Anneli Kannus: “Viigipükse ehk tõesti pea poolt jalga ei saa.”

Anneli Kannus läbis Tartu ülikoolis koolikorralduse magistriõppe aastal 2004. Nüüdseks on Kannus Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (TTHKK) edulugu vedanud juba 14 aastat, esialgu endises Tartu Meditsiinikoolis direktorina ja seejärel Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektorina. Sealjuures ka 20 aastat õppejõuna. Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri (EKKA) hindamisnõukogu on tunnustust väärivana esile tõstnud TTHKK üld- ja personalijuhtimise, õppijate, vilistlaste ja tööandjate rahulolu ning kõrgkooli panustamist ühiskonna arengusse laiemalt. Kannus ise peab enda suurimaks kordaminekuks 25-aastast abielu ja kahte last.

Pärast keskkooli alustasin õpinguid Tartu Meditisiinikoolist, sain velskriks. Suunamise järel kiirabis tööle asudes avanes õige pea võimalus proovida hoopis õpetajatööd, mis omakorda viis mind (paralleelselt) õppima Tallinna Pedagoogilisse Ülikooli. Seaduste tõmbetuultes jõudsin “peda” kaugõppes kuus aastat õppides saada nii kutseõpetajaks kui ka sotsiaalpedagoogiks, lisaks on mul selle sajandi algusest taskus nn uus haridus ehk kõrgharidus õena.

Õpingutega paralleelselt jätkus töö õpetajana, lisakohustused põetuskabineti juhatajana, täienduskoolituse koordinaatorina ning õppimine Taanis. Järjest arenedes leidsin end, 12 aasta õppejõu kogemusega, kandideerimas Tartu Meditsiinikooli direktoriks. Aastase õppe järel Estonian Business Schoolis saadud kutseõppeasutuse juhi tunnistus ning kõrgharidus andsid küll julguse kandideerimiseks, kuid polnud piisavad nii eeskujuks olemisel, kui ka igapäevaküsimustega kokku puutudes. Õppimisega tuli jätkata.

Esimene kokkupuude Tartu ülikooliga oli negatiivne. Tegin sisseastumiskatsed kahte erinevasse teaduskonda, paraku oli tolleaegne suhtumine sõnaselgelt selline: “no peda paberiga meile küll sisse ei saa”. Mulle aga väljakutsed meeldivad ning kõige kiuste sain Tartu ülikooli magistrandiks.

Õpinguid ülikoolis võiks võrrelda Ameerika mägedel sõitmisega – reaalsed kogemused ja teoreetilised teadmised põrkusid, vahel suisa vastandusid. Minul üliõpilasena oli põnev. Õppejõudude jaoks olin ma ilmselt tüütu. Näiteks vaidlesin ühe õppejõuga päris tõsiselt teemal: kas Eestis suunatakse haridusse vähe raha või mitte? Õppejõud olid 100% veendunud, et haridussüsteem on alarahastatud. Mina olin (ja olen ka praegu) veendunud, et haridussüsteemis kasutatakse raha ebaotstarbekalt. Tänu sellele vaidlusele sooritasin aine hindele “B” (mitte “A”) ja mul oli selle üle hea meel. Jonnaka õppejõu toel töötasin palju enam materjale läbi, kui oli aine läbimiseks vajalik, püüdsin tõestada peaaegu tõestamatut. Tegelikult ju mina võitsin, sest sain targemaks!

Teise õppejõuga arutasime seminaris päris praktilistel teemadel – kuidas inimesi koondada. Selgus, et teoorias on kõik tore, aga õppejõud ei olnud oma elus ühtki inimest koondanud, mina seevastu juba paarkümmend. Kas õppejõud kaotas minu silmis oma usaldusväärsuse? Ei. Õppejõud õppis minult – millised on teooria ja praktika vahelised käärid. Mina õppisin, mida olin oma elu esimestel koondamistel valesti teinud.

Ülikoolis kohtusin väga põnevate inimestega, kellest kõik ei olnud õppejõud. Kaasüliõpilased mängivad alati olulist rolli, kuidas ja kellena sa ennast ülikoolis tunned. Mina tundsin, kuidas vahel saab koolipingis juhist täiesti tavaline üliõpilane. Ja see oli mõnus tunne. Mitte kunagi ei ole ma nii palju teadnud ülikoolilinna sööklatest, pubidest ja baaridest kui sel perioodil – tunniplaani aukude ajal on need mõnusad paigad. Mikro- ja makroökonoomika eksami eduka sooritamise järel tundus meile kõigile, et ülikool on nüüd läbi ning tähistamiseks põhjust küllaga.

Olen kõrgharidused omandanud ja magistrikraadi kaitsmiseni jõudnud nii, et paralleelselt täiskohaga töötamine ja pereelu ei ole seganud kuidagi targemaks saamist. Usun, et kes palju teeb, see palju jõuab – kuid seda vaid siis, kui sul endal selleks motivatsiooni jagub. Õppimisest tuleb alati ise võtta maksimum. Ükski professor ei ole imeinimene. Ükski üliõpilane ei ole loomult loll. Loodrid oleme me seevastu aeg-ajalt kõik, selle vastu aitab vaid huvi. Väliste motivatooritega üleupitatud huvitatus ei kesta kaua. Sisemine huvi leiab aga lahenduse, uue mõttetera või vastuse ka sealt, kust tark laiskvorst seda otsimagi ei hakka.

Magistrikraad Tartu ülikooli haridusteaduskonnast koolijuhtimises andis mulle tagala kandideerida Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektoriks. Nüüdseks olen ühe kõrgkooli edulugu vedanud (direktori ja rektorina) kokku 14 aastat – kutsekoolist on saanud kõrgkool, õppejõududel on magistri- ja doktorikraadid, kõrgkoolil on uus õppehoone, kümne aasta jooksul toimunud rahvusvahelised akrediteerimised ja kvaliteedihindamised on tunnustanud kõrgelt kõrgkooli sisulisi arenguid. Kutseharidusest alustades võib saada nii õpipoisist meistriks kui ka velskrist rektoriks. Haridussüsteem ei kasva ega arene ühegi seaduse ega määruse toel. Süsteem areneb vaid koostöös tarkade inimestega. Sinu enda otsus, Sinu enda pealehakkamine, Sinu enda soov maailma muuta seda ka võimaldab. Tore, kui selles pikas protsessis leidub eeskujusid, sest eeskuju on ju nakkav?

Lapsena püüdsin ellu kaasa ühe elutarkuse, mida vanaisa lapselaste virisemise peale tavatses öelda: vaid üks asi on elus võimatu – pea poolt viigipükste jalga tõmbamine. Lapsena tundus, et vanaisa vaid targutab. Täiskasvanuna olen korduvalt veendunud, et Sinust enesest sõltub 90% ning muudest asjadest ehk 10%. Suhtumisega võid muidugi igal ajal protsendid vastupidiseks keerata. Ja täna arvan: viigipükse ehk tõesti pea poolt jalga ei saa, kuid õnneks on tänapäeval ka teistsuguseid pükse, millega see võib isegi õnnestuda – ehk kõik on võimalik.