Tõnu Runnel “Järgmised Ülikooli tänava ettevõtjad”

Tõnu Runnel on Tartu ülikooli õigusteaduse eriala vilistlane aastast 2005. 15-aastaselt lõi Runnel esimese veebiagentuuri Krabi ja disainis muuhulgas ka Õhtulehe veebilehekülje. Praeguseks on ta kahe eduka ja auhinnatud ettevõtte, kodulehekülgede loomise tööriista Voog (endine Edicy) ja veebiagentuuri Fraktal tegevjuht ja üks omanikke.

Üks tihedama asustusega start-up-keskuseid Eestis paikneb sobivalt Ülikooli tänaval Tartus, peahoonest paremat kätt. Meie oma Silicon Alley ulatub Raeplatsist Vanemuise tänavani.

Sealsed idufirmad ei ole ülikooliga seotud mitte ainult tänavanime kaudu. Ei need ega kasvav hulk üle terve Tartu laotunud tehnoloogiaettevõtteid asuks siin, kui linn ei oleks oma ülikoolidega nii tihedalt läbi põimunud. Sümbioos on mitmetasandiline – esmalt saavad noored ettevõtjad ülikoolis (sageli oma vanemate eeskujul) ise hariduse, siis värbavad nad sealt oma meeskonna ning kunagi hiljem lähevad sinna tagasi õpetama.

Idufirmade turg on kusagil mujal. Mitte traditsiooniliselt 180 km loode pool, vaid Shanghais, Tokyos ja New Yorgis. Kõik nad ekspordivad üle ilma siin loodud väärtust, mis on kasvanud siin antud hariduse ja siin sündiva teaduse pinnalt. Ilus õpikunäide ülikoolielu praktilistest väljunditest.

On meeldiv, et need ettevõtted pole siit mitte ainult alguse saanud, vaid jäävad paljuski siia paiknema ka hiljem, kui nende harukontorid on peale laienemise Tallinna juba üle kaugete kontinentide pillutatud. Siin paiknevad lõpuks enamasti arenduskeskused, aga üha rohkem teeb Eestis tööd ka nende ettevõtete müügi- ja äriarendusinimesi. Kui siia on piisavalt lihtne väljast spetsialiste juurde värvata, siis paljud siin alustanud ettevõtted kasvatavad oma kohalolu Eestis ka edaspidi.

Maailmaturul tegutsemise ja mujal kontorite rajamise kaudu imbub koju tagasi uusi teadmisi, tuleb juurde võimekaid inimesi ning säilib keskkond, mis sünnitab juurde järgmisi start-up-ettevõtteid.

Teisalt on täienenud teadmised tekitanud veelgi keerulisema konkurentsiolukorra – nüüd ei konkureeri Tartu helgete peade ärameelitamises enam ainult Tallinnaga. Et järgmised olulised idufirmad saaksid alguse just siit ja pärast ka siia jääksid, tuleb meil koos ülejäänud Eestiga varasemast rohkem otsida ja tugevdada siinse töö- ja elukeskkonna eeliseid suurte tõmbekeskuste, nagu Londoni, Silicon Valley ja USA idaranniku ees.

Inimressursi projektsioonid on meil pessimistlikud. Eesti loomulikku negatiivset iivet ei ole võimalik, ja pole ka tarvis, ümber pöörata. Tulutu on unistada hüppeliselt kasvavast sündimusest või väljarände peatumisest. Vähenev arv lapsi naise kohta või noorte rändeluviis ei ole Eesti-spetsiifilised nähtused, need vormivad ümber kogu läänemaailma.

Väljarändajate takistamine on viljatu tegevus. Objektiivselt pole võimalik Eestisse luua seda, mida paljud ettevõtlikud, loovad inimesed väljast otsima lähevad — eneseteostust hiigellinnas, äri rajamist mõnes tehnoloogia ja riskikapitali tippkeskuses. Teised väljarändajate segmendid on vähem kriitilised — nn majanduspagulaste arv väheneb majanduskasvu jätkumisel ning nn kliimapõgenikud on marginaalne kontingent.

Ei London ega Silicon Valley suuda kunagi pakkuda seda, mille pärast mina ja paljud teised oleme oma elukohaks valinud Eesti. Tartu teeb võrratult heaks elukohaks just see, et see on meie oma väike vilgas ja nooruslik Oxford meie oma väikese Londoni vahetus läheduses. Inimmõõtmeline ning kompaktne, omakeelne ja täis omi inimesi – aga ikkagi kasvavalt rahvusvaheline. Väike, kuid mitte sumbunud. Linlik ja õnneks veel eeslinnadesse liigselt laiali valgumata. Ära lase end avalikus ruumis tihti kõlavast rahulolematusest segada, see on igal pool ühetaoline ega kirjelda kuidagi sisuliselt ega võrdlevalt Eesti sobivust elu- või töökohaks.

See väike maa on juba praegu atraktiivne nii enamikule siiajääjatele kui ka väikesele, kasvavale hulgale siiakolijatele. Justnimelt väljapoole vaatav atraktiivsus ja selle vastutustundlik, valikuline rakendamine on see, mis tuleb tuua meie rahvastikustrateegia keskmesse. Vajame aktiivsete, ettevõtlike, loovate inimeste väikesemastaabilist sisserännet.

Sisserändajad ei ole lihtsalt äraminejate asendus. Täieõiguslike ühiskonnaliikmetena võimendavad uued inimesed majandust keskmisest rohkem. Nii on enam kui 50% USA parimatest start-up-ettevõtetest ja 40% Fortune 500 ettevõtetest esimese või teise põlve ameeriklaste asutatud.

Eesti peab sobima mitte ainult Tartus tööd leidvale spetsialistile, vaid ka tema perele. Millega hakkab siin tegelema ta kaaslane, kus omandavad hariduse ta lapsed, kui lihtne on neil oma teist kodu külastada?

Ma ei arva liiga palju riiklikest ettevõtluse otsetoetustest. Küll aga on riigi roll primaarne keskkonna loomisel. Viimasel ajal on selle keskkonna edendamiseks välja pakutud mitmeid häid mõtteid. Laias laastus on need seotud e-riigi, lihtsa asjaajamise ja õhukese seadusandlusega. E-residentsus ja nn välismaalase pakett (ID-kaart ja mobiili-ID, pangakonto, ettevõtte asutamine). Lihtsamad elamisload ja topeltkodakondsus seotuna palgalävega. Sotsiaalmaksulagi ja äriõigusreform.

Tarvilik on siinkohal konteksti tajuda — rahvastiku vähenemine on aeglane protsess. Prognooside kohaselt väheneb elanikkond aastas 0,5%, s.o ligi 5000 inimese võrra.

Selles mõttes on nii Eesti riigi, Tartu ülikooli kui ka siin tegutsevate start-up-ettevõtete huvi ühtne — kõik nad vajavad pidevalt juurde uusi häid inimesi ning kui üks kellegi siia toob, siis võidavad tema tulekust ka ülejäänud. Usun, et me saame edaspidi näha koostöö tihenemist. Tehnoloogiasektor, mitte ainult IT, vaid ka biotehnoloogia, robootika, materjaliteadused jne, võiks igal aastal meelitada Eestisse 500 kõrgepalgalist töötajat. Koos peredega oleks seega kokku ligi 1500 inimest.

Tehnoloogiasektoris on käive tippspetsialisti kohta minimaalselt 0,1 miljonit eurot aastas, kokku lisanduks majandusse seega 50 miljonit eurot otsest käivet aastas. Hästi mehitatud ettevõtted arenevad kiiremini ja kaasavad rohkem välisrahastust. Koguefekt majandusele võib neist 500 perest olla seega kuni paarsada miljonit eurot — aasta-aastalt kumuleerudes ning järjest ka kohalikke võimalusi kasvatades ja uusi kõrgepalgalisi töökohti juurde luues.

Kui lisada sellele sama palju välistudengeid ning -teadlasi, saaksime sellise Eesti ja sellise Tartu, mis ei peaks kartma ei kahanemist ega ka ülejäänud Euroopat vaevavaid ühiskondlikke kriise. Ma ei teagi, kui palju peaks seda pärlit salajas hoidma ja kui palju teistele näitama. Aga on ütlematagi selge, et ka järgmised Ülikooli tänava ettevõtjad vallutavad maailma.

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga