Katrin Kiisler: ladina filoloogia praktilisest väärtusest

Klassikalist filoloogiat sattusin ma 30 aastat tagasi õppima juhuslikult. Tahtsin õppida hoopis prantsuse filoloogiat, aga vastuvõttu tol aastal ei olnud. Mu keskkooliaegne prantsuse keele õpetaja pani ette minna valiku avardamiseks külla Jaan Undile. Korralik tüdruk, nagu ma olin, ei söandanud keelduda.

Mäletan, et rääkisime tol kohtumisel autoritest, kellest ma ei olnud kuulnudki, aga välja seda näidata ei tihanud. Iga uue teema juures otsis Jaan Unt riiulist mõne raamatu, lahkusin hiljem tubli kuhjaga. Tagasi ei julenud neid läbi lugemata viia, mis aitas mul ilmselt hiljem ülikooli suurima konkursiga erialale ka sisse saada. Nii see algas.

Mu ülikooliaegne esimene tõsine heureka-hetk tekkis teise aasta kevadel, kui Jaan Puhvel luges meile indoeuroopa keelte etümoloogiat. Esmalt vaimustas mind see, kuidas professor Puhvel erinevate keelte vahel liikus, näiliselt pingutuseta, tuues näiteid siit ja sealt: hetiidi, leedu, kreeka, akadi või mõnest muust keelest. Mind lummas alul see oskus ise – võime teha sadu näiliselt juhuslikke kõrvalepõikeid üksikute sõnade arenguteesse. Ühel hetkel klaarus neist detailidest aga selgus, arusaam, kuidas keeled on arenenud, kuidas nad omavahel on seotud ja kuidas neid seoseid teades on võimalik mõista ka veel sulle tundmatuid keeli.

Olin terve kooliaja olnud tubli viieline, ent tol teise aasta kevadel kogesin esimest korda teadmiste nälga ja lapselikku rõõmu millegi uue teadasaamisest. Lugesin vist läbi iga viimse kui raamatu ja artikli, mida Jaan Puhveli loengutes kasvõi möödaminnes mainiti. Sarnast vaimustust kogesin hiljem Outi Merisalo seminarides, kus sama veenvalt hilisladina ja romaani keelte erinevate arenguetappide vahel liiguti. Mõistsin, et ka midagi pealtnäha juhuslikku ja arusaamatut võib olla sügavalt loogiline. Olen kindel, et just too äratus käivitas ka mu alatise tahtmise otsida esmapilgul juhuslike faktide taga tervikpilti ja süsteemi.

Teine mind ülikoolis suuresti mõjutanud kogemus on seotud ladina luule tõlkimisega. Kes seda kunagi on proovinud, teab, et antiikluule tõlkimisel on vaja öelda võimalikult täpselt seda, mis pandi kirja kaks tuhat aastat tagasi, pealegi selliselt, et ka tänane lugeja selle mõttest aru saab, jäljendades seejuures ütleja stiili ja järgides värsimõõdu rütmi. Seda tehes on vaja külma kaalutlust ja loomingulist lusti ühekorraga, oskust panna kokku matemaatika ja kunst. See on mäng sõnadega, harjutus, mille lahendamine pakub mõnusat vaimset naudingut.

Pealtnäha ei ole ladina luule tõlkimise oskusel praktilist väärtust, ometi on see mind erinevates tegemistes palju aidanud. See on jäänud minuga kombes mõelda mistahes teksti luues läbi, mis on see oluline, mille peab ilmtingimata kuulaja või lugejani viima. See on minu alatises harjumuses mängida kirjutades erinevate sõnadega, otsides just neid, mis annavad mõtte koos kõigi nüanssidega edasi kõige täpsemalt, ja sellest harjumusest tulenevas oskuses öelda vajalik lühidalt ja tabavalt.

Kolmandaks oli meil õnn toona, sügavatel üheksakümnendatel, ammu enne õpi- ja teadlasrände igapäevaseks muutumist, saada haruldaselt rahvusvahelist haridust. Kuna klassikalist filoloogiat nõukogude ajal ei õpetatud, olid pärast eriala taasavamist paljud välisõppejõud nõus siin valdkonna edendamise nimel lugemas käima. Nii õnnestus mul kordagi Tartust lahkumata osaleda Helsingi, Jyväskylä, Göttingeni, Lundi, Oxfordi ja California ülikoolide õppejõudude loengutes, mis tolle ajastu kontekstis oli erakordne. See vaadete, keelte ja koolkondade paabel, mis tollases klassikalise filoloogia õppetoolis pulbitses, pani aluse mu usule kõrghariduse rahvusvahelistumise tähtsusse, eriti väikeses riigis, kus riigisisene ränne on enamikul erialadest välistatud.

Tagasivaates ei saanud minust ei teadlast ega tõlkijat, vaid hoopis ametnik ja juht. Esimese sammu õppejõust ametnikuks astusingi siis, kui otsiti inimest, kes lükkaks Eestis käima rahvusvahelistumise ja Erasmuse programmi. Sellele järgnesid juba Eesti oma programmid – Kristjan Jaak, Dora ja Dora Pluss, Eduko ja Primus, kui loetleda vaid suuremaid. Rahvusvahelistumisest sai minu veendumus ja töö kahekümneks aastaks.

See on olnud põnev teekond, kus olen saanud luua ja juhtida meeskondi, anda hoogu riiklikele arengukavadele ja viia ellu ülikoolide arengut oluliselt mõjutanud algatusi. Töö tõttu olen hiljem teinud lisaks magistrikraadi sotsioloogias ja doktorikraadi kõrghariduse arendamises. Paljud on mu elulugu lugedes kulme kergitanud, pidades seda esimest diplomit ladina keele alal ekstsentriliseks kõrvalehüppeks, mis küll äratab teatavat aukartust, ent millel mu ametialase pädevusega seos puudub. Miski ei saaks olla tõest kaugemal.

Klassikalise filoloogia õpingutes tugeva aluse saanud sõnaline ja ruumilise mõtlemise võimekus on olnud mu edu aluseks nii töös kui ka hilisemates jätkuõpingutes. Kinnitust sellele veendumusele olen saanud tagasisidest tööl, erinevatest vaimse võimekuse testidest ja doktoriõppe raames teadustööle antud retsensioonidest.

Harjumus vaadata suurt pilti, otsida seoseid ja süsteemseid lahendusi on aidanud mul juhina luua visioone, näha kujundlikult nii eesmärke kui ka nendeni jõudmise lahendusi, märgata alternatiive ja analüüsida väga keerulist ja mitmetahulist informatsiooni. Harjumus kaaluda üksikute sõnade vajalikkust ja erinevaid varjundeid on aga andnud mulle oskuse need visioonid ja lahendused sõnadesse panna, muuta nad kõigile mõistetavaks nii kirjas kui ka kõnes.

Need pealtnäha vastandlikud harjumused – vaadata ühekorraga tervikut ja detaili – sain ma päris kindlasti klassikalist filoloogiat õppides. Selles pole põhjust kahelda.

• Katrin Kiisler on lõpetanud Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia bakalaureuseõppe (praegune antiikkeeled ja -kultuurid) ja sotsioloogia magistriõppe.
• Doktorikraadi kõrghariduse uurimise, hindamise ja arendamise alal kaitses ta Lancasteri Ülikoolis Suurbritannias. Doktoritöös uuris ta välismaal kraadi kaitsnud doktorantide koju tagasipöördumise põhjuseid.
• Aastatel 1998–2020 töötas ta erinevatel kõrghariduse rahvusvahelistumise ja arendamisega seotud ametikohtadel Sihtasutuses Archimedes.
• Praegu töötab Katrin Riigikantselei strateegiabüroos nõunikuna, kelle vastutada on kõrghariduse ja teaduse poliitikaloome valdkond.