Nele Tammeaid: Miks me instagramime?

Jõudsin Tartu Ülikooli pärast seda, kui olin lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia erialal. Olin saanud ennast loominguliselt arendada ja omandanud tehnilisi oskusi. Aga mul oli peas veel palju küsimusi: mis on minu enda töö eesmärk ja mis üleüldse ajendab inimesi tänapäeval pidevalt pildistama? Semiootika ja kultuuriteooria erialas nägin võimalust neid küsimusi enda jaoks lahti mõtestada.

Praegusaegne kultuur on läbi põimunud piltidest, mis ümbritsevad meid nii füüsilises kui ka virtuaalses ruumis. Inimesed on harjunud ka oma isiklikku elu pidevalt fotodes jäädvustama. Instagramis jagatakse visuaalseid killukesi oma igapäevaelust: oma tegemisi, toite, keskkonda, tähelepanekuid, hetkeemotsioone jms. Need pildid on ajutise, efemeerse iseloomuga ja vahendavad lihtsat, argist. Võib öelda, et tänapäeva kultuuris on välja kujunenud täiesti omaette valdkond, mida nimetatakse personaalseks fotograafiaks – see hõlmab pildistamispraktikaid, mis jäävad avaliku ja privaatse vahele. Isiklike fotode kaudu kujutab inimene ennast nii, nagu ta ise tahab end näha, mäletada ja teistele esitleda. Millised funktsioonid sellistel fotodel on ja miks me seda teeme?

Oma õpingutes tõdesin, et semiootika tõepoolest võimaldab mulle selliseid töövahendeid, mis aitavad mul oma eriala ja sellega seotud küsimusi analüüsida. Juri Lotmani tekstiteooriast lähtudes tõdesin, et fotot võiks analüüsida nagu teisi tekste – sellel on vormilised ja sisulised piirid, sisemine korrastatus ja elemendid, mis moodustavad visuaalse keele. Ja nagu igal tekstil, on ka fotol kolm peamist eesmärki: mäletada, kommunikeerida ja uusi tähendusi luua.

Mäletamine on üks foto esmaseid funktsioone olnud läbi aegade. Foto võib olla reaalsele nii sarnane ja seega võimaldab kanda sentimentaalseid tähendusi, aitab olulisi sündmusi, paiku ja inimesi meeles hoida. Võrreldes varasemate perepiltidega on personaalsed fotod orienteeritud just isiklike kogemuste ja tunnete meeleshoidmisele.

Kommunikatsioonivahendina on fotograafia väga tõhus – fotoga saab väga kiiresti, täpselt ja detailselt infot edastada. Digifotograafia ja nüüdisaegsed kommunikatsioonivahendid on muutnud märkimisväärselt fotode vaatamist – paberfotode näitamine ja vaatamine oli intiimne ja füüsiline tegevus; digipildid on aga avalikud ja kättesaadavad väga paljudele. See on tekitanud lausa uut tüüpi sotsiaalsuse, mida võiks nimetada intiimseks visuaalseks koosviibimiseks. Instagram võimaldab meil tajuda teise inimese isiklikku elu, teada, kus ta parajasti viibib, mida teeb või kuidas ennast tunneb.

Tähendusloome on minu arvates tekstide üks põnevamaid omadusi. See on seotud eelkõige fotograafia loominguliste võimalustega. Peale selle, et foto vahendab mingit infot, ei ole selle tähendus kunagi ühene või fikseeritud. Personaalsetel fotodel on oma esteetika – see rõhutab argist, juhuslikku ja ajutist. Fotole on omane näidata maailma huvitavamana, erilisemana ja sellega seoses on uus pildiesteetika toonud esile ka ilu ja poeetilisuse, mis peitub argises ja lihtsas.

Mida rohkem inimesed pildistavad, seda paremini nad fotograafias ka orienteeruvad. Fotograafiat, nagu igat keelt, peab õppima. Ja seda on meil tänapäeval tõesti väga lihtne praktiseerida. Instagram on üks vahend, mis ajendab inimesi pildistama, jagama ja fotosid vaatama. Mina usun, et see ongi kõige olulisem muutus meie tänapäeva visuaalses kultuuris – inimesed on õppinud ümbritsevat visuaalselt kujutama ja ennast üha enam loominguliselt väljendama. Ja mida rohkem fotograafiaga tegeletakse, seda osavamalt ka pildikeelt vallatakse!

Digifotograafia revolutsioon tõstatas viieteistkümne aasta eest küsimuse: kas vajadus professionaalsete fotograafide järele on kadumas, kui igaühel on võimalik pildistada? Võib tõdeda, et toimunud on hoopis vastupidine areng – inimeste visuaalne nõudlikkus on kasvanud ja seega on suurenenud ka ootused kvaliteetsetele ja omanäolistele fotodele.

Minu igapäevatöö on fotograafia, kuid semiootika on mulle andnud võimaluse sõnastada oma tegemisi ja eesmärke, tunda ennast oma valdkonnas enesekindlamana. Kuigi kulunud klišeena korratakse, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, peaks fotograaf tänapäeval kindlasti oskama nii rääkida oma tööst klientide ja koostööpartneritega kui ka suutma analüüsida fotograafiat üldisemalt.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga