Aleksei Jašin: mõista ühiskonda, muuda maailma

Esimest korda astusin Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi uksest sisse 2016. aasta suvel. Ees ootas sisseastumisvestlus riigiteaduste õppekava eestvedajatega. Minu motivatsioonikirjas olid umbes sellised sõnad: ma ei tea, kes ma täpselt olen ‒ eestlane, venelane, mõlemat või ei kumbki. Muhedad õppejõud teatasid vestluse lõpuks, et ootavad mind Tartu Ülikoolis, et leida sellele küsimusele vastus.

Minu ülikoolikogemust iseloomustab tolleaegne instituudi tunnuslause „Mõista ühiskonda, muuda maailma“. Pean tõdema, et ma polnud väga eeskujulik üliõpilane, kuid mul oli täiega huvitav. Sinisilmne soov muuta maailma motiveeris mind. Kohustus õppida selleks, et mõista ühiskonda, kõlas nagu mõistlik kohustus ja investeering. Kõige rohkem toetas arengut riigiteaduste kogukond, ühisloomes sündinud Riigiteaduste Selts ja Kääriku sügiskooli laadsed üritused. Seal ma õppisin vaat et rohkem kui loengute ajal.

Õpingute kõrvalt pidin teenima leiba klienditeenindajana ning hiljem Tartu Ülikooli muuseumis külastusjuhina. Seal, nagu igal pool, tuli mulle kasuks kolme keele oskus. Vaimselt ja kutsealaselt arendavat tööd tegin siiski vabatahtlikuna mitmes mittetulundusühingus. Mõnda aega panin end proovile tugiisikuna organisatsioonis Vanem Vend, Vanem Õde ja värbajana programmis „Noored kooli“. Ulatuslikuma panuse andsin MTÜ-s Mondo, kus aitasin teha teavitustööd õiglase kaubanduse alal, tõlkisin õppematerjale, katsetasin sünkroontõlget ja korjasin annetusi Süüria piiril viibinud sõjapõgenikele.

Reaalsus on see, et keegi ei võta sind 19-aastasena tööle, et saaksid tegeleda maailmaharidusega, humanitaarabiga või ebavõrdsuse vähendamisega. Vabatahtlikuna on aga võimalus anda oma tilluke panus tähenduslike globaalsete probleemide lahendamisse. Kõige selle käigus leidsin kuhjaga uusi sõpru ja tuttavaid, kes võivad olla tulevikus väga olulised. Siit ka minu soovitus: tehke tööd vabatahtlikuna.

Skytte instituudist saadud teadmised minu enda ja ühiskonna kohta viisid mind peale ülikooli lõpetamist programmi „Noored kooli“. Sai selgeks, et mul ja programmil on samasugune eesmärk: anda võimalikult hea haridus igale Eesti lapsele, sealhulgas vene emakeelega lastele. Nüüd töötangi Ida-Virumaal Sinimäe Põhikoolis keelekümbluse klassiõpetajana. Annan päevast päeva endast parima, et rakendada õpetajatöös „Noored kooli“ koolitustelt ja oma lapsepõlve keelekümblusest kogutud teadmisi. Riigiteaduste õppekava ei õpetanud mulle, kuidas tulla toime 3. klassi õpilastega, kuid ülikoolis sain teada, miks ma pean olema selles klassiruumis.

Abituriendina unistasin Eesti riigist, kus muukeelne vähemus oleks võrdväärne osa Eesti ühiskonnast, peremeesteks oma kodumaal, eestlastega üheskoos. Ülikoolis mõistsin, et haridussüsteem on platvorm, mille kaudu saab kujundada ühiskonnas püsivaid muutusi. Programmis „Noored kooli“ õpin, kuidas rakendada seda teadmist praktikas.

Ülikooliõpingute vältel kujunes minust aktiivne kodanik – avaldasin arvamust meedias ning jälgisin huviga Eestis ja välismaal toimuvat. Kolmas kursus oli märgiline. Liitusin sündiva erakonnaga Eesti 200. Määravaks said Kristina Kallase sõnad, et kui mina ei tule poliitmaastikule seisma reformide eest vene koolides, siis ei tule keegi. Tulemuseks oli see, et aitasin kaasa uue erakonna loomisel, valimisplatvormi ja -nimekirjade koostamisel ning kampaania elluviimisel. Tol aastal sain veel ühe bakalaureusekraadi väärt teadmisi ja oskusi. Möödunud aasta oktoobrist kuulun ka erakonna juhatusse. Minu soovitus on lihtne – kui sind huvitab Eestis ja oma kodukandis toimuv, siis tee samuti poliitikat, kuid tee seda omamoodi ja kindlal eesmärgil. Sisutühja karjääri tegemine on lihtsalt kurb ning suurerakondade varumeeste pingid ja toiduahelad on juba ammu täis.

Tänapäeva Eestis on kahjuks nii, et korraga päris tööl käia ja poliitikat teha ei ole alati teretulnud, olgu siis hinnangu andjaks ühiskondlik hoiak või tööandja. Ma olen kindel, et eluaegsetest poliitikutest koosnev Riigikogu ja kohalik omavalitsus ei ole tervislik nähtus, vaid suures plaanis viib see riigi või kohaliku kogukonna eikuhugi. Loodan, et tulevikus elame riigis, kus igaüks on natuke poliitik ning märksõnadeks selle juures on empaatiavõime, viisakus ja ajutine panus. Mina olen õnnega pooleks kindlates kätes, nii tööandja kui ka erakonna mõttes.

Lähitulevikus tahan omandada magistrikraadi haridus- või sotsiaalteadustes. Loodetavasti kohtume Tartus!

Teistele soovitan haridustee valikute tegemisel vaadata enda sisse ning küsida: mis mind päriselt paelub ja millega soovin südamest tegeleda? Muul põhjusel infotehnoloogiks või arstiks õppimine pigem ei too õnnelikku elu.

• Aleksei Jašin on Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi riigiteaduste eriala vilistlane (2019).
• Aleksei on aktiivselt tegutsenud järgmistes ühendustes: MTÜ Mondo, MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde ning SA Noored Kooli.
• Aleksei alustas aastal 2020 programmi „Noored kooli“ kaudu tööd õpetajana ja on erakond Eesti 200 juhatuse liige.