Ege Lepa: narratiividest ja emadest

Kui rektor Toomas Asser andis 1. detsembril 2019 meie rahvusülikooli sajanda aastapäeva aktusel mulle ülikooli vapiga ehitud paberid, millel muu hulgas oli kirjas hästikõlav teaduskraad ja põhjalik loetelu loengutest, seminaridest ja ainepunktidest, küsis ta minu jaoks hetke rabistamist ja aktuse täpse kulgemise käiku üldse mitte arvestava küsimuse: „Kas oli ka raske?“ „Oh, ei olnud üldse! Hoopis väga-väga huvitav oli kõik,“ soovisin ma alustada ausat ja tänumeelest kantud põhjalikku aruannet, kuid õnneks sain sõnasabast kinni ja püüdsin jõukohase väärikusega tagasi kohale taanduda. Olin ju üks esimestest dokumentide kättesaajatest, nii et sadakond saatusekaaslast ootas seda – võib päris ausalt öelda, et üht elu kõige uhkemat hetke – sama ärevalt. Nii kasutangi nüüd võimalust, et rektori ootamatule, aga väga asjakohasele küsimusele vastata, kuivõrd see, mida Tartu Ülikool on mulle läbi aastate andnud, vajab sõnadesse panemist ja ausat väljaütlemist.

Ma ei ole kunagi tundnud, et peaksin nelja või seitsme või mis iganes muu aasta järel isikliku arengu huvides tegevusala või töökohta vahetama. Kui olin nii umbes nelja- või viieaastane, olin otsustanud, et tahan saada õpetajaks. Tõsi, mind ei olnud muude ametite olemasolust informeeritud, sest nii mu isa, ema, vanem õde kui ka tädi olid õpetajaks õppinud või töötasid sellena, nii et selleks ajaks, kui selgus, et on ka muid eneseteostuse võimalusi, oli otsus juba langetatud. Eriala valikus mõjutas mind kõige enam ema, kes, nii kaua kui ma ennast mäletan, luges mulle õhtuti muinasjutte ja lasteraamatuid. Mõned lood meeldisid rohkem, mõned vähem, mõned jäid ruttu pähe, nii et kui ema püüdis mõnd uut raamatut seda vana kaante vahele peites mulle „maha müüa“, ei läinud see trikk tal kuidagi läbi ja nördinult nõudsin ma seda, mis lubatud. Kord alanud lugu pidi jõudma oma loogilise lõpuni ja pahad pidid saama oma paraja palga. Seega ülikooli eriala üle arutades soovisin ma minna sinna, kus minu arvates lubati selgeks õpetada kõige üllamad ja väärikamad narratiivid üldse – kas ajaloo-osakonnas Vana-Kreeka eeposi uurides või filosoofiateaduskonnas idamaade tarkust tudeerides –, ning pannes need sisseastumispaberitel tähestikulisse järjekorda (sest alati peab valitsema kord ja süsteem), sattusin 1995. aastal tollase filosoofiateaduskonna ajaloo-osakonda.

„Ei olnud raske, hoopis tore oli,“ tahaksin öelda ajalooõpingute kohta. Meie saksa keele õppejõud, väga mõnusa huumori ja karmipoolse olekuga Mall Rebane nimetas meid ajalookallakuga filoloogideks, sest lisaks tollal kohustuslikele vene, saksa ja ladina keelele võtsin ma rõõmuga lisaks inglise, rootsi ja kreeka keelt. Aga seltskond oli tore, õppida oli huvitav, sest igal pool olid rahvuste, ajastute, distsipliinide narratiivid ripakil, otse käeulatuses, ja ühtemoodi oli tore vanas peahoone Sophoklese kohvikus kahe loengu vahel tüdrukutega teed joomas ja võiroose maiustamas käia või kreeka keele kaasõpilastega öises Ateenas Akropoli vastas asuval Areopaagi mäel vaiguselt vastikut, aga kahtlemata väga intellektuaalse vestlusega õilistatud odavat retsina’t juua (alla tuli tulla äärmiselt ettevaatlikult, sest kaljud olid väga libedad). Ja kõige toredamad olid need mõtted ja lood, mida Mait Kõiv ja Märt Tänava oma vanade idamaade, Kreeka ja Rooma loengute käigus meile teadmiseks ja edasimõtlemiseks andsid.

Alma mater erineb minu emast selle poolest, et kui pärisema annab heldeid ande ise, omast tarkusest ja läbinägelikkusest, siis helde ema ülikool annab rikkalikult seda, mida ise oskad küsida.

Teine „ei olnud raske, hoopis väga-väga huvitav oli“ tuleb öelda doktorantuuri kohta, mil ma sain aru, et gümnaasiumis kõige rohkem huvi ja küsimusi tekitanud loengud orientaalfilosoofia kohta saavad rikkalikult ja täpselt vastatud usuteaduskonnas. Sealsed varasalved tekitasid muidugi soovi ahnitseda, nii et 240 ainepunkti asemel lugesin kerge kohmetusega õppeainete rivi lõpust 297. (Oleksin ma sellele enne tähelepanu pööranud, oleks ikka ühe aine veel võtnud, siis näinuks see paber vähe viisakam välja.) Aga kuidas sa jätad võtmata budismi alused, paali kaanoni ja mahajaana tekstid, Vana-Rooma, -Egiptuse, ‑Skandinaavia ja mesoameerika religiooniloo või araabia ja türgi keele? Need neli aastat, mil täiskohaga gümnaasiumis ajalugu, ühiskonnaõpetust ja religiooniõpetust andsin, õhtupoolikul loengutes ja seminaridel käisin ning öösiti ja vaheaegadel väitekirja jaoks välitöid tegin, intervjuusid transkribeerisin või väitekirja kirja panin, polnud tõesti rasked, vaid uskumatult huvitavad, rõõmustavad, inspireerivad. Ja pärast pausi, täiskasvanuna uuesti ülikooli tulles on tugevaks eeliseks see, et sa tõesti julged ja oskad küsida seda, mis sulle endale oluline ja vajalik on, ning kujundada õppetöö ja puhkus julgelt oma käe järgi. Näiteks on sul võimalik pakkida töökohast võetud õppepuhkusele kaasa kuhi huvitavaid raamatuid ja konspekte ning sinust juba suuremat kasvu gümnasistist poeg, kellega on märksa julgem rongidega mööda Indiat või käepäraste vahenditega mööda Kambodža võssa kasvanud templeid seigelda.

„Noh, kirjutame selle töö ära ja eks siis vaatame, mis meetod oli,“ visati religiooniuuringute doktoriseminaris tõele kaunis lähedal olevat nalja. Minu väitekiri osutus – nagu eelöeldu põhjal arvata võikski – järjekordsete lugude kujunemise, tegudeks elamise ja vastastikuse mõju kaardistamiseks Eesti islamikogukonnas. Lood, mida mulle rääkisid oma usklikuks kujunemisest, arusaamast endast kui usklikust inimesest ning siinse kogukonna omavahelistest suhetest siinsed nn põlismoslemid (kohalikud tatarlased, aserid ja teised endise Nõukogude Liidu islamiusulistelt aladelt pärit sisserännanute järglased), eestlastest konvertiidid ja nn uusimmigrandid Egiptusest, Bangladeshist, Pakistanist ja mujalt, moodustasid omanäolisi ja omavahel huvitavalt põimuvaid mustreid, millest osa on kõigile hästi näha selles, kuidas Eesti moslemid oma tegevust erinevate organisatsioonide kaudu avalikult teostavad, osa aga jääb avalikkuse eest varju neis lugudes, mida moslemitest isad ja emad oma lastele hällist saadik jutustavad ning mis nende elusid otseselt ja kaudselt kujundavad.

Kaks aastat tagasi ühel hommikupoolikul pidasin Exeteri ülikoolis Briti Islamiuuringute Assotsiatsiooni aastakoosolekul kõne Eesti islamikogukonna dünaamikast. Pärast korralikku närvipinget tulin majast välja ja olin tudisevate jalgadega jõudnud viisipäraselt oravate ja jänestega asustatud pargi vahele, kui telefon mu taskus helises ja isa küsis selgeltnägijaliku täpsusega: „Noh, jäid püsti või? Emme nii kardab, et ta ei julgenud ise helistada.“ Oli hea tunda, kuidas need, kes on su teele juhatanud, käivad seda teed sinuga koos ja on sulle toeks. Nii päris ema kui ka alma mater, universitas Tartuensis.

• Ege Lepa lõpetas 1999. aastal cum laude Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo-osakonna; sai 2000. aastal ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja kutse ning 2014. aastal gümnaasiumi filosoofia- ja usundiõpetuse õpetaja kutse.
• Õppis aastail 2014–2019 usuteaduskonna religiooniuuringute doktorantuuris ja kaitses 2019. aastal doktoriväitekirja „Eesti islamikogukonna dünaamika pärast taasiseseisvumist“.
• Alates 2000. aastast on Nõo Reaalgümnaasiumi ajaloo-, ühiskonna- ja religiooniõpetuse õpetaja.