaja. Ükskõik kas räägime mingist lahendusest, mis aitab igapäeva elu lihtsamaks teha või süsteemidest, mis aitavad riigil efektiivselt toimida, probleemi lahendamine algab inimestest ning nende probleemi analüüsimisest ja vajaduste kaardistamisest.

Humanitaarina on minu jaoks ülimalt enesestmõistetav, miks kõik algab inimestest ja nende loodud süsteemide mõistmisest, kuid IT vallas töötades olen sageli näinud, kuidas esikohale seatakse pigem loodav süsteem või rakendus tehnoloogilises mõttes, justkui oleks selle loomine eesmärk omaette. Tehnoloogiaid sügavuti tundev inimene suudab minust paremini mõista teatud detaile ning disainida parima lahenduse. Kuid mina suudan teda täiendada ja mõelda suurele pildile ning sellele, kas ja kuidas antud lahendus probleemiga kokku sobib, kui selge on üldse probleemi definitsioon, kui mitmetahuline ja mitmeti tõlgendatav on kontekst, mis probleemi mõistmist ja lahendamist mõjutab.

Mõnes mõttes on tarkvara kui kollektiivne narratiiv, mis jutustab loo probleemist ning selle lahendamisest. Sellesse narratiivi panustab palju inimesi erineval viisil: kogudes lugusid tarkvara lõppkasutajatelt ja tellijalt, analüüsides neid lugusid ning tõlkides neid programmeerimiskeeltesse või muudesse mudelitesse; uurides kokku pandud eepost ning püüdes leida ebaloogilisi ellipseid ning hinnates selle kvaliteeti; püüdes aru saada potentsiaalse lugeja (kasutaja) tõlgendusviisidest kasutades selleks erinevaid raamistikke ja teooriaid. Ehk siis üksjagu antropoloogiat, semiootikat, kirjandus- ja keeleteadust ja psühholoogiat ühes pajas. Humanitaarias õpitud oskus kahelda ning hoiduda liigsest üldistamisest on üks väga hea ülekantav oskus, rääkimata kommunikatsioonioskusest.

Ajakirjandusest võib ka lugeda seisukohavõtte teemal, kui palju meil ikkagi on vaja IT-haridusega inimesi ning enamasti on pakutud numbrid aukartustäratavalt suured. Enda mätta otsast vaadates ei ole vaja lihtsalt rohkem programmeerijaid, vaid ka teisi spetsialiste, kel on erinevad probleemilahendamise ja analüüsimise kompetentsid.

Samal arvamusel on ka Infotehnoloogia  ja Telekommunikatsiooni Liidu juhatuse liige Ants Sild, kes toob välja OSKA raporti, mille kohaselt „kasvab vajadus suuremat lisandväärtust loovate IKT rakendamise spetsialistide järele“. Terav fookus programmeerijatel näitab minu arvates pigem kitsast vaadet IT valdkonna mitmekesisusele. Võttes ülipragmaatilise seisukoha, siis on tõesti nii, et kirjutatud koodiread on need, mis „panevad rattad käima“. Kuid samamoodi on oluline kvaliteetne sisend koodikirjutajale ning et keegi mõtleks, kuidas me lõpuks teada saame, kas loodud süsteem töötab hästi ning lahendab etteantud probleemi mõistlikul viisil.

Ärianalüüs, teenusedisain, kasutajakogemuse loomine, tootejuhtimine, testimine ja mitmed muud rollid nõuavad tehnoloogiatundmist, kuid neis on väga olulisel kohal inimeste mõistmine, suhtlus- ja analüüsioskus – kõik see, mis minu arvates humanitaaride seljakotis oskustena olemas on ning mis annavad head eeldused nende rollide täitmiseks.

Ma usun enda kogemuse põhjal, et mitmekesised meeskonnad, kus on põimunud erinevad taustad ja mõttemudelid, suudavad luua paremaid lahendusi, kui homogeensed kollektiivid. Sestap näen ma ka täitmata tühimikku tarkvaraarenduse meeskondades, kust on puudu tasakaalustav spetsialist muult erialalt. Ma loodan, et jutustades lugusid hästi toimivatest mitmekesistest meeskondadest, tõuseb teadlikkus nii infotehnoloogide poolel, nii et nad mõtleksid kaasavamalt ja laiemalt, kui ka humanitaaride poolel, kes võiksid enda maailmapilti avardada selles osas, mil moel infotehnoloogia suudab erinevaid probleeme lahendada.

Mida soovitada humanitaarteaduste ja kunstide üliõpilasele? Uudistamist ja katsetamist, uudishimu kultiveerimist, tundmatu tuttavaks muutmist. Kui tekitada olukordi, kus kogeda uut ja huvitavat, võib hakata juhtuma huvitavaid asju. Miks mitte minna mõnele hackathonile ja otsida viise, kuidas panustada meeskonda, kes peab 48 tunniga looma midagi uut? Miks mitte proovida õppida programmeerimist või testimist, et paremini mõista, mis need on? Miks mitte minna ja osaleda mõnel meetupil ja küsida palju küsimusi kõige kohta, mis on segane? Miks mitte mõelda järele probleemide üle, mida oled märganud ning millele võiks leida infotehnoloogilise lahenduse? Eneseteostus võiks olla seiklus – miks mitte siis interdistsiplinaarne seiklus.

  • Helena Jeret-Mäe on Tartu Ülikooli vilistlane inglise keele ja kirjanduse erialal (BA 2008, Ma 2012), kuid rohkem kui 10 aastat on ta töötanud tarkvaraarendusega seotud ettevõtetes. 
  • Viimased aastad on ta tegelenud tarkvara testimise, testimismeeskonna juhtimise, testijate kompetentsi, koolitamise ja värbamise teemadega, lisaks ka kvaliteediküsimustega, mis puudutavad arendus- ja testimisportsesse.
  • Helena osaleb aktiivselt ka rahvusvahelises testijate kogukonnas, kus ta korraldada testijate kokkusaamisi Eestis, esineb konverentsidel, kirjutab testimisalast blogi  ning aitab korraldada Nordic Testing Days nimelist testimiskonverentsi. Lisaks tarkvara testimisele pakuvad talle huvi ka juhtimise, meeskondade ehitamise, protsesside ja coachinguga seotud teemad.

Raamatusoovitused Helenalt:

Are Your Lights On?” Gerald M. Weinberg. Probleemide lahendamine igasuguses mõttes on igapäevane tegevus. Mõned inimesed on isegi “sõltlased” – nad otsivad probleeme, mida lahendada ja lahendusi on neil alati ohtralt pakkuda. See raamat aitab uue nurga alt vaadata, mis asi probleem on ja mis veel olulisem – kellel see olla võiks (enne kui lahendama tormata). Igati universaalne lugemine.

“Thinking in Systems” Donella Meadows. Meid ümbritsevad süsteemid: oleme ise osa neist, mõjutame neid ja süsteemid mõjutavad meid. Et protsesse parendada ja probleeme lahendada, on vaja mõista süsteemi ja konteksti, kuidas erinevad osad üksteist mõjutavad ja mis mida põhjustab. See raamat on samuti küllaltki universaalne lugemine ja sisu on ülekantav paljudele elualadele.

Samal teemal