Siim Pauklin: Tartu Ülikool annab maailmatasemel hariduse

Millal ja miks tekkis Sul huvi õppida geenitehnoloogiat?

Mind on alati huvitanud teadus ja sellega seonduv – vähemalt nii kaua, kui ma mäletan. Siiski, mõte sellest, et ka minust võiks kunagi saada teadlane, tekkis alles gümnaasiumis. Seega võib öelda, et teadlase karjäär ei ole olnud päris lapsepõlveunistus, kuid kui otsustasin selle tee valida, siis oli see minu jaoks üsna lõplik otsus.

Geenitehnoloogia oli tol ajal väga uudne ja populaarne eriala, mistõttu selle õppekava järgi õppima minna tundus väga perspektiivne. Kaalusin ka majandust ja informaatikat, kuid selleks ajaks, kui kandideerima hakkasin, leidsin, et minu iseloom ja ootused sobivad siiski rohkem geenitehnoloogiaga. Kuna kandideerida sai kahele õppekavale, siis valisin ka rahvamajanduse õppekava (kui ma nimega ei eksi). Juba siis oli aga selge, et geenitehnoloogia on mu esimene eelistus. Kui ma õigesti mäletan, siis sisse sain mõlemale erialale, kuid majandus mulle enam pinget ei pakkunud – ei olnud lihtsalt minu kutsumus.

Vahel juhtub, et õppima asudes on ootused teised ja hiljem pettutakse oma valikus. Kuidas oli Sinuga – kas mingil hetkel tundus, et ei teinud kõige õigemat valikut?

Pean tunnistama, et ei ole kordagi kahetsenud oma otsust õppida geenitehnoloogiat. See oli täpselt see, mida tahtsin õppida ja millega tulevikus karjääri teha. Õppekava raames tuli langetada mitmeid valikuid, näiteks millises õppetoolis teha lõputöö jne. Küllap õnnestus mul teha sellised valikud, mis mulle lihtsalt väga hästi sobisid. Tol ajal sisaldas õppekava mitmeid aineid, mille otstarvet oli keeruline eriala või õppekavaga seostada, kuid isegi need mind väga ei seganud. Arvasin siis ja arvan ka praegu, et silmaringi laiendamiseks on kasulik õppida ka asju, mis esmapilgul tunduvad täiesti mõttetud ja kasutud – nende väärtust hakkad ehk hindama hiljem.

Doktorantuuri läbisid Suurbritannias, mitte Eestis. Millal selline plaan tekkis, või oli see juba algusest peale?

Ei olnud mul algusest peale mingit sellist plaani. Olin nagu iga teine bakalaureusetudeng, kes püüab lihtsalt ülikoolieluga kohaneda ja oma õpingud järje peal hoida. Esialgne plaan oli väga lihtne: õppida, ja õppida võimalikult hästi. Kolmanda kursuse paiku tekkis sügavam huvi praktilise laboritöö vastu. Tuleb märkida, et siis oli bakalaureuseaste veel neli aastat. Otsustasin, et püüan liituda rakubioloogia õppetooliga, kuna nende uurimisteemad tundusid väga huvitavad. Õnneks oligi neil mulle tudengikoht pakkuda. Kaitsesin nii oma bakalaureuse- kui ka magistritöö rakubioloogia erialal.

Mõned kolleegid olid sel ajal välismaal ja nii tekkis ka mul suurem huvi välismaal õppimise vastu. Siis ei olnud veel nii häid võimalusi veeta semester või aasta välisülikoolis nagu praegu. Kui olin bakalaureusekraadi kaitsnud ja magistriõppesse astunud, siis kandideerisin ka Ühendkuningriigi vähiuuringute organisatsiooni Cancer Research UK. Magistriõpingud lõpetasin ühe aastaga ja samal ajal sain ka pakkumise minna doktorantuuri Ühendkuningriiki. Selline väga hea õnn ja kindlasti ka oma töökus andsid kõik eeldused, et saaksin oma õpinguid jätkata hoopis Inglismaal. Kui seda pakkumist ei oleks tulnud, siis oleksin kindlasti doktoriõpinguid jätkanud Eestis – TÜMRI-s (Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut – toim.) rakubioloogia õppetoolis.

Kuidas hindad meie haridust võrreldes muu maailmaga nüüd, kui oled õppinud nii Eestis kui ka välismaal?

Tagantjärele võin kindlalt öelda, et haridus, mille sain Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudist, oli väga heal tasemel. Õppekava andis kõik vajaliku ja seda väga kõrgel tasemel. Nii mõneski mõttes olin teistega võrreldes isegi paremini ette valmistatud. Kui võrdlen ennast näiteks Cambridge’i Ülikooli lõpetajatega, siis teadustöö tegemise kontekstis olin kindlasti palju parema ettevalmistusega. See praktiline teadustöö, mida meie pidime tegema, et oma lõputöid kaitsta, andis tõeliselt hea aluspõhja ja paljud teised head ülikoolid seda nii korralikul tasemel ei paku. Oma hariduse kvaliteedile ei ole mul küll mitte midagi ette heita.

Kõik ei saa ilmselt siiski olla vaid hea ja suurepärane, küllap oli õppes ka puudujääke. Oskad Sa nimetada ka midagi, millest tundsid puudust?

Arvan, et arenguruumi oleks ehk iseseisvuse kasvatamises. Tundsin, et igasugune asjade planeerimine, organiseerimine, uute katsete juurutamine, bürokraatiaga toimetulemine jne vajasid suuremat pingutust. Ent eks ajaga saadaksegi küpsemaks ja iseseisvamaks ning vahest jõudiski minu jaoks see aeg alles hiljem kätte, kui pidin iseseisvalt hakkama saama. Kui tudengid peaksid juba õpingute ajal rohkem oma asjade eest vastutama, siis tuleks see neile võib-olla kasuks ja annaks haridusele midagi positiivset juurde. Seda ei ole aga ilmselt kerge õppekava raames teha, kuna üliõpilased on väga erineva tausta ja iseloomuga. Võin tuua ühe lihtsa näite: Oxfordi Ülikoolis on kohustuslik tudengite rotatsioon kahes-kolmes laboris, millest ühe nad valivad hiljem oma lõputöö tegemise kohaks. Selle käigus saavad nad kogemuse, kui erinevad võivad olla laborite ja töögruppide tavad ja töökultuur.

Kas oskad öelda, mida instituut võiks oma õppekavas muuta, et selliseid puudujääke vähendada?

Võib-olla on võimalik tudengitele anda magistriõppe alguses teadustöö projekti kirjutamise ülesanne, selline granditaotluse sarnane. Seal võiks olla kirjas projekti käigus püstitatud hüpotees, plaanitavad katsed ja eeldatavad tulemused. Muidugi peaks seda hindama kas juhendaja või mõni komisjon, nii et üliõpilased ei peaks seda tegema lihtsalt tegemise pärast, vaid saaksid ka tagasisidet. See aitaks iseseisvuse kasvatamisele kaasa, kuna paneks tudengid oma tegemisi läbi mõtlema. See võiks olla näiteks magistritöö teema osa, mis võimaldaks ka oma tulevast tööd paremini planeerida. Samuti võiks see olla näiteks doktoriõpingute esimese aasta osa. Need on lihtsalt praegu välja pakutud esialgsed mõtted.

Kas oskad midagi soovitada ka instituudile üldiselt?

Pean tunnistama, et ega ma oma tiheda töögraafiku tõttu ei ole suutnud ennast TÜMRI tegemistega kursis hoida. Seepärast võiks soovitada kommunikatsiooni parandamist ja laiendamist. See võimaldaks informatsiooni saada ka ilma, et peaks põhjalikult otsima, et ennast kursis hoida. Ilmselt tuleks kasuks eri tasandite koostöö instituutide vahel. Võin Ühendkuningriigi näitel öelda, et seal on küll kogu aeg väga verine konkurents, kuid samas soodustatakse ka institutsioonide koostööd. Näiteks peab doktorantidel olema vähemalt kaks juhendajat eri instituutidest. See sunnib doktoriprojekti raames üksteisega suhtlema ja teadmisi jagama. Sellist koostööd suunatakse väga jõuliselt. Paljudes granditaotlustes peab olema selgelt kirjas, kuidas projekt soodustab eri tasandite koostööd.

Kuidas mõjutab Sinu edasist käekäiku Brexit?

Praegu veel täpselt ei tea, kuidas see hakkab mõjutama, aga küllap hakkab. Paberimajandust toob see kindlasti rohkem kaasa. Juba tuli tõendada, kui kaua ma olen Ühendkuningriigis olnud. Nüüd tuleb ilmselt ka endale alaline elamisluba taotleda. Ülikooli töötajatest on õnneks pea pooled välismaalased ja loa saamine ei tohiks keeruliseks osutuda. Ülikool teeb kõik, et asjad läheksid libedalt. Kuna ma ei ole olnud Ühendkuningriigis viit aastat järjest, siis tuleb veel natuke oodata. Tulin siia küll juba aastal 2005, kuid vahepeal olin Eestis ja seejärel hakati aega jälle nullist lugema. Loodetavasti laabub kõik suuremate tagasilöökideta.

Millised on Sinu tulevikuplaanid? Millisena näed lähitulevikus enda ja TÜMRI suhteid?

Praegu ei saa midagi kindlalt prognoosida ega välistada. Plaan on jääda Ühendkuningriiki, kuid see võib muutuda, nii et võin otsustada tulevikus kodumaale tagasi pöörduda. Seepärast ei ole ma ühtegi ust enda jaoks lõplikult sulgenud. Praegu on mul küll paariks aastaks grant, kuid Brexit võib hakata olukorda päris palju mõjutama. Euroopa grantide taotlemine on Brexiti tõttu muutunud keerulisemaks, siin on suurem rõhk pandud Inglismaa rahale. Mis saab tulevikus – eks paistab. Ma ei ole teinud lõplikku otsust, et ennast tingimata Ühendkuningriigiga pikas perspektiivis seon ja enam kunagi Eestisse ei naase.

Vähemalt lähiaastatel tahaksin jätkata TÜMRI-s õpetamist. Praegu on mul üks kursus, mida loen magistriõppuritele, kuid ehk tasub oma kogemusi ka laiemalt jagada. Kindlasti oleksin huvitatud ka teaduskoostööst TÜMRI-ga. Praegu olen ka mina alles oma uurimisteemaga alustamas ja kui see õnnestub, siis igasugune koostöö TÜMRI-ga oleks huvitav. Nii mõneski valdkonnas on TÜMRI inimestega kokkupuutepunktid olemas ja koostöö oleks mõlemale poolele igati kasulik.

Soovid Sa midagi veel lõpetuseks öelda?

TÜMRI peaks kindlasti jätkama kõrgetasemelise hariduse andmist, nagu on teinud seni. Tegemist on siiski maailmatasemel haridusega ja häbeneda pole siin midagi. Kui kenasti ajaga kaasas käia, siis saavad ka tulevased lõpetajad hariduse, mis on sellel alal ehk üks parimaid maailmas. Ülejäänuga ei ole ma nii hästi kursis, kuid kindlasti on arenguruumi veel ka teaduses, koostöös ja kommunikatsioonis.

Siim Pauklin on lõpetanud Tartu Ülikoolis nii bakalaureuse-kui ka magistriõppe.

  • 2004 Geenitehnoloogia, Bakalaureusekraad (cum laude)
  • 2005 Geenitehnoloogia, Magistrikraad
  • Alates aastast 2018, Laborijuhataja, Oxfordi Ülikool, UK
    Teadustöö fookus: Kasvajate tekkemehhanismid ja vähi tüvirakud

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga