Andrus Tasa – bioloog, kes asutas Tartu Biotehnoloogia Pargi

Tartu Ülikooli vilistlane Andrus Tasa on OÜ TBD-Biodiscovery, AS-i Biotehnoloogia Park Kinnisvara, ToxInvent OÜ, OÜ Kaltec ning KemInvent OÜ osanik ja juhatuse liige ning Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS-i nõukogu esimees.

Teda intervjueeris TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi projektijuht Teele Eensaar.

Kuidas sattusid Tartu Ülikooli bioloogiat õppima? Oli see kaalutletud otsus või juhuslik valik?

See oli hästi läbi mõeldud otsus, milleni jõudsin juba põhikoolis, Tallinna 43. Keskkoolis. Olin aktiivne bioloogiaolümpiaadidel käija, 7. klassis sain üleliidulisel bioloogiaolümpiaadil kolmanda koha. Hakkasin käima bioloogiaringis. Hiljem sain valikule veelgi kinnitust tollases Tallinna 3. Keskkoolis, mis oli bioloogiakallakuga.

Kas bioloogia ning üldse loodus- ja täppisteadused olid nõukogude aja lõpus sinu arvates populaarsed erialad?

Bioloogia, füüsika ja keemia olid kindlad valikud, konkurss nendele erialadele oli päris suur. Need olid mitteideoloogilised erialad, mis pakkusid teatud vabameelsust. Pehmete erialade – majanduse, juura, sotsiaalteaduste – populaarsus tuli hiljem seoses taasiseseisvumise ja oma riigi kiire ülesehitamise vajadusega.

Kui paluksin sul meenutada kaht asja, mida sa oma ülikooliajast kõige rohkem hindad, siis mis need oleksid?

Esiteks õppejõud, kes olid peaaegu eranditult erudiidid. Ütlen vaid mõned nimed: Kalju Põldvere, Heigo Miidla, Erast Parmasto, Hans Trass, Jüri Kärner, Jaanus Paal, Agu Laisk, Richard Villems, Jaan Simisker. Sügav austus oli kõikide nende õppejõudude vastu ja loengutel käimine oli tõeline mõnu – sa kasvasid ja arenesid pidevalt. Sain ülikoolist väga hea, laiapõhjalise hariduse, mis läks piisavalt süvitsi. Muu hulgas õppisime põhjalikult füüsikat ja matemaatikat. Kui läksin doktoriõpingute ajal USA-sse, siis oma teadmiste pagasi pärast häbenema ei pidanud.

Teiseks hindan meie kursuse intellektuaalset seltsielu, mis väljendus ka kolhoosides käimises, ühikaelus ja suvepraktikumides Saaremaal, Palmses, Aakres. Kolmanda kursuse praktika viis meid Kaug-Idasse Kuriili saartele.

Sa omandasid TÜ-s järjest kõik kolm akadeemilist kraadi, seejuures doktoriõpingute ajal olid lisaks veel Rootsis Umeå Ülikoolis ja USA-s Ohio Ülikoolis. Räägi palun lähemalt, kuidas sa sinna sattusid.

Bioloogia bakalaureuseõppe lõpetasin 1991., molekulaar- ja rakubioloogia magistriõppe 1993. ja doktorikraadi geneetikas sain 1998. aastal. Võib tõesti jääda mulje planeeritud sirgjoonelise akadeemilise karjääri algusest, kuid see ei tähenda kaugeltki, et ma kujutasin ennast ette teadustööl või et see kõik ei oleks tagantjärele käsitletav asjaolude kokkulangemisena. Aeg oli hästi segane ja seepärast ei olnud võimalik pikalt ette mõelda. Astusin ülikooli ajal, kui kehtis veel suunamine, kuid minu tulevane töökoht kadus koos NSVL-i kokkuvarisemisega. Määravat rolli sellise akadeemilise tee kujunemisel mängis see, et sattusin headesse laboritesse, kus olid käsil põnevad teemad ja rakendused. Minu esimene juhendaja oli taimefüsioloog-biokeemik Heigo Miidla, seejärel olid Agu Laisk ja Jaan Simisker.

Doktoritöö teema („Biological leaching of shales: black shale and oil shale“, eesti keeles “Kiltade (mikro)bioloogiline leostamine: diktüoneemakilt ja põlevkivi”) kasvas välja tegelikult ühest ajaleheartiklist. Tahtsin uurida midagi praktilist. Juhtusin lugema Erik Puura ja Antti Roose artiklit, kus kirjutati, et diktüoneemakildast saab metalle leostada. See tundus väga huvitav, taotlesin stipendiumi ja saatsin kandideerimiskirjad umbes 15-sse ülikooli üle maailma, kus selle teemaga tegeleti. Sain vastuse soomlasest professorilt Olli Tuovinenilt USA-st Ohio Ülikoolist – tema kutsus mind Ühendriikidesse. Taotlesin veel ühe stipendiumi ja jäin pikemalt USA-sse, kus tegingi oma doktoritöö põhikatsed. See oli vaimustav, sest teadustöö võimalused erinesid tollal Eestis ja USA-s nagu öö ja päev. Rootsi Umeå Ülikooli sattusin lühemaks ajaks samuti tänu Olli Tuovinenile, kes mind sinna edasi suunas.

Kuidas iseloomustaksid 1990-ndaid Eesti teaduses ja ülikoolis?

Peale Eesti taasiseseisvumist olid teaduses kitsad ajad, ressursi- ja aparatuuripuudus, aga inimesed olid tahtmist täis ning Eestile hakkasid esmakordselt avanema Euroopa toetusfondid. Euroopa programmide valdkond tundus põnev, seda enam, et sinna sukeldudes oli võimalik kasulik olla korraga nii ülikoolile kui ka Eesti teadusele.

TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi (TÜMRI) inimesed olid üheksakümnendatel ülikooli ja kogu Eesti teadussüsteemi ülesehitamisel väga aktiivsed. Näiteks professor Ain Heinaru töötas Haridusministeeriumis ning professor Toivo Maimets oli TÜ arendusprorektor ja hiljem haridus- ja teadusminister.

Rootsist tagasi tulles, 1995–1996, kui mu doktoritöö ei olnud veel kaitstud, sattusin teatud intellektuaalsesse madalseisu ning läksin lühikeseks ajaks üldse ülikooli juurest ära. Minu õnneks kutsuti mind aga peagi Tartusse tagasi, tööle TÜ administratsiooni, kuna käimas oli loodava Türi kolledži õppekavade koostamine, milles mul oli teatud kompetents olemas. Kutsuja oli professor Ain Heinaru, kes oli ka minu doktoritöö siinne juhendaja. Edasi läksin ülikooli teadus- ja arendusosakonda, alguses ametniku, hiljem osakonnajuhina. Osakonna ülesehitamisel andis meile head nõu ja teadmisi kolleeg Kenti Ülikoolist Ian Stone, kes aasta ka Tartus toimetas. Õhkkond, mille rektor professor Peeter Tulviste oma meeskonnaga lõi, oli äärmiselt toetav ja usaldav, rõõm oli töötada. Tegin koostööd ka Avatud Eesti Fondiga – käisime mööda Eestit ringi ning õpetasime, kuidas kirjutada esimesi projektitaotlusi.

Kogu uudse ja aktiivse tegevuse juures jõudsin tollase TÜMRI direktori professor Mart Ustavi tugeval meeldetuletusel ka doktoritöö valmis kirjutada. Selle meeldetuletuseta ei oleks ma tõenäoliselt doktorikraadi kaitsmiseni niipea jõudnud, kui üldse, ja olen professor Ustavile tagantjärele väga tänulik, et doktorantuur lõpetamata ei jäänud.

Siis tuli kannapööre – uus aastatuhat tõi sinu teele ettevõtluse. Kuidas sa sinna sattusid ja kas sul oli selleks ka mingi ettevalmistus?

Ei saa öelda, et mul majandusalast ettevalmistust ei olnud. Tegelikult oli kogu varasem tee olnud ettevalmistus. Muuseas, hulk teadustöös antavaid soovitusi on väga hästi ülekantavad ettevõtlusesse. TÜMRI-s olid ees aktiivsed professorid, kes olid ka edukad ettevõtjad. Lisaks olin TÜ-s läbinud aastase ärijuhtimise programmi ning hiljem USA-s ka bio- ja farmaatsiatööstuse juhtimise minikoolituse, nn mini-MBA.

Uue aastatuhande alguses loodi Eesti Geenivaramu, mis oli jällegi seotud TÜMRI professori Andres Metspaluga. Sel ajal oli see erainitsiatiiv ja vajas infrastruktuuri. Selle pakkumiseks asutati samuti erainitsiatiivil 2001. aastal Tartu Biotehnoloogia Park (TBP), mille etteotsa ma koos Rene Tõnissoni ja Jaanus Pikaniga sain. TBP on ettevõtluse tugistruktuur, sarnane Tartu Teaduspargi ja Tallinna Tehnopoliga, mis pakub ettevõtetele taristut, eelkõige ruume, ja tugiteenuseid.

Nüüdseks olen ettevõtluses tegutsenud 20 aastat, olnud osanik ja juhtinud ettevõtteid kinnisvara, konsultatsiooni, meditsiini, biotehnoloogia ja ravimitööstuse valdkondades.

Kes on olnud TBP säravaimad inkubaatoriettevõtted? Kui palju alustavaid ettevõtteid on üldse sellest välja kasvanud ja milline on olnud TBP koostöö ülikooliga?

Konkreetset inkubantide arvu ei oskagi ma nimetada, neid on olnud kümneid. Üks edulugu on kindlasti Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus, mis on TBP-st ruumipuudusel juba välja laienenud, ning ka kasvav keemia- ja farmaatsiaettevõte TBD-Biodiscovery, mis on oma suurust kümnekordistanud.

Side ülikooli ja TÜMRI-ga ei ole katkenud. Kõige parem koostöö näide on SPINNO programm (2001–2006) ja selle raames tegutsenud BioSPINNO projekt. Tollase Eesti Biokeskuse direktori professor Richard Villemsi eestvedamisel viisid seda ellu TBP, TÜMRI ja Eesti Biokeskus, toetati arendus- ja biotehnoloogiavaldkonna ettevõtlust kogu Eestis. Sellist kogu valdkonda ühendavat projekti ei ole hiljem õnnestunud korrata, sest hilisemad biotehnoloogia programmid ei ole minu hinnangul pakkunud üleriigiliseks koostööks nii häid võimalusi.

Olen osalenud ka ülikooli õppekavade programminõukogudes. TBP on aastaid olnud TÜMRI üliõpilaste praktikabaas ja on seda jätkuvalt.

Sinu haridus- ja karjääritee tundub suure eduloona. Kas oled lugejaga valmis jagama ka tagasilööke, kui neid on olnud?

Tagasilööke on olnud ka minul – kellel neid poleks olnud? Pisut juba kirjeldasin motivatsioonilangust pärast välismaalt tagasitulekut ja doktorantuuri venimist. Teadlik karjääri planeerija ma olnud ei ole. Mind on aidanud kombinatsioon kohusetundest ja töökusest. Kui läheb raskeks, siis kohe pooleli ma ei jäta. Teisalt olen teinud kogu aeg seda, mis mulle tõsiselt meeldib.

Mitmeid pöördeid on suunanud välised tegurid, kuid tagantjärele vaadates on hea, et need aset leidsid.

Mida sa praegustele noortele soovitad – kas tasub loodus- ja täppisteadusi õppida ja kas TÜ annab sinu arvates selles vallas maailmatasemel haridust?

Eluteadusi tasub kindlasti õppida. Neid erialasid peaks õppima palju rohkem, kuna need annavad sulle analüütilise mõtteviisi ja laiema baasi asjade vaatlemiseks. Naljalt tööta ka ei jää. Kui vaadata kas või minu koduinstituuti TÜMRI-t, siis sellest on hariduse ja koolituse saanud palju-palju tublisid inimesi, kes on mööda Eestit ja maailma laiali lennanud nii teadusesse, ettevõtlusesse kui ka riigiametitesse. Arvan, et ülikooli praegused õppekavad on väga heal tasemel, kuid silma on jäänud, et osa õppekavasid on lihvitud liialt õhukeseks ja vähem on aega süvitsi teadmisi ammutada.

Soovitan noortele lihtsaid asju: töötage mõnuga ja missiooniga, tühja ja südamele võõrast tööd pole mõtet teha. Jääge alati natuke idealistiks. Harjutamine teeb meistriks – et milleski tõeliselt hea olla, peab pingutama ja harjutama; ainult andekusest ei piisa, sihikindel ja töökas peab ka olema.

• Andrus Tasa on TÜ loodus- ja töppisteaduste valdkonna vilistlane;
• TBD-Biodiscovery OÜ, AS Biotehnoloogia Park Kinnisvara, ToxInvent OÜ, Kaltec OÜ ja KemInvent OÜ osanik ja juhatuse liige;
• Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS nõukogu esimees