Mart Nutt – Suurte pöörete eel: sarnasused ja erinevused

Mart Nutt lõpetas Tartu ülikooli ajaloolase ja etnograafina 1985. aastal ning aspirantuuri samas 1988. aastal. Nutil on doktorikraad Tallinna Tehnikaülikoolist aastast 2011. Mart Nutt on endine Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor (1988-1991), välisministeeriumi Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika osakonna juhataja (1990-1992) ning Jaan Tõnissoni Instituudi teadusdirektor (2003-2004). Mart Nutt on kuulunud kõikidesse Riigikogu koosseisudesse 1992-2014. Nutt oli aastal 2007 ÜRO Inimõiguste Nõukogu moodustatud Darfuri kõrgetasemelise missiooni liige. Ta on Euroopa Nõukogu Rassismi ja Sallimatuse Vastase Komisjoni liige alates 1998. aastast ja Inimõiguste Instituudi nõukogu liige alates 2011. aastast. Mart Nutt on raamatu “Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni” üks kaasautoreid.

Arvestades olukorra (järjekordset) tõsidust Euroopa julgeolekutandril, tekkis mõte kõrvutada olukorda nelja suursündmuse eel, milleks on I maailmasõda, II maailmasõda, kahepooluselise maailma lõpp ja tänane olukord, mille tagajärgi me veel ei tea. Arvestades teema mahukust, ei saa lühikeses kirjutises olla eriti põhjalik, kuid põhijooned kasvõi edasise arutelu tarvis võiks visandada.

Esmalt I maailmasõja eelõhtu.  Euroopas domineerisid kuus suurriiki (Briti, Prantsuse, Itaalia, Saksa, Austria-Ungari, Vene) ja tugevasti räsitud, kuid jätkuvalt suur oli ka Osmani impeerium. Peale kahe (Vene, Osmani) olid need tolle aja standardite (mitte muidugi praeguste) kohaselt demokraatlikud, nagu ka enamus väikeriike. Need suurriigid olid jagunenud kahte blokki (Kolmikliit, Entente). Jõudude tasakaal oli tekitanud illusiooni, et suurriikide vahel sõdu enam ei puhke. Blokiväliste väikeriikide sõdades (Balkani sõjad) aga ei nähtud tõsist ohtu kui terviku Euroopa julgeolekule. Peale seda elas Euroopa majandusõitsengus, kullastandardil põhinev raha oli usaldusväärne.  Aga mis juhtus? Kas keegi üldse tahtis sõda, või kehtestas sõda oma loogika inimeste üleselt? Relvatöösturid võib-olla tahtsid. Inglased ei olnud rahul Saksamaa võimsuse kasvuga. Venemaa ja Austria-Ungari ei suutnud rahvuslikku vabadusliikumist vaigistada. Aga pigem tuli suur sõda ootamatult.

II maailmasõja eelõhtu. Versailles süsteem oli kokku varisenud. Suurriikide sõjalisi blokke enne Berliin-Rooma telge ei olnud. Kesk- ja Ida-Euroopas valitsesid totalitaarsed ja autoritaarsed riigid, kellest agressiivset revanšismi ei ilmutanud mitte ainult Saksamaa ja NSV Liit, vaid ka Itaalia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria. Tšehhoslovakkia jagamisel osales isegi Poola. Demokraatlikud suurriigid vaatasid rahulikult (et mitte öelda julgustavalt) pealt Saksamaa relvastumist ja esimesi anneksioone, mis toimusid verevalamiseta (Austria, Sudeedimaa, Klaipeda, Tšehhi, Danzig). Usuti, et kui Hitleri, Mussolini jt isu saab rahuldatud, siis sõda ei puhke. Ei soovitud mõista, et Hitler ei peatu millegi muu kui jõu ees, kuna isu aina kasvab. Nii läkski. Pisutki kainemalt mõtlevatele inimestele ei tulnud sõda ootamatult. Saksa imperialism ja revanšism suruti põlvili ränga sõja läbi.

