Otsing

Helen Kaljuläte: inimõiguste haprus ja tugevus

2020.02.12 ÜRO Julgeolekunõukogu. Lapsed relvakonfliktis briifing. Eestit esindas asekantsler Märt Volmer, tema taga vasakul on artikli autor Helen Kaljuläte. Foto: Liisa Toots, Eesti esindus ÜRO juures.

Mõneti küünilise tõdemusena öeldakse vahel, et inimõiguste tähendusest saadakse aru alles siis, kui need on kaotatud.

Inimõigused tunduvad demokraatlikus riigis elades tihti enesestmõistetavana, kuid tegelikult on nende rahvusvahelise kaitse ajalugu noorem kui meie vanavanemad. See, mida praegu mõistame inimõigustena, on aastasadu sõltunud parajasti poliitilist, sõjalist või majanduslikku võimu omava isiku volist.

Maailmasõdade, eeskätt II maailmasõja koledused tõid inimõigused rahvusvahelise tähelepanu keskmesse. Esimest korda märgiti inimõiguste kaitse edendamist rahvusvahelise koostöö ühe eesmärgina uue üleilmse organisatsiooni, 1945. aastal asutatud ÜRO hartas.

Järgmine samm tehti kolm aastat hiljem, 10. detsembril 1948, pärast pinevaid läbirääkimisi vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioonis. Milles seisnes selle uudsus? Esiteks tunnistasid riigid sõnaselgelt inimõiguste olemasolu. Teiseks oli see esimene tähtis inimõigusi puudutav ülemaailmne kokkulepe, millest ükski riik pole seni sõnades taganenud. Kolmandaks sõnastati deklaratsioonis vankumatu tõdemus, et „kõik inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt“ ning neid õigusi ei tohi piirata mitte mingi tunnuse, sh soo, rassi ega veendumuste alusel. Seega on inimõigused kõigi inimeste ühisosa, ükskõik, kes või kus nad on. Deklaratsioon on laiapõhjaline – see hõlmab nii õigust elule kui ka õigust arvamus- ja sõnavabadusele, õigust töötada ja saada haridust jne. 1993. aastal kinnitati Viinis ÜRO inimõiguste maailmakonverentsil vastu võetud deklaratsioonis, et „kõik inimõigused on universaalsed, jagamatud ning vastastikuses sõltuvuses ja omavahel seotud“.

Inimõiguste ülddeklaratsioonile järgnesid üksikasjalikumad siduvad konventsioonid, millest koos ülddeklaratsiooniga on saanud rahvusvahelise õiguse osa, sh kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt. Nendega ühinedes võtsid riigid endale kohustuse inimõigusi kaitsta. See, kuidas oma kodanikega käituda, polnud nüüd enam iga riigi suva. Lisaks sellele, et riigid peavad konventsioonide järgimisest sõltumatutele järelevalvekomiteedele korrapäraselt aru andma (nagu teeb ka Eesti), moodustavad need raamistiku, millele tuginevad oma tegevuses ülemaailmsed ja kohalikud inimõigusorganisatsioonid ning oma õigusi kaitsvad üksikisikud.

Tõusude ja mõõnadega, kuid siiski edasi liikudes on nende dokumentide ümber ehitatud laiem ÜRO inimõigussüsteem: 2006. aastal alustas ÜRO Peaassamblee allorganina tööd ÜRO Inimõiguste Nõukogu, mis koosneb riikide esindajatest. Eesti oli selle liige esimest korda aastatel 2013–2015. Nõukogu on loonud aukartustäratava hulga eri teemadele pühendatud mehhanisme, mille põhjaliku tähelepanu all on ka keerukad olukorrad eri riikides, näiteks Afganistanis, Valgevenes ja Myanmaris. ÜRO sõltumatu häälekandja inimõiguste alal on ÜRO inimõiguste ülemvolinik. Ülemvoliniku büroo esindused asuvad üle maailma inimõiguste valupunktides, et jälgida inimõiguste olukorda ja toetada riike selle parandamisel.

Inimõigustega tegeleb lisaks ÜRO Julgeolekunõukogu, mille liige on aastatel 2020–2021 olnud ka Eesti. Julgeolekunõukogu on käsitlenud inimõigusi pisteliselt juba ligi 50 aasta vältel, kuid 1990. aastate konfliktid Rwandas, endises Jugoslaavias jm, millega kaasnesid massilised ja laialt teadvustatud inimõigusrikkumised, ning konfliktide muutuv iseloom on toonud inimõiguste teema tugevalt Julgeolekunõukogu hobuserauakujulisele lauale. Tänapäeva konfliktid toimuvad eeskätt riikide piires, mitte riikide vahel, ja asustatud aladel. See on suurendanud tsiviilelanike vastu toime pandud rikkumiste hulka, kusjuures kannatavad eeskätt kõige haavatavamad: naised ja lapsed. Inimõiguste rikkumine on tihti üks konflikti puhkemise eeltunnus, mis ennustab võimalikku ebastabiilsust, ja see on üks konfliktide läbivaid tunnusjooni.

2005. aastal vastu võetud ÜRO aastatuhande deklaratsioonis kinnitasid organisatsiooni liikmed, et „areng, rahu ja julgeolek ning inimõigused on omavahel seotud ja üksteist toetavad“. Nüüdseks on enamik Julgeolekunõukogu liikmeid tunnistanud, et nõukogu tegevus rahu ja julgeoleku tagamisel ei ole tõhus, kui selle juures eiratakse inimõiguste rikkumist. Suuremas osas nõukogu otsustest käsitletakse rahu ja julgeoleku kontekstis ka inimõigusi, samuti sisaldavad nõukogu algatatud poliitilised ja rahuvalvemissioonid inimõiguste osist. Lisaks puudutatakse inimõigusi konfliktiolukordi käsitlevates ÜRO peasekretäri aruannetes Julgeolekunõukogule.

Samas ei ole sellise käsitlusviisiga päri kõik Julgeolekunõukogu liikmed. Osa riike leiab, et inimõigused ei kuulu Julgeolekunõukogu töövaldkonda, ja peab selleteemalisi arutelusid riikide suveräänsusega vastuolus olevaks. Seetõttu tekitavad just inimõigustega seotud küsimused nõukogus kõige sagedamini erimeelsusi. Eesti on oma liikmesuse ajal lähtunud tõdemusest, et rahu ja julgeolek ning inimõigused on lahutamatult seotud, ning hoidnud tähelepanu all nii naiste ja laste õiguste kaitset kui ka Ukraina ja Valgevene olukorda.

Kui aga inimõigused on universaalsed ning riigid on võtnud endale kohustuse neid kaitsta, siis millised on võimalused – peale poliitiliste arutelude ÜRO valitsusvahelistes kogudes – astuda üleilmseid samme nende tagamiseks? Peale konventsioonide täitmise järelevalve süsteemi on nii ÜRO kui ka riigid eraldi kehtestanud sanktsioone inimõiguste rikkujate vastu, näiteks Julgeolekunõukogu rakendab sanktsioone isikute vastu, kes on konfliktis toime pannud seksuaalvägivalda või värvanud lapssõdureid.

Rahvusvaheline Kriminaalkohus võib oma 1998. aastal vastu võetud statuudi alusel käsitleda inimsusevastaseid kuritegusid, mille alla kuuluvad muu hulgas massiline või süstemaatiline tsiviilelanike mõrvamine, orjastamine, piinamine ja seksuaalne vägivald. Kohtu jurisdiktsioon hõlmab statuudi osalisriike ja Julgeolekunõukogu poolt kohtusse antud juhtumeid. Nõukogu on moodustanud ka eritribunale õigusemõistmiseks konkreetsetes konfliktides toime pandud kuritegude asjus, näiteks Rwanda ja Jugoslaavia puhul.

Igapäevased uudised ning ÜRO ja kodanikuorganisatsioonide inimõigusaruanded osutavad, et hoolimata nüüd juba 73-aastaseks saavast inimõiguste ülddeklaratsioonist on inimõiguste rikkumine maailmas laialt levinud ning edasiminek selles vallas võib riigiti olla habras ja tagasilööke täis. Vaibunud pole ka juba ÜRO loomise ajal riikide vahel peetud vaidlused inimõiguste universaalsuse ning kultuuriliste ja rahvuslike eripärade tasakaalu ning riikide suveräänsuse piiride üle. Samal ajal tuleb selles arutelus leida ühine arusaam täiesti uutel teemadel, näiteks digitehnoloogia, tehisintellekti ja kliimamuutuse mõjus inimõigustele.

Inimõigused on rahvusvahelistes suhetes läbi aastakümnete konkureerinud teiste välispoliitiliste kaalutlustega. Sageli on edasiliikumisele ja üleilmse üksmeele saavutamisele tõuke andnud rängad inimkonda šokeerivad kuriteod. Seda arvestades on inimõiguste teadvustamine, nende lahtiseletamine iga riigi või regiooni kontekstis (inimõiguste ülddeklaratsioon on tõlgitud enam kui 500 keelde) ning inimõiguste eest seisjate toetamine osa tööst, mis aitab pärast II maailmasõda loodud süsteemi abil vältida nende kuritegude kordumist.

• Helen Kaljuläte on lõpetanud Tartu Ülikoolis avaliku halduse cum laude.
• Ta töötab nõunikuna Eesti alalises esinduses ÜRO juures New Yorgis.

Samal teemal