Urmas Hõbepappel: Sageli valesti mõistetud ja müstiline Hiina

2006. aastal pakuti mulle võimalust õppida Taiwani Ülikoolis intensiivkursusel hiina keelt. Sellest alates olen olnud Hiinaga tihedalt seotud. Olen elanud mitmes Hiina linnas kokku viis aastat ja väisan Hiinat igal aastal vähemalt korra. Detsembris andsime kahe sõbraga välja raamatu Eesti ja Hiina suhete sünnist ning nende riikide läbikäimisest 20. sajandi esimesel poolel.

Hiina tundub Eestist vaadatuna kauge ja eriline. Meedia kuvab Hiinast tihti lihtsustatud pildi ja seetõttu mõistame seda suurt riiki valesti. Eemalt vaadates võib Hiina tunduda kollektivistlik ja kommunistlik pilvelõhkujate meka, kus toodetakse palju ebakvaliteetseid asju, mis müüakse odava hinnaga Euroopasse. Tegelikkus on palju mitmetahulisem.

Sellel sügisel täitub mu kauaaegne unistus – Tartu Ülikool avab viimaks tänapäeva Aasia ja Lähis-Ida uuringute magistriõppekava. Mul on rõõm olla selle õppekava programmijuht. Näen iga päev, kuidas Eesti asutused, alates ettevõtetest ja lõpetades ministeeriumidega, janunevad Aasiaga seotud eksperditeadmiste järele. Hiina tähtsus maailmas järjest kasvab ja ühiskonnana peame sellega sammu pidama. Lihtsustatud faktid ei ole Aasiast tulevate võimaluste kasutamiseks ja ohtude äratundmiseks enam kaugeltki piisavad.

Mina 2007. aasta talvel, kui seljataga on üks aasta hiina keele õpinguid.

„Made in China“– kas märk kvaliteedist või selle puudumisest?

Vaata hetkeks kodus ringi. Uuri voodilina, keera mänguauto tagurpidi, piilu oma mantli voodri vahele – tõenäoliselt vaatab sulle vastu silt kirjaga „Made in China“. Esemed, mis meid ümbritsevad, riided, mida kanname, ja seadmed, mida kasutame, on suure tõenäosusega toodetud Hiinas. Isegi kui toode pole kokku pandud Hiinas, pärinevad selle osad mõnest Hiina vabrikust. Kui 1990. aastal oli Hiina arvel vaid 3% maailma toodangust, siis nüüdseks on Hiina toodete osakaal kasvanud veerandini.

Hiina on mitukümmend aastat olnud maailma tehas ja tootnud kõike, mida tarbimisühiskonnad ihaldavad. Hiina enda ühiskond on harjunud meeletu tarbimiskiirusega. Parandamiseks ei jagu aega – kõik, mis on katki, visatakse ära ja asemele ostetakse uus. Iga toode on pakendatud kotti, mis on omakorda karbis, mille ümber on kilekott, ning kui sa selle asja poest ostad, pannakse see veel ühte kilekotti. Ida-Aasia kultuurides on pakendamise traditsioon olnud tähtis, vahest tähtsamgi kui ese ise. Seetõttu näevad Hiina tooted tihti paremad välja, kui need tegelikult on.

Ükskõik, kus Hiina piirkonnas sa ka ei viibiks, toit maitseb alati hästi!

Viimased aastad on näidanud, et märgi „Made in China“ all kenasti pakendatud toode ei tähenda tingimata ebakvaliteetset sisu. Hiina majandus on muutumas ja seda struktureeritakse ümber. Riigi uue juhtkonna algatatud projekt „Made in China 2025“ näeb ette, et Hiina toode ei tähenda automaatselt kehva, lühiajalist ja peagi prügikasti minevat asja. Siht on seatud kvaliteetsete ja suure lisandväärtusega toodete tegemisele. „Made in China“ tähendab üha rohkem „Designed inChina“ (välja töötatud Hiinas). Meile kõigile tuntud mobiiltelefonide valdkonnas on Hiina tootjad juba läbi löönud. Iga kolmas ostetav telefon on Lõuna-Hiinast Guangdongi provintsist pärit Huawei. Neile lisanduvad veel One Plus, Xiaomi ja teised tootemargid. Oleme just praegu üleminekuetapis, kus Hiina riigi pingutuste tulemusel on „Made in China’st“ saamas tippkvaliteedi märk.

Hiina ei tähenda ainult pilvelõhkujaid

Töötan ülikooli kõrvalt giidina ja viin igal aastal eestlasi Hiinat uudistama. Peking, Shanghai, Xian ja Shenzhen on metropolid. Pekingis ja Shanghais ulatub rahvaarv 20 miljonini. Nende kesklinnad uhkeldavad tuledesäras pilvelõhkujate, maailmakuulsate brändipoodide ja hästi arenenud metroosüsteemidega. Seal viibides ei teki hetkekski kõhklust, et see on modernne keskkond. Nii naasevad paljud eestlased kodumaale veendumusega, et Hiina on tulevikuühiskond. Orientalist Linnart Mäll on seda fenomeni nimetanud pilvelõhkujavaimustuseks.

Hiina majanduse epitsenter Shanghai pimestavate pilvelõhkujatega.

Selline arusaam Hiinast on kindlasti ühekülgne. Piisab vaid 20-minutilisest metroosõidust äärelinna, kus avaneb juba hoopis teistsugune pilt. Kui eksida turistide tallatud radadest kaugemale, saab kiiresti selgeks, et Hiina on üks suurima sissetulekute lõhega ühiskondi, kus rikkad on väga rikkad ja vaesed on väga vaesed. Kesk-Hiinas on miljoneid inimesi, kes elavad endiselt kivifassaadi ja muldpõrandaga koobastes ning pesevad pesu jõevees. Nad kütavad oma eluaset kivisöega ega oska veeklosetist isegi unistada. Nende majad jäävad kiirteede varju.

Sajad Hiina linnad ehitatakse ümber. Vanad ja väärikad hooned tõmmatakse maha, et teha ruumi uutele. Kunming, Yunnani provintsi pealinn.

Kümned miljonid hiina lapsed näevad oma vanemaid vaid mõne korra aastas. Nii emad kui ka isad töötavad suurtehastes, et saata koju perekonna toetuseks pisuke, mida nad seal teenivad. Neis paikades käies võib elu kohta palju õppida. Need inimesed leiavad elu mõtte väikestes rõõmudes, nagu vähekenegi puhtam õhk kui linnas. Nad teevad lihtsate vahenditega maailma parimat Hiina toitu. 30 aastat tagasi oli Hiina üks maailma võrdsemaid ühiskondi, nüüdseks on sellest saanud üks ebavõrdsemaid.

Tänapäeva Hiina kommunism: kõik pole võrdselt vaesed

Kui Hiina rahvavabastuse armee saadetakse kõrvaldama üleujutuse, maavärina või taifuuni tagajärgi, saab meedias näha punaste lippude rivi. Ekslikult võib jääda mulje, et see ühiskond on endiselt sügavalt kommunistlik, justkui poleks midagi Mao Zedongi aegadest saati muutunud. Kuid punalipud käivad tänapäeva Hiinas käsikäes pilvelõhkujate ja Gucci kottidega. Selle näilise paradoksi põhjust ei tule otsida kaugelt. Hiinat valitseb endiselt kommunistlik partei. Kuigi Nõukogude Liit on lagunenud ning endiste idabloki riikide jaoks on kommunism jäänud minevikku, on Hiinas kommunistlik ideoloogia paratamatus, millest ei ole mõeldav lõplikult lahti öelda. Kuidas teisiti saaks Hiina kommunistlik partei oma võimu põhjendada?

Massitoodanguna valminud plastiksõdurid kandmas kommunismi sümboleid: punalippe.

Kommunism on saanud Hiinas uue tähenduse. Kommunism Hiina moodi tähendab nüüd, et kangelased ei ole enam töölised ja põllumehed, vaid Porschega sõitvad parteiliikmed ja multimiljonärid. Hiina kommunistlikku parteid hoiab elus kapitalistlik vaim, vastasel korral oleks ta juba ammu oma legitiimsuse kaotanud. Kunagi varem pole suudetud vaesust leevendada nii kiiresti, nagu seda on teinud Pekingi poliitikud. Veel vaevu 20 aastat tagasi ilma elektri ja kraaniveeta elanud inimesed võivad nüüd endale lubada mobiiltelefone ja rollereid, rääkimata telekatest ja raadiotest. Elu Hiinas on parem kui kunagi varem.

Hiina on kollektiivne, lääs individualistlik – või hoopis vastupidi?

Hiina kultuur on kollektivistlik, või vähemalt nii usutakse. Minnes ajaloos mõni tuhat aastat tagasi, leiame Hiina kesktasandikult inimesed, kelle ellujäämine sõltus kogukonnast. Nad olid sunnitud koos põldu harima, koos rajama niisutussüsteemid, koos kaitsma oma kantsi ja koos rajama konfutsianistlikest ideedest kantud küla- või linnakogukonna. Mõnes mõttes on kirjeldatud ühiskond tõepoolest kollektivistlik, kuid see kollektiiv, millest räägime, oli selgete piiridega. Hiina ühiskonna alustala oli kogukond, mis koosnes tavaliselt ühest suurperest. Olid nad siis Wangid, Li’d või Zhongid, ühel kogukonnal oli kuskil ajaloohämaruses üksainus (tavaliselt müütiline) esiisa. Nad kõik olid üks suur perekond. Kuid neil, kes seisid sellest perest väljaspool, ei olnud süsteemis kohta.

Võtame vastukaaluks vaatluse alla lääne ühiskonna. Ka siin on olnud kogukond ajalooliselt oluline, kuid uusajast alates hakkas meie ühiskond muutuma individualistlikumaks. Aja jooksul kaotasid suurpered ja külakogukonnad oma ühiskondliku tähtsuse ja nende asemele tekkis ühiskond, mis koosneb indiviididest, kes kõik on võrdsed, ja keegi ei asu väljaspool süsteemi. Kas võiksime mõelda hoopis sellisest ühiskonnast kui kollektivistlikust? Mina usun, et võiksime küll.

Modernismi pealetungiga, mis väljendus kõige selgemalt 1960. ja 1970. aastate kultuurirevolutsioonis, hävines Hiina traditsiooniline kollektivistlik ühiskond, kuid selle asemele pole tekkinud lääne mõistes kollektivistlikku ühiskonda. See ühiskond, mida me praegu Hiinas näeme, on üdini individualistlik; inimestevaheline usaldus on äärmiselt väike, inimeste panusest ühiskonna käekäigu määramisel jääb mõistetavatel põhjustel vajaka. Oleks õigem öelda, et Hiina ühiskond on ajalooliselt olnud kollektivistlik, kuid tänapäeval kirjeldab sõna kollektivismpigem läänt kui Hiinat.

Urmas Hõbepappel on omandanud 2004. aastal bakalaureuse- ja 2008. aastal magistrikraadi Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Ta töötab TÜ Johan Skytte poliitikauuringute instituudis Aasia poliitika nooremteadurina ja kirjutab doktoritööd Hiina poliitikast.

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga