Otsing

Sergei Põlme: digidžunglis aitab ellu jääda kriitiline mõtlemine

Olen Tartu Ülikoolis õppinud bioloogiat, õpingute käigus tutvusin lähemalt algul kalade ja seejärel seentega. Olen siiani seotud uuringutega, mis kirjeldavad nii seente kui ka muude mikroobide elurikkust ja seaduspärasusi. Bioloogial ei ole kõiki vastuseid, aga minul aitab see prisma paremini lahti mõtestada nii looduses kui ka inimesega toimuvat. Evolutsiooni kestust arvestades väga lühikese ajaga, sisuliselt vaid viimase põlvkonna jooksul oleme mattunud eksponentsiaalselt kasvava infotulva alla. Kõikide kiirete ja suurte muutustega kaasnevad aga kohanemisraskused.

Džunglist digidžunglisse

Järjest kasvava osa meie ajast ja tähelepanust haaravad erinevates vormides ekraanid. Nii arvuti kui ka nutitelefon võivad olla efektiivsed töövahendid, kuid ühtlasi avavad need akna info-ookeani, kus kõik osalised võitlevad meie tähelepanu eest. Homo sapiens on suure osa oma evolutsioonilisest minevikust elanud väikestes kogukondades, kus vastuvõetav info ei erinenud üksnes oma mahult, vaid ka iseloomult: maastikku jälgides ei konkureerinud maamärgid ja jäljed meie tähelepanu saamiseks, kütid-korilased pidid ise olema vilunud, et märgata detaile, mis olid vajalikud adekvaatsete otsuste langetamiseks. Nüüdseks on olukord 180 kraadi pöördunud – veebidžunglis võistleb iga spetsiaalselt disainitud pealkiri, bänner, kommentaar ja pisipilt selle eest, et istutada oma narratiiv võimalikult paljudesse ajudesse. Pole siis ime, et alles tärkaval Homo digitalis’el on veebižunglis lihtsam ära eksida kui Homo sapiens’il päris džunglis. Kui Homo sapiens’il oli eksimuse hind tühi kõht või oht elule, siis Homo digitalis riskib lihtsalt pahna täis peaga, vaimsete häiretega ja polariseerumise tõttu tekkiva sotsiaalse lõhestatusega. Tõsi, markantsematel juhtudel varitseb samuti oht elule ja tervisele.

 

Sergei Prantsuse Guajaanas džunglis Homo sapiens‘id 2006. a Prantsuse Guajaanas džunglis. (erakogu)

Teadus ja kriitiline mõtlemine

Digidžunglis orienteerujale on suureks abiks kriitiline mõtlemine, mis jagab oma põhiomadusi lihtsa teadusliku metoodika printsiipidega. Siinkohal on Tartu Ülikooli rolli minu kujunemisloos raske üle hinnata. Tulemuseks ei ole mitte üksnes mustvalge maailmapilt, kus kogu info paigutub verifitseeritavuse skaalale, vaid iseenda subjektiivsuse tajumine. Seeläbi saab selgemaks, et subjektiivsus on üks inimese põhiomadustest. Julgen arvata, et enamik narratiive, mida inimene kannab, enamik meeme, mida ta levitab, kirjeldavad reaalsuskilde kas puudulikult või ei kirjelda seda üldse. Vastupidi, meemide edukust saab hinnata nende leviku kiiruse ja ulatuse järgi, mitte selle järgi, kas neil on reaalsusega miskit pistmist. Peaasi on, et meem vastuvõtjat kõnetab.

Kõige lihtsamini võib teadust defineerida distsipliinina, mis rakendab meetodeid, et subjektiivsust reaalsuse kirjeldamisel minimeerida.

2011. aastal sai teadustöö raames külastatud Paapua Uus-Guinead. (erakogu) Puukänguruga Paapua Uus-Guineas, 2011. (erakogu)

Teaduslik tõestus, subjektiivsus ja kokkusattumus

Hiljuti oli mul vestlus ühe libauudiselembese inimesega, kes väitis, et teaduslikult on tõestatud, kuidas kanepi suitsetamine hoiab täielikult ära koroonasse nakatumise. Aga üheks tingimuseks pidavat olema see, et kannabinoidide mõju all tuleb olla pidevalt. Kui see inimene oleks mõelnud teaduslike meetodite peale, oleks ta taibanud, et sellist katset on peaaegu võimatu teha: esiteks tuleks leida hulk katsealuseid, kes on nõus olema pikka aega kanepi mõju all; teiseks peab veenduma, et katsealused on normaaltingimustes koroonale vastuvõtlikud; kolmandaks läheb vaja kontrollrühma. Lisaks tuleb kõik osalised mingi lollikindla meetodi abil viirusega nakatada, see kõik peab toimuma piirkonnas, kus kanep on legaalne, ja katseks peab olema eetikakomisjoni luba.

Asja lähemalt uurides selgus, et tegelikult tehti in vitro uuring, milles selgus, et osa kanepist pärinevaid komponente võib vähendada koroonaviirusest põhjustatud põletikulisi reaktsioone inimese kopsurakkudes. Ülejäänud info oli meemi evolutsiooni käigus juurde muteerunud, muutes selle intrigeerivamaks ja seeläbi kiiremini levivaks. Juba 1710. aastal sõnastas inglise satiirikirjanik Jonathan Swift tähelepaneku „Vale lendab, tõde lonkab järele“. Aga alles nüüd saame sellele teaduslikku kinnitust mahukatest valeinfo uuringutest.

Subjektiivsusega jätkates on täiesti inimlik näha põhjuslikke seoseid nähtuste vahel, kus neid tegelikkuses ei pruugi olla. Tõde on kas liiga igav või oma keerukuses hoomamatu ja nii valitakse või sünteesitakse omale meelepärane selgitus, mida toidetakse kinnituskalduvuse (ingl confirmation bias) najal edasi.

Taiji meister oma oskusi näitamas, Taiwan 2010 (erakogu)

Kord sattusin uurimistöö käigus Taiwani, kus mind võõrustanud professor kutsus mind taiji treeningutele. See, mismoodi kohalik meister oma õpilastega enesekaitset praktiseeris, jättis kõrvalt vaadates kõike muud kui usutava mulje. Kui järg minu kätte jõudis, ütles meister tõlgi vahendusel, et ta ei saa minu peal oma oskusi näidata, sest ei tunne mu “keha struktuuri” ja ma võin haiget saada. Nagu arvata võite, ei aidanud selline avaldus kuidagi vaigistada minus selleks ajaks tärganud skepsist. Samal ajal, kui ta jagas teistele selgitusi, millest ma enam aru ei saanud, võttis ta mu parema käe, sikutas seda veidi ja vajutas seal juhuslikesse punktidesse. Peagi sai treening läbi. Auto poole astudes tundsin äkitselt tohutut nõrkust, südamepekslemist ja hingamisraskusi. Pidin end kõvasti kokku võtma, et jätkata normaalset kõndimist. Autos nõudis isegi istumisasend pingutust, oleksin tahtnud seal vaikselt pikutada. Vedasin end oma tuppa ja jäin seal lamama. Niisama ruttu, kui see nõrkusehetk algas, see ka lõppes ja umbes pool tundi hiljem oli kõik möödas. Ma pole sellist energiapuudust varem ega hiljem tundnud. Lihtne oleks näha põhjuslikke seoseid müstilise taiji puudutuse ja halva enesetunde vahel, aga minu vaatluste arv piirdub ühega ja nii pole mul võimalik seda fenomeni kokkusattumusest eristada.

Brandolini reegel

Viimati viis teadustöö 2021. a suvel Teravmägedele. Jääkarude ohu tõttu peab seal relva kandma. (erakogu)

Teaduskirjanduses tuleb kurja vaeva näha ja leida iga vähegi spetsiifilisema väite juurde viide, mis näitaks, kustkohast teadmine pärineb, millal üks või teine hüpotees katselist kinnitust leidis või kas see hoopiski lükati ümber, kasutades ranget teaduslikku metoodikat. Niipea kui me selle nõude kaotame, jäävad autorile palju vabamad käed retoorika, soovmõtlemise ja fantaasia jaoks. Pealtnäha loogiline arutelu ja näilised seosed loovad osavale sõnasepale soodsa pinnase, et tõlgendada maailmas toimuvat endale meelepärasel viisil.

Mis tahes motiivil loodud valeinfo on juba eos efektiivne, sest selle ümberlükkamiseks tuleb rakendada rohkem energiat, kui selle tootmiseks. Seda tuntakse Brandolini reeglina (aga ka põhimõttena, mille kohta inglise keeles öeldakse the bullshit asymmetry principle). Selle reegli sõnastas itaalia programmeerija Alberto Brandolini, kes oli jälginud debatti endise Itaalia peaministri Silvio Berlusconi ja ajakirjaniku vahel. Sarnasele järeldusele on tulnud filosoofid juba sadade aastate eest ja kas mitte eesti vanasõna „Üks loll jõuab rohkem küsida, kui kümme tarka vastata“ ei väljenda mitte sedasama ideed valeinfo kuluefektiivsusest?

Kordamine ei ole alati tarkuse ema

Samuti ei saa üle ega ümber inforuumi järjepidevusest. Ükskõik, kui jabur on sõnumi sisu, kui seda korrata piisava sageduse ja kestusega, võetakse see kultuuriruumis omaks. Eredad näited on totalitaarsed režiimid läbi ajaloo. Eks tänapäevalgi on ühiskondlik meelsus ja kultuur pidevas vastasmõjus uudisvooga ja ohtlik on pidada end teistest targemaks, arvates, et tarbijana pole infotulval meile mingit mõju. Kunagi veetsin aasta ühes väikeses eraldatud kommuunis Prantsuse Guajaana vihmametsas. Minu kaaslasteks olid valdavalt kohalikus külakogukonnas üles kasvanud inimesed ja nende jaoks oli täiesti elementaarne, et voodoo on toimiv nõiakunst, et mõni inimene on võimeline muutuma jaaguariks ja mõni teine õpib hoopis lendamise ära. Nad ei surunud seda arvamust kuidagi peale, nad ei rääkinud sellest tihti, aga ometi avastasin end mõnel õhtupoolikul neid teemasid arutades, et osa minust hakkas otsima usutavat põhjendust, kuidas voodoo võikski olla toimiv.

Kohaliku mehe ja laiskloomaga Prantsuse Guajaanas, 2006. (erakogu)

 

 

Paapua Uus-Guineas, 2011. (erakogu)

Infot tarbides tasub eelistada kvaliteeti kvantiteedile

Üks ja sama aine võib olla nii mürk kui ka ravim – kõik sõltub aine kontsentratsioonist. Küllap kehtib sama põhimõte ka digidžunglis seigeldes. Uudsusejanul, mida me pideva meediavooga toidame, on oma hind: me muutume sellest sõltuvaks, meie aju tegeleb ebaolulise või lausa valeinfo töötlemisega, ühiskond polariseerub lihtsamini ning raskematel juhtudel kolib inimese elu raskuskese sotsiaalmeediasse.

Üle kümne aasta tagasi võtsin vastu otsuse perioodika tarbimine lõpetada. Esialgne uudsuseootus oli ajapikku sulanud kakofooniliseks müraks, mis oli minu jaoks suuresti tarbetu info. Järeldasin, et olulised asjad jõuavad minuni niikuinii ja ise ei pea kätt pulsil hoidma. Tõsi, mul on mingit laadi hüplik sotsiaalmeediarutiin, aga see ei puuduta päevakajalisi teemasid, vaid pigem huvidega seotud infokanaleid. Tean, et mul on kinnituskalduvus, aga vähemalt annan endale sellest aru. Lugeja võiks siinkohal mõelda oma infotarbimisharjumuste üle. Kvantiteedile tuleks eelistada kvaliteeti ja kui mõni infokild pakub rohkem huvi, peaks sellega süvitsi minema. Eks ole ka see kirjatükk siin järjekordne meem, mida võib võtta tõsiselt, aga ei pea.

  • Sergei Põlme on lõpetanud Tartu Ülikoolis bioloogia bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe.
  • Tema peamiseks uurimisalaks on olnud nii kalad, seened kui ka mikroobide elurikkus ja seaduspärasused.
  • Õpingud ja teadustöö on viinud teda metsikusse loodusesse üle maailma. Oma seiklustest on Sergei kirjutanud raamatu „Minu Prantsuse Guajaana“ (Petrone Print 2015).
  • 2018. aastal avastas Sergei Eestis uue kalaliigi – mõruka.
Näitamas Tartu Ülikooli loodusmuuseumis mõrukat (Rhodeus amarus). Avastasin selle liigi Eestis Pärnu jõest 2018. aastal. 

 

Samal teemal