Rauno Alev: Mõtted mehelt, kes ei tahtnud õpetajaks

„Elu on see, mis juhtub, kui sul on teised plaanid,“ olevat öelnud John Lennon. Samamoodi ei olnud otsus minna õpetajaks õppima minu kaua küpsenud plaan, vaid pigem oli elu sättinud nii, et see tundus kõige loogilisem valik. Kas ma kahetsen seda? Ei, kindlasti mitte.

Lugu ühest lapitekist

Tänu õpetajatööle saan iga päev tegeleda valdkondadega, mis on minu jaoks kõige südamelähedasemad: eesti keele ja kirjandusega. Nagu paljud eestimaalased, valutan minagi südant meie keele ja kultuuri pärast, ainult et minu käes on hoovad, millega on võimalik iga päev kindlustada, et veel vähemalt järgmised 50 aastat elab maailmas inimesi, kes oskavad eesti keeles hästi kirjutada (ja mõelda!) ning kes teavad midagigi koidulatest-tammsaaredest ja tuglastest.

Mäletan oma tudengipõlvest, kuidas lõunaeesti keele loengus näitas Sulev Iva (või õigemini Jüvä Sullõv) meile kaht aerofotot: ühel neist olid perfektsete geomeetriliste nelinurkade kujulised Hollandi põllud ja teisel metsasaludega eraldatud ebasümmeetrilised eri värvi põlluribad, mis üheks sulandununa meenutasid mosaiikset lapitekki. Iva küsis meie käest retooriliselt (täpne sõnastus on ununenud), kummas maailmas me elada tahame: kas maailmas, kus kõik on ühesugune, või maailmas, milles on säilinud mitmekesisus? Ma pole suurem asi reisihuviline, kuid usun, et suur osa inimesi tahab ikkagi reisida paikadesse, kus on säilinud midagi eksootilist ja omapärast. Nüüd ma siis proovingi seista lapiteki eest, mitmekesise maailma nimel. Üks lappidest on ka eesti keel, ilma milleta oleks võimatu meie kultuuri ette kujutada.

Ülikooliaegsel fotol olen kursusevendade Agu, Alani ja Taneliga (vasakult vaadates). Foto: Erakogu

Tartu vaim

Ei möödu päevagi, mil ma vähemalt põgusalt ei mõtleks oma ülikooliajale ja Tartule. Oma gümnasistidele, kes kahtlevad Tallinna ja Tartu vahel, soovitan alati valida Tartu.

Ülikooli vaimsus ja õhkkond kujundasid minust selle, kes ma olen praegu. Mäletan, kuidas värske gümnaasiumivilistlasena pidasin end päris andekaks. Mind tõi maa peale tagasi see, kui Tartusse kolides kohtusin eakaaslastega, kes olid minust palju võimekamad ja laiema silmaringiga. Kuigi üldiselt seostub Tartu noorusliku bravuuri ja joviaalsusega, siis mõnes aspektis mõjus Tartu minule paradoksaalsel kombel hoopis kainestavana. Nii õppejõudude, loetud kirjanduse kui ka kaastudengite eeskujul sain teada, mida tähendab haritus tegelikult. Ükski inimene pole kunagi piisavalt haritud.

Kirjutasin, et mõtlen iga päev oma ülikooliajale. Veel täpsem, kuigi võib-olla veidi triviaalne, oleks ilmselt öelda: seda, mida ma Tartust sain, kannan ma endaga iga päev kaasas. Millisel kujul täpsemalt, on raske sõnadesse panna või vähemalt ei mahuks see nii lühikesse postitusse.

Rutiin

Ma ei taha ega suuda teha rutiinset tööd. Ent loomulikult on ka õpetajatöös mõndagi rutiinset: päev algab kell 8, iga tund tuleb õppeinfosüsteemi sisse kanda ja märkida puudujaid, kedagi on vaja korrale kutsuda, kedagi kiita jne. Teisalt on ka palju, mis rutiini murrab: pea iga päev on tundides uus teema; iga klassikollektiiv on üksteisest kardinaalselt erinev ja sellega peab õpetaja kohanduma; peaaegu kunagi ei lähe asjad nii, nagu õpetaja on planeerinud; kehvasti läbi mõeldud tund võib tulla välja paremini kui detailideni lihvitud tund; õpilased suudavad üllatada nii sellega, mida nad teavad ja oskavad, kui ka sellega, mida nad ei oska ega tea. Kuna õpetaja töötab inimestega ja inimesed suudavad kõike, peab ta ka tööpäeva jooksul kõigeks valmis olema.

Koolitund. Foto: Erakogu

Teraspoiss

Õpetajana töötades olen mõistnud, et selles ametis saavad hästi hakkama vaid need, kes seavad kõrgeid nõudmisi nii iseendale kui ka teistele. Tunnistan, et kooli tööle asudes olin pehmeke, kes ei osanud end kehtestada. Nüüd olen aru saanud, et oma nõudmistes peab õpetaja olema järjekindel, sest räägitagu mida tahes, õpilased austavad järjekindlust (ja tegelikult ka parajal annusel rutiini!). Oma nõudmiste juurutamiseks on aga vaja terasest tahtejõudu, mis võtab küll algul palju energiat, kuid säästab hiljem hulga närvirakke ja kuulmekilesid nii õpetajal kui ka õpilasel. Õpetajatöö on muutnud mind vaimselt tugevamaks. Seega, kes tahab saada raudmeheks või -naiseks, hakaku õpetajaks!

Kulunud lõpunali

Lõpetan oma temaatiliselt kirju postituse naljaga, mis on küllaltki trafaretne (vähemalt õpetajate seas), aga nagu igas naljas, on ka selles oma tõetera. „Nimeta kolm põhjust, miks olla õpetaja. – Juuni, juuli, august.“

Rauno Alev on Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala 2015. aasta vilistlane. Rauno on Kiili Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Uuri lähemalt õpetajaks õppimise kohta: https://opetaja.ut.ee/.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga