Kelly Hiibus: iga erakorralise meditsiini arst peaks mõne aja töötama ka kiirabis
Oli 2019. aasta sügis ja algas minu viimane ehk kuues kursus arstitudengina. Nagu kõiki teisi, ootas mindki ees praktika-aasta. Olin just veetnud kuu aega Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinikus ja veeretasin vaikselt oma mõtteid günekoloogia residentuuri suunas.
Septembris algas aga erakorralise meditsiini praktikatsükkel, kuhu läksin käte värinal ja kerge hirmutundega. Kartsin, et ei saa hakkama ja jään hätta, sest mul ei olnud erakorralise meditsiini osakonna (EMO) kogemust. Pean tunnistama, et esimesed päevad ja nädalad vastasid osaliselt mu ootustele – algus oli raske, sisseelamine võttis aega ja iga päev pidin rinda pistma millegi uuega.
Õnneks on aga Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO-s suurepärased ja toetavad inimesed ning tasapisi hakkasid ka minu uued teadmised ja oskused kinnistuma. Ühel hetkel tundsin, et tegelikult ei ole see EMO nii hull midagi, iga päev on omanäoline ja põnev. Mõistsin, et günekoloogia on minu jaoks liiga kirurgiline eriala ja ma naudin erakorralise meditsiini osakonna tööd palju rohkem.
Mõtlesin veel mitu kuud, kuidas oleks ikka EMO arst olla ja kas mulle see töö iseloom sobib. Kuna öövalved olid minu jaoks täiesti avastamata maa, siis otsustasin hakata vabal ajal tutvuma EMO ööeluga. Nüüdseks on möödas peaaegu aasta ja olengi erakorralise meditsiini esimese aasta arst-resident Tartu Ülikoolis.
Arstiõppes koolitatakse meid üldarstideks ja saame mitmekülgsed teadmised kõikidest erialadest. Seega on õpingute ajal keeruline leida just seda õiget suunda, sest kõik tundub ju nii põnev. Vaba aega peab endale ise tekitama ja ajaplaneerimist tuleb eraldi harjutada. Ilma praktika-aastata poleks ma oma kohta leidnud ja ilma arstiõpinguteta ei suudaks ma oma päeva nii palju tegevusi mahutada.
Olen arvamusel, et iga erakorralise meditsiini arst peaks mõne aja töötama ka kiirabis, sest patsientide haiglaeelne käsitlus on sama oluline kui EMO-s tehtav. Seetõttu viis minu tee sel suvel mind tööle Tartu Kiirabisse. Paar esimest kuud kiirabiarstina on olnud paras proovikivi, tunnen end taas kord nagu esimestel nädalatel EMO-s. Iga väljasõit on erinev, mõte peab töötama kiiresti ja kohanema igas olukorras. Suure osa tööst moodustavad ka sotsiaalsed olukorrad, kus tuleb olla leidlik ja loominguline.
Residentuuris olen olnud küll lühikest aega, kuid pole oma otsust siiani kahetsenud. EMO ja kiirabi töö on heitlik, kiire ja täis ootamatusi. Erakorralise meditsiini arsti ülesanne on võimalikult ruttu välja selgitada, kas patsiendi elu on ohus, ja seejärel patsienti aidata. Kõik meeskonnaliikmed on võrdsed ja töötavad sama eesmärgi nimel – ilma ühtse tiimita ei saavuta me oma maksimaalset potentsiaali. Ja just see mulle selle töö juures meeldibki.
Öeldakse, et erakorralise meditsiini inimesed on elurõõmsad ning ellusuhtumise ja huumorimeele poolest omamoodi positiivselt sõgedad. Just selline inimene ja arst tahangi ma olla.
Millal kutsuda kiirabi?
Kiirabi pakub vältimatut abi. Ära kõhkle helistada 112, kui tunned, et sinu või kellegi teise elu on ohus. Kindlasti on vaja kutsuda kiirabi siis, kui
- süda on seiskunud,
- hingamine on seiskunud,
- liiklusõnnetuses on kannatanuid,
- keegi on kõrgelt kukkunud või
- enesetunne läheb kiiresti ja järsult halvemaks.
Kui sa pole kindel, siis helista oma perearstile või perearsti nõuandeliinile 1220.
- Kelly Hiibus lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduse õppekava aastal 2020 ja astus samal aastal erakorralise meditsiini residentuuri.
- Arstiõpingute ajal oli ta aktiivne Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsis, juhtides revisjonikomisjoni ja kuuludes ka juhatusse asepresidendina siseasjade alal.
- Lisaks oli ta poolteist aastat arstitudengite ajakirja Curare peatoimetaja.
- Põhiõppes kuulus ta Tartu Ülikooli üliõpilasesindusse, meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaskogusse ning oli bio- ja siirdemeditsiini instituudi üliõpilaskogu esimees.
- Ta on Eesti Nooremarstide Ühenduse ja Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsi liige.