Külm sõda. Seni pikim rahuperiood kaasaegses Euroopas. Euroopa oli jagatud kahe bloki – NATO ja Varssavi Lepingu Organisatsiooni vahel. Tegelikult USA ja NSV Liidu vahel. Neil organisatsioonidel ei olnud muud ühist, kui see, et kumbki ei oleks sõjast väljunud võitjana. NATO oli heidutusorganisatsioon, võimas senikaua, kuni sõda ei ole. VLO oli NSV Liidu sandarm, kellel oli kaks funktsiooni – legaliseerida NSV Liidu vägede viibimine Kesk-Euroopas ja hoida relvajõul kommunistlikke satelliitriike NSV Liidu mõjusfääris.  Sõda ei hoidnud ära mitte kõrge moraal ja humanism, terve mõistus ega respekt riikide iseseisvuse vastu. Sõja hoidis ära teadvustatud hirm, et hukka saavad kõik, ka poliitiline ja ärieliit, kellele piiratud sõda oleks võinud kasulikuna näida. Aga sõja puhkemist kardeti, ehk isegi rohkem kui I ja II maailmasõja eel. Vastamisi olid aga selgelt demokraatlik lääs ja totalitaarne ida. Esimest korda oli rindejoon demokraatia ja diktatuuri vahel. Kuid külm sõda lakkas kuidagi iseenesest. “Kurjuse impeerium”, mille kokkuvarisemist ei uskunud peaaegu keegi, lihtsalt kadus, peaaegu ilma verevalamiseta.

1991 ennustas Francis Fukuyama “Ajaloo lõpus”, et liberaalne demokraatia on võitnud, sõjad ja suured konfliktid on jäänud minevikku. Maailmas domineeris jagamatult USA. Tagantjärele on hea osatada, oh sinisilmsust. Kuid nii paljud uskusidki. Jälle on läinud kõik teisiti. 1990-tel pürgis demokraatlik maailma blokkideta Euroopa poole. Räägiti NATO tarbetusest. Ei soovitud märgata Karaganovi doktriini, kus olid selgelt püstitatud eesmärgid ja vahendid Venemaa mõjusfääri taastamiseks endise NSV Liidu territooriumil. Kuni 2008. a Vene-Gruusia sõjani peeti seda siseriiklikuks tarbeks mõeldud retoorikaks. Arvati, et riikidevahelised sõjad on tulevikus mõeldamatud, valmis tuleb olla üksnes asümmeetrilisteks konfliktideks. Täna on juba üksikuid lääne liidreid, kes mõistavad, et nii see ei ole. Kuid kas Putini rongi, mis on juba hoo sisse saanud, suudetakse rahumeelselt peatada, nagu Hitleri rongi ei suudetud?  Hirmutav paralleel ilmnes sinisilmsetes kommentaarides, et Venemaa ei taha Ukrainat, isegi mitte Ida-Ukrainat, kuna ta ei suuda seda majanduslikult hallata. Pooleteise kuu eest räägiti seda ka Krimmi kohta. Kes teab, äkki kahe aasta pärast ka Poola ja Soome kohta? Putin on läinud Karaganovi doktriinist kaugemale. Karaganov ei näinud ette võõraste territooriumide anneksioone Venemaa kasuks.  Nii kohutavalt sarnane on kogu lääne eliidi retoorika 1930-te aastate lõpuga võrreldes. Diktatuuri käitumismudel ei ole loogiliselt hõlmatav. Irratsionaalne imperialism pimestab ka suuri rahvahulki, kes on valmis taluma viletust suurriikluse nimel. Putin ei peatu mille muu kui jõu ees ja sellest oleks aeg aru saada.

Aga neil neljal etapil on muudki sarnast ja erinevat, kui on soovi sel teema debateerida.

 

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

One Comment Add yours

  1. Pingback-viide: Suurte pöörete eel: sarnasused ja erinevused | Mart Nutt ajaveeb

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga