Triinu Sikk: minu tee teatris, teooria ja praktika keskel

Kui läksin ülikooli õppima, küsiti minu valikust kuuldes peamiselt seda, kas niisugune eriala on ka olemas. Nüüd, erialast tööd tehes, kohtan oma ametist rääkides kõige rohkem küsimust: mida sinu töö täpsemalt tähendab?

Keskkooli lõpetades ei olnud mul erinevalt paljudest sõpradest tohutut dilemmat, mida õppima minna. Et mul oli huvi kirjanduse, teatri ja kultuuri vastu, oli otsus astuda erialale „Kirjandus ja kultuuriteadused“ nii mu enda kui ka ümbritsevate jaoks loomulik valik. Aga mida need kaks sõna selle eriala nimetuses tegelikult enda taha peidavad?

Esimestel semestritel keskendutakse suuresti üldainetele, kus on korraga sadu üliõpilasi, ning see, mille pärast eriala valitud sai, võib jääda tagaplaanile. Ka alusained pakuvad avaraid põhiteadmisi, et teha tutvust iga peaerialaga, mida on võimalik valida. Mäletan siiani seda silmi avavat elevust, mida needsamad loengud tekitasid. Õige peaeriala valimiseks tuli hoolega läbi mõelda kõik suunad, kuhu tee võib viia.

Suure lugemishuvilisena tundus mulle, et ehk võiks see olla eesti kirjandus. Rahvaluuleolümpiaadidelt oli olemas huvi eesti folkloori ja pärimuse vastu, et õppida folkloristikat; etnoloogia poole kallutas mu pilku aga huvi igapäevaste kultuuriprotsesside vastu. Lõpuks langes valik ikka kõige tuttavama ja südamelähedasema, teatriteaduse poole.

Semester praktikute keskel

Meie erialal on üsna tavaliseks saanud, et õpitakse vahetussemester välismaal – Prahas, Pariisis või Helsingis. Mina aga pakkisin asjad ja sõitsin Viljandisse. Ühest üsna juhuslikust ettepanekust oli mu kõrvu jäänud võimalus teha vahetussemester ka Eestis. Miks Viljandi? Sest nii võisin unustada pooleks aastaks kõik seminarid, suures osas ka loengud ja esseede kirjutamine, tõmmata selga dressid ja hakata koos esimese kursuse näitlejatudengitega teatrit tegema.

Kui pead seisma igal hommikul black box’i saalis kõrvuti karmi katsete kadalipu läbinud noortega, et hakata üksi professor Kalju Komissarovile ette näitama eelmisel õhtul välja mõeldud etüüdi teemal „Tulen koju ja näen“ või „Sussid, käärid, peegel“, võtab see ikka seest veidi kõhedaks küll, mis sest, et olin varem ka ise seitse aastat kooliteatrit teinud ja näitlejaametist unistanud.

Päris ära ma teoreetikupilku siiski ei unustanud, vaid lisaks osalemisele võtsin videosse Kalju Komissarovi tunde – õpetussõnu noortele näitlejatele, mõttelende teatri olemusest, kommentaare etüüdide kohta. Semestri jooksul nähtust ja kogetust sündis hiljem minu bakalaureusetöö.

Kas võimalus pool aastat koos praktikutega teatri tegemist õppida muutis teoreetiku vaateid teatrile? Küllap mitte. Minu huvi keskmes oli ka enne Viljandisse minekut näitleja – selles osas sain ehk pilku teravamaks treenida, näha varasemast enam väliskihi taha. Ent samas loodan, et teatrisaalis istudes suudab nii teoreetik kui ka praktik olla ennekõike vaataja – lasta laval nähtav tervikuna enda sisse, et alles seejärel kogetu vajaduse korral tükkideks võtta ja eri aspekte analüüsima asuda, nagu koolis õpitud.

Sülle kukkunud amet teatris

Bakalaureuseõpet lõpetades sain üsna ootamatu pakkumise – tulla Rakvere Teatrisse dramaturgiks. Olin humanitaarina valmistunud mõtteis selleks, et erialast tööd ma tõenäoliselt ei leia (ja vabakutselisena arvustusi kirjutades siiski ära ei ela), seepärast tundus see tõelise sülle kukkunud kingitusena.

Kuid ka ülikoolitee ei lõppenud, vaid jätkus töö kõrvalt magistrantuuris, ikka teatriteadust õppides. Taas kord hakkasin igapäevatöös siduma teooriat ja praktikat, ehkki hoopis teisel moel, kui seda Viljandis tehtud sai. Päeval kirjutasin lavastuste kohta tutvustavaid artikleid, lugesin näidendeid ja koostasin kavalehti, õhtuti sukeldusin teatri teoreetilisemasse poolde, kirjutades esseesid ning analüüsides rolle ja lavastusi – nii mõnigi kord olid need samad, mille lavaletoomist olin teatris toetanud. Ka magistritöös sain kaks poolt siduda, analüüsides Rakvere Teatri kahe näitleja eri laadi rolle.

Milliseid ülikoolis õpitud oskusi ma oma igapäevatöös kasutan ja mida üldse on andnud mulle professionaalses plaanis teatriteaduse õpe? Kõige olulisemaks ei pea ma sugugi meeldejäänud fakte ja nimesid, konkreetseid käsitööoskusi või teatrimaailmas toimuva head tundmist. Põhiline on hoopis see, et ülikool õpetas mind mõtlema ja analüüsima. Arvan, et seda ei olegi nii vähe, kui esmapilgul võib tunduda.

  • Triinu Sikk õppis Tartu Ülikoolis bakalaureuseastmes kirjandust ja kultuuriteadusi ning magistrantuuris teatriteadust.
  • Vaheaastast poole veetis ta Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, õppides koos teatrikunsti 11. lennuga esimesel kursusel, teise poole oli aga Mosambiigis vabatahtlik.
  • Triinu töötab viiendat aastat Rakvere Teatris dramaturgina.
  • Õhtuti pärast teatritööd on ta rahvatantsuõpetaja – nii on ametiks saanud ka teine pikaaegne hobi ja armastus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga