Tiit Kuuskmäe – Kas Eestile on vaja filosoofe ja semiootikuid?
2002. aasta soojad juulipäevad. Ülikoolidesse sisseastumise katsed. Haridusminister Mailis Rand on visanud ajakirjanduses õhku küsimuse, kas Eestile on vaja filosoofe ja semiootikuid. Sama küsimus antakse sisseastumise esseevoorus pureda noortele semiootikahuvilistele. Mäletamata, mida vastasin, ja teadmata, kuidas komisjon mu esseed hindas, annaksin nüüd, 16 aastat hiljem semiootika kohta mõne vastuse.
Kõigepealt tuleks täpsustada, millistest semiootikutest ja vajadustest jutt käib. On pikemalt süvenematagi selge, et silmas peetakse vajadusi kõige laiemas mõttes ning filosoofe ja semiootikuid olenemata nende huvidest või maailmavaatest. Samuti on ilmne, et küsimuse ulatus on ühiskondlik, mitte individuaalne. Teisisõnu pole siinsel juhul tähtis mitte see, mida saab semiootika- ja filosoofiaõpingutest üks või teine konkreetne isik, vaid see, mida saavad sellest – vähemasti potentsiaalselt – ülejäänud.
Olles löönud kaasa nii kodanikuühendustes kui ka olnud riigi teenistuses, saaksin loetleda mitmesuguseid olukordi, kus mulle on semiootilisest pagasist tulu tõusnud. Praegu peatun peamisel – semiootiliste töövahendite otsesel rakendamisel ettevõtluses.
2013. aastal lõime keeleteadlase Martin Aheriga ettevõtte Mind the Meaning, mis tegeleb semiootika ja keeleteaduse eksperdiarvamustega õigusvaidlustes. Rakendame kõike seda, mida koolis õppisime. Niisamuti järgime oma valdkondade arengut ja püüame rakendada uute käsitlusviiside üldisemalt omaks võetud osi.
Oleme andnud advokaadi- ja patendibüroodele nõu juba kümnetes kaasustes. Tagasiside meie semiootilisele ja keeleteaduslikule panusele on valdavalt olnud segu üllatusest ja tänutundest. Oma valdkonnas lisaväärtuse esiletoomine on kunst, mis nõuab kannatust, pidevat õppimist ja tagasiside mõtestamist.
Näiteks on semiootilisest seisukohast triviaalne, et kaubamärk on ennekõike märk, samas kui kaubamärgivaidluste senine praktika on tihtipeale jätnud sedasorti küsimused esitamata. Sageli piirdutakse kaubamärgi üsna vabavormilise või juriidilistest suunistest kantud analüüsiga. Semiootiku ülesandeks jääb selgitada semiootilise analüüsi lisaväärtus, mis siinsel juhul seisneb arutelule esmalt õige teadusliku vundamendi andmises.
Õigusvaidluste kõrval saaks semiootika olla ettevõtluslikus plaanis kasulik veel vähemasti kolmel moel.
- Keskkonnamõjude analüüsid. Ühelt poolt tellivad kinnisvaraprojektide arendajad mitmesuguseid keskkonnamõjude analüüse, mille hulka kuulub ka mõju hindamine inimkeskkonnale ja loodusrikkusele. Teiselt poolt leidub Eestis hulk öko-, bio- ja sotsiosemiootikuid. Sektoris, kus seni on kätt proovinud sotsioloogid, saaksid oma panuse anda ka semiootikud.
- Organisatsioonide identiteet. Linnalegend räägib semiootikute müstilisest turundusvõimest. Olgu selle legendiga, kuidas on, turundusest olulisem on identiteedi kirjeldamine ja väljaselgitamine. See kirjeldus on lähtepunktiks nii disaineritele kui ka turunduskommunikatsiooniga tegelejatele. USA-s ja Suurbritannias on ettevõtteid, kes pakuvad identiteediloomeks semiootikateenuseid. Sellise ettevõtte teke Eestis on ainult aja küsimus.
- Tehisintellekt. Tugeva tehisintellekti teooria pooldajad, sh paljud selle ala praktikud, lähtuvad oma töös matemaatilisest statistikast, formaalloogikast ja masinõppest. Intellekt, nagu ka tehisintellekt, on leidnud ulatuslikku semiootilist käsitlemist. Semiootikutel ja tehisintellektil põhinevate süsteemide ehitajatel on vastastikuseks keemiaks tublisti potentsiaali.
Semiootikal on palju anda. Kõik oleneb sellest, kas ühelt poolt on ettevõtlikke semiootikuid ja teiselt poolt näiteks ülalloetletud rühmades semiootilist panust väärtustavaid osapooli. Tihti ei jää lähemad kontaktid ja praktilised projektid mitte niivõrd ühise keele, kuivõrd ühise meele leidmise taha.
Jah, Eestile on semiootikuid vaja, kuid sama palju on vaja osavõtlikku ja avatud meelt nende ärakuulamisel. Vajaduste ja lahenduste vastastikune sobitamine saab alata ainult dialoogi kaudu.
- Tiit Kuuskmäe lõpetas semiootika magistriõpingud Tartu Ülikoolis 2008. aastal (cum laude) ning lingvistika järelmagistrantuuri Genfi Ülikoolis 2009. aastal.
- Tiit on töötanud Välisministeeriumis diplomaadina.
- Viimastel aastatel on ta tegelenud oma ettevõtte Mind the Meaning arendamise ja IT-alaste täiendõpingutega IT Kolledžis.
- Tiit leiab, et arengud keeletehnoloogias ja pilditöötluses ei jäta ka semiootika metoodikaid puutumata ning vastupidi – andmeanalüüsis saab olema abi semiootikast.