Tartu Ülikool on minu elu parim investeering

Pean seda lugu alustama ülestunnistusega. Tegelikult ma ei olegi Tartu Ülikooli vilistlane. Aga samal ajal ikkagi olen ka. Kuidas see võimalik on, küsite. Väga lihtsalt, vastan.

Lõpetasin 2012. aastal ettevõttemajanduse eriala ja alustasin ärijuhtimise magistriõppes. 2014. aasta kevadeks olin edukalt läbinud kogu õppekava – ühe väikese erandiga. Kirjutamata jäi magistritöö. Sel sügisel otsustasin selle vea parandada ja olen nüüd eksternina Tartu Ülikooli nimekirjas. Nii lihtne see ongi.

Ja nii paganama keeruline.

Neli aastat on piisavalt pikk aeg, et õppimise võlud ja valud unustada. Rääkimata sellest, et raske on leida motivatsiooni, sest magistriõppe jooksul sain ma ülikoolilt kõik, mida eeldasin (eeldada tegelikult ei tohiks kunagi) ja lootsin.

Mida ülikool siis mulle andis?

Eelkõige sain ma suurel hulgal teadmisi ning oskuse neid süsteemselt kasutada. Vähem oluline pole see, et seda kõike aitasid mul omandada oma ala tipud: Urmas Varblane, Maaja Vadi, Janno Reiljan, Raul Eamets, Andres Kuusik ja paljud teised.

Ma sain teada, et avalikud esinemised ei olegi nii hullud, kui harjutad ja oled need korralikult ette valmistanud. Tänu ülikoolile vähendasin ma olulisel määral oma hirmu nende ees. Utreeritult võin öelda, et rahusteid pole mul enam kõnepidamiseks vaja kasutada. Muide, pitsi konjakit enne avalikku esinemist tegin viimati siis, kui minu teise raamatu esitlusele tuli täiesti ootamatult terve Tasku keskuse Rahva Raamatu kaupluse täis inimesi.

Muidugi sain ma palju targemaks, kogenumaks, ettevõtlikumaks.

Aga tegelikult andis ülikool mulle midagi veel olulisemat. Midagi sellist, mida ei saa osta ka kogu maailma raha eest.

Magistriõppe käigus moodustunud seltskonna tõttu ja toel kasvas minu sotsiaalvõrgustik plahvatuslikult. Ja ma ei mõtle selle all Facebooki sõpru. Kui ütlen „seltskond“ ja „sotsiaalvõrgustik“, siis valetan nii, et suu suitseb nagu tselluloositehase korsten. See, mis meie kursusest välja kasvas, on sõpruskond. Vennaskond. Veel enam, see on üks suur kärgpere. Mehed, naised, elukaaslased, lapsed, sõbrad ja sõprade sõbrad.

Mitmed meie seast on käinud koos rändamas maailma teise otsa ja tagasi. Me käime väga sageli üksteisel külas.

Me asutasime Heade Mõtete Klubi, mis on kui heategevusliku eesmärgiga jätkuülikool. Klubikoosolekud toimuvad kord kuus ja nüüdseks on külalisteraamatusse sissekandeid teinud hulk Eesti tuntuimaid ettevõtjaid, tipp-poliitikuid, näitlejaid, kirurge, sportlasi, oma ala spetsialiste. Tartu Ülikooli ettevõtlusinkubaatori korraldatud äri- ja projektiideede võistluse Kaleidoskoop raames oleme välja andnud mitu omanimelist stipendiumi.

Rääkimata sellest, et kursa- ja klubikaaslased toetavad üksteist alati. Olgu selleks siis mõni ettevõtlusega seotud nõuanne, koostöö või ühine äriprojekt. Silmaring ja tutvusringkond aina laienevad, ja lõppu ei paista.

Kui vaadata tagasi ajale enne ja pärast magistriõpet, võin käsi südamel kinnitada, et ülikool keeras minu senise maailmakorra pea peale.

Naljaga pooleks võib öelda, et läksin täiendama teadmisi majandusest, aga sain hoopis kirjanikuks. Olgu, see oli liialdus. Kuigi olen kirjutanud kolm raamatut, hulgaliselt kolumne, sisutekste ja artikleid, ei pea ma end siiski kirjanikuks. Ega suuda pidada. Raskekujulist grafomaaniat põen aga küll.

Põhikohaga olen endiselt väikeettevõtja ning tegutsen kaubanduse valdkonnas. Kuigi lõppude lõpuks on ju sisutekstide raha eest kirjutamine ka ettevõtlus. Mõnes mõttes ka raamatute kirjutamine, kuigi ajakulu ja honorari suhet arvesse võttes on see tegevus justkui kahjumlik. Aga ikkagi ma teen seda jälle, sest sellega kaasnevad emotsioonid on hindamatud. Mõnes mõttes on iga raamat omamoodi investeering. Sest mida rohkem ma kirjutan, seda enam saan ma tähelepanu ka oma teistele tegemistele ja seda enam tuleb ka kõiksuguseid pakkumisi.

Aga kõike seda ei oleks olnud, kui ma ühel 2008. aasta hommikul poleks otsustanud astuda Tartu Ülikooli. Need kuus aastat loenguid, eksameid, arvestusi, kodutöid, õppemaksu, üliõpilaselu ja uurimistöid on minu elu parim investeering.

• Autor Lauri Räpp on väikeettvõtja, kirjanik ja juustuvabrikant.
• Tal on ilmunud kolm raamatut: „See ei ole minu Kuuba”, „Linn on minu – Tartu tahavaatepeeglis” ja „Maailma lõpus on kohvik”.
• Lauri on Tartu linna majanduskomisjoni liige ja MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige.
• Lisaks eelnevale on Lauri ka rändaja ning seikleja. Tema viimase raamatu lugude aines on just nimelt reisilt saadud.