Mika Keränen – kohvist ja naistest

Mika Keränen on Soome päritolu Eesti lastekirjanik ja Tartu ülikooli eesti ja soome-ugri filoloogia eriala vilistlane aastast 1999. Keränen on kirjutanud lasteraamatud “Varastatud oranž jalgratas”, “Peidetud hõbedane aardelaegas”, “Vana roosa maja”, “Salapärane lillenäppaja” ja “Professor Must”. Tema sulest on ilmunud ka Minu-sarja raamat “Minu Supilinn”. 

Kui ma mõtlen oma ülikooliaastatele 1990. aastate keskpaigas, meenub esimesena TÜ raamatukogu teise korruse kohvik. Sellest kohvikust etemat ei ole ma näinud ei enne ega pärast. Need, kellel on olnud õnn õppida samal ajal Tartus ja külastada seda kohvikut, teavad juba, millest ma räägin.

Noortel palun kujutada oma vaimusilmas ette meetrite kaupa suuri veinipunaseid diivaneid, mis ääristasid L-kujulise, vähemalt 20 lauaga kohviku välisseinu. Nendel diivanitel sai lösutada kas või nii kaua, kui raamatukogu oli avatud. Tavaliselt istuti seal muidugi peale seda, kui alumiselt korruselt oli tellitud mõni raamat, mille kättesaamist oli vaja oodata tunnike või paar. Erinevus tänapäeva kohvikutega oli üüratu. TÜ kohvik oli pigem Tartu linna tudengite ühine suur tuba. See oli tõeline rahu ja harmoonia tempel. Kuskilt ei kostnud mingit totakat muusikat, puudusid päevavalguslambid ja ka see linna kiht, mida tollal nimetati kantpeadeks. Tegelikult mäletan korda, kui üks kiilakas mees tuli räuskama neiu peale, kellega istusin samas lauas. Ma ei jõudnud neiu au kaitsma hakatagi, kui kohvikupidaja käratas üle leti mehele, et kadugu kus see ja teine. Ja dressinimene kadus.

Kuna see ajaveebi sissekanne saab pühendatud TÜ raamatukogu kohvikule, siis ühe kohviku puhul peab mõistagi rääkima ka kohvist. Ja on ka millest rääkida. Kui ma õigesti mäletan, siis oli kohvimasinaks tõenäoliselt Ungari toodang, mis meenutas tööpõhimõtetelt tänapäevast espressomasinat. Ainult et selle Ungari leiutise kohv oli kordades maitsvam. Põhimõte oli see, et vesi aeti kõrgemale temperatuurile rõhu alla. Sellise survega tõusis vee temperatuur üle saja. Nende masinate alla pandi väike aukudega kausike, läbi mille valgus jahvatatud kohv. Mõistagi oli sellel masinal kaasas ka veski, mis tegigi õige jämedusega kohvi. Kõlab ju täpselt nagu tänapäevased espressomasinad, aga kohv oli parem kui üheski kohas Tartus tänapäeva seisuga – igast otsast parem kohv. See kohv oli rammus ja sellise mõnusa pruunikasvalge vahuga, et silm ei seletanudki, kas tegu on musta või koorega kohviga.  Niisugune koorega kohv oli imehea. Tõtt-öelda õppisingi alles Tartus kohvi jooma, sest seni oli kogu maailma kohv olnud minu jaoks nagu mingi hapu tökat. Ma tean, et sellel kohvimasinal oli palju austajaid, sest kui see Ungari kohvimasin vahetati välja mingi Pauligi peene pilli vastu, siis kohvikupidajad vabandasid ette ja taha maitse ebameeldivuste pärast. Kohviku leti peal oli lausa vastavasisuline silt.

Ülikooli raamatukogu kohvik oli parim. Ja praktiliselt ka ainus mõistlik koht linnas, kus naistega kurameerida.

Vanad kännud, nagu mina, teame nimelt täpselt, kui palju oli Tartus mõnusaid kohvikuid ja kõrtse. Praktiliselt ei olnudki. Näiteks Zavoodi kohal oli EPA söökla. Humal, Püssikas ja mõned õlleurkad olid muidugi olemas, aga nendesse polnud naistega asja – 1993. aastal naised ei joonud avalikult õlut. Vabandage, kui eksin, aga niisugune mälestus mul on. Igatahes Raekoja platsil ei olnud ühtegi õlleterrassi. Seal, kus täna on Kapriis, oli linna ainus koht, kuhu tudengineiuga sai väärikalt sisse minna. Pontsikubaariks seda hüüti, ma ei tea, kas sellel kohal mingit nime oligi. Klaasidega pontsikumasin oli tollal linna ainus ja ühtlasti ka Raekoja platsi ainus vaatamisvärsus. Suudlevate tudengite kuju asemel oli purskkaevuks niisugune kivihunnik, et naera end surnuks. Sajandi lõpu lähenedes jõudis areng ka Tartusse. Mingil hetkel tekkis Illekas, tuli ka Atlantis ja midagi kindlasti veel. Mina istusin ikka oma raamatukogu kohvikus.

Sest pidutsemine polnud ju see, milleks mina ülikooli tulin. Tulin eesmärgiga omandada tarkust ja seda tarkust sai vaieldamatult raamatukogu kohvikus. Oli veel midagi, millest härrasmehed ei räägi. Sihvakate tudengineidude imetlemiseks oli raamatukogu kohvik ideaalne koht. Kohviku peauksest tuli nimelt kõndida 20 meetrit kohviku leti äärde. 
Sellist catwalki mujal linnas ei leidunud. Madalatelt diivanitelt oli perfektne vaade linna mitteametlikule kasside väljanäitusele.

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga