Otsing

Eveliis Eek – ulguvast purskkaevust oma kire leidmiseni

Eveliis Eek lõpetas Tartu ülikooli ajakirjanduse eriala aastal 2013 (cum laude). Bakalaureusekraadi on Eek omandanud Loughborough ülikoolis Suurbritannias meedia ja kommunikatsiooni erialal aastal 2011. Ta on töötanud maakonna-lehtedes Valgamaalane ja Lääne Elu. Praegu tegutseb Eek vabakutselise ajakirjanikuna ning meediaagentuur Mindshare projektijuhina. 

Ma ei teinud kooliraadiot, ei olnud peatoimetaja ega üleüldse mingi tegija oma kooli ajalehes ja ei arvanud kooli ajal ajakirjandusest üldse suurt midagi. Mu eesti keele õpetaja kostitas mind kirjandite eest hindega neli või viis sama harva kui Obama käib Eestis. Kuidas siis minusugune sattus aastal 2011 TÜ ajakirjanduse magistrantuuri ning selle kaks aastat hiljem edukalt lõpetas? Ühest vastust sellele küsimusele ei ole, aga ühte ma tean: mul on pagana hea meel, et nii läks.

Olles pärast keskkooli Maarjamaa tolmu jalgadelt pühkinud ja veendunud, et vähemalt haridust ma kodumaale küll kunagi otsima ei tule, leidsin end 2011. aasta kevadel Tartu ülikooli koduleheküljel vaevamas pead selle üle, kas teha magister ajakirjanduses või kommunikatsioonijuhtimises.

Inglismaalt olin omandanud kraadi meedia ja kommunikatsiooni erialal – seega mõnes mõttes oleks loogiline valik olnud kommunikatsioonijuhtimine. Lugedes aga eesootavaid aineid ja praktikavõimalusi, jäi mu pilk siiski pidama ajakirjandusel. Mõeldud-tehtud, praktiliselt viimasel minutil läkitasin oma paberid Inglismaalt ülikooli poole teele ja jäin lootma parimat.

Paar kuud hiljem said tulevased ajakirjanikud ja kommunikatsioonijuhid “huvitava” kogemuse osaliseks kui sisseastumisvestluselt astus välja tundmatu neiu, kes veel enne, kui oli jõudnud ukse komisjoniliikmete ja enda vahel sulgeda, nutma purskes. Jah, see ulguv purskkaev olin mina. Ilmselt ei tule üllatusena, et pärast nii jubedalt rappa läinud vestlust ma tasuta kohale sisse ei saanud.

Tegelikult olin veendunud, et Tartu ülikooli uks jääb mulle suletuks või et kui ma üldse sisse saan, siis enam ei tahagi. Aga mõned päevad hiljem – kui mälestus oskuslikust margi mahategemisest juba tuhmunud oli – saabus teade, et olen vastu võetud tasulisele kohale. Otsustasin, et tuleb minna! And the rest is history…

Lisaks sellele, et omandasin teadmised ja oskused ajakirjanikutööst, sain ma punkti kirja ka elukoolis, sest nii mõnelgi korral pidin tõdema, et väärad esmamuljed on saatanast. N.ö “autsaiderina” mujalt tulles olid esimesed nädalad päris hirmutavad ka minusuguse ekstraverdi jaoks. Enamik kursusekaaslasi oli baka koos teinud ja tundus, et ees ootab kaks päris ebamugavat aastat, sest esmane mulje kaasteelistest polnud kiita.

Mäletan, et üsna esimestes loengutes hakkas silma üks liigselt agressiivne neiu, kes õppejõu küsimuse peale, kes kellega ühes rühmas on, tahtis väga jõuliselt selgeks teha, kes tema tiimikaaslased on. Sellest neiust on tänaseks saanud üks mu paremaid sõpru. Tema nimi on Brit Laak.

Noormees, kes minuga koos erinevaid tasandusaineid võtma pidi, jättis mulle kaunis kuiva ja vaikse mulje. Jällegi sain vastu näppe, kui selgus, et tänaseks jällegi väga heaks sõbraks kujunenud Ken Rohelaan on tegelikult kõike muud kui kuivik. Ühel õhtupoolikul, kui kahekesi Keniga monteerisime Aune Undi aine jaoks telelugusid, otsustasime, et aitab tööst, aeg on kokku monteerida bloopersid ehk “saate-vigad”. Ja nalja kui palju! Ma ei mäleta miks, kuid tekkis mõte kutsuda kohale kursavend Peeter Liik, kellest samuti ma esimese muljega suurt midagi positiivset ei osanud arvata. Tänaseks on taas tegu ühe mu parima sõbraga. Ning muidugi ei saa unustada Signe Ivaskit, neiu kui orkester, kes oli üks esimestest, kes mu n.ö “ajakirjanike” kampa võttis ning keda mul tänasel päeval on samuti au oma heaks sõbraks pidada.

Tudengielu Tartu ülikoolis jäängi ma peaasjalikult meenutama läbi erinevate seikade, mis meie n.ö dream team’iga seonduvalt juhtus. Kulminatsiooniks kujunes teisel aastal aset leidnud kolmenädalane raadiopraktika Põlvas Marta raadios, mida mäletame siiani kõik heldimuse ning vaid parimate sõnadega. Seal õppisime, mida tähendab meeskonnatöö, varahommikused monteerimised; seda kui närv on iga hetk üles hüppamas ja tahaks endale vastu vahtimist lüüa selle eest, et sai poole ööni lauamänge mängitud ning monteerimine öö ja varahommiku peale jäetud. Meenub ka reportaaž keset põdra ajujahti, pärast mida jõudsime tõdemusele, et jahimeestega nende kommete kohaselt jahiõnne tähistamine pole mõeldud nõrkadele ega nõrganärvilistele.

Lisaks suurepärastele sõpradele, kvaliteetharidusele ja (teen siinkohal suure kummarduse) inspireerivatele õppejõudele, olen aga kõige rohkem tänulik Tartu ülikoolile selle eest, et nakatusin tänu õpingutele kirjutamispisikusse.

Kuigi probleemartiklite paadunud kirjutajat ja skandaalide avalikkuse ette toojat minust ei saa, naudin üle kõige elamusajakirjandust: kõiksugu reportaaže, põnevaid osaluseksperimente ja tunnen suurt rõõmu sõnade seadmisest ka väljaspool ajakirjandust. Võin mürki võtta, et ma poleks seda külge ja kirge endas mitte iialgi avastanud, kui mu tee poleks ristunud aastal 2011 TÜ ajakirjandusmagistri kursuse ja kursuslastega.

Samal teemal