Mika Keränen – eestlaseks kasvanud

Ma armusin ja tulin Tartusse, see juhtus 1993. aastal. Kui minu Eva oleks olnud lätlane, siis oleksin läinud elama Lätti. Kui ta oleks olnud türklane, siis oleksin läinud Türki. Õnneks oli ta aga eestlane ja ma tulin Eestisse.

Saabusin Tartusse teades üksnes sõnapaari “ilusaid unenägusid” ja nüüdseks kirjutan eestikeelseid
raamatuid. Alguses oli küll plaan, et õpin eesti keele selgeks ja siis vaatan edasi, kuid mulle hakkas see keel nii meeldima, et minust sai Tartu ülikooli diplomiga eesti keele filoloog. Kui midagi meeldib, siis see tuleb lihtsamini. Mulle eesti keel meeldis ja võin öelda, et minu jaoks ei olnud selle õppimine väga raske. Õppisin igal pool, kus ma käisin: kohvikus, toidupoes, sõpradega väljas olles ja loomulikult ka loengus. Üksnes õ-tähte pidin mõned kuud peegli ees harjutama.

Pean ka mainima, et mul on väga kahju inimestest, kes elavad riigis, mille keelt ja kultuuri nad ei mõista. Kui tuled riiki elama ja otsustad keelt mitte õppida, siis ise tead, millest ilma jääd. See on rumalus, kui ei soovita saada osa riigi kultuurist ja taustast. Mina välismaalasena olen suutnud üksnes tahte abil keele ära õppida ja selles ka eestlastele kirjutama hakata.

Muidugi, minu kirjanikuteekond on huvitav. Lapsena mulle meeldis kirjutada ja joonistada, aga kirjanikus ma saada ei tahtnud. Kui ma olin kaks-kolm aastat Tartus elanud, siis kirjutasin oma esimesed luuletused, sest mulle tundus, et kõik Tartus kirjutasid luuletusi. Sellel ajal ma end kirjaniku või tulevase kirjanikuna ei defineerinud. Alles hiljem, kui ma rääkisin väiksele tütrele oma spontaanselt väljamõeldud seikluslugusid, sain ma tema huvist ja pilgust aru, et minust võib saada kirjanik.

Kui aga mõne aja möödudes pärast võrkpallitrenni julgesin ühele tuttvale välja öelda, et minust saab vist kirjanik, siis sain vastuseks naerupahvaku ja lause: “Kas me kõik ei ole kunagi nii mõelnud?” Mind õnneks selline reaktsioon ei morjendanud, pigem julgustas.

Ma tahan kõigile rõhutada, et ei pea olema õppinud maailma tippülikoolis, et lennukalt mõelda. Minu jaoks on Tartu parim koht maailmas, kus õppida, see ei ole lihtsalt hea koht, vaid maailma parim. Ka Ameerikas või Inglismaal ei ole paremat kohta, kus õppida. Tuleb üksnes meeles pidada, et unistama peab julgelt!

Kui unistus on kirjutada, siis tuleb kirjutada nii nagu torust tuleb ja hiljem ehk kontrollida, kas päike paistis ja tegelased olid rõõmsad. Vahepeal tuleb ka minul tekstidesse natukene naeratust juurde kirjutada.

  • Mika Arto Juhani Keränen on sündinud 24. novembril 1973 Helsingis.
  • Mika Keränen on soome päritolu Eesti lastekirjanik ja Tartu ülikooli eesti ja soome-ugri filoloogia eriala vilistlane aastast 1999.
  • Keränen on kirjutanud lasteraamatud “Varastatud oranž jalgratas”, “Peidetud hõbedane aardelaegas”, “Vana roosa maja”, “Salapärane lillenäppaja”, “Armando”, “Professor Must”, “Väravajoonel” ja “Kuldne Lurich”.
  • Mika Keränen on kirjutanud ka populaarse Minu-sarja raamatu “Minu Supilinn”.
  • 2011. aastal asutas Keränen oma kirjastuse Keropää, mis annab välja tema enda lasteraamatuid.
  • 2015. aasta mais esilinastus Keräneni lasteraamatutel põhinev film “Supilinna salaselts”.

Vaata videot Mika Keräneniga TÜ karjäärikohvikust:

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga