Maris Lauri: “Kui tunned, et eesmärk on vale, siis peab olema julgust seda muuta!”

Maris Lauri on lõpetanud TÜ majandusküberneetika eriala aastal 1989 ja kaitsnud samas majandusteaduse magistrikraadi aastal 1994. Lauri töötas aastatel 1993–1994 majandusministeeriumis, seejärel analüütikuna Eesti Pangas, Tallinna Pangas ja Hansapangas (Swedbank). 2014. aasta kevadel sai Laurist peaminister Taavi Rõivase majandusnõunik ja sama aasta novembris Eesti rahandusminister. Maris Lauri on Eesti üks hinnatumaid majandusanalüütikuid.

Maris Lauri teadis juba neljandas klassis, et läheb ülikooli matemaatikat õppima. Keskkooli lõpus hakkas Laurit numbrite analüütiline pool palju enam huvitama ja ta otsustas hoopis majandusküberneetika kasuks.

Võib öelda, et Lauri on üks põhjustest, miks on Eestis kehtestatud ühtne maksumäär. 1993. aastal, kui Lauri töötas majandusministeeriumis, tegeleti Eesti tulumaksuseaduse kirjutamisega. Naine tegi esialgse eelnõu aga maatasa, kuna määrad, mida seal pakuti, ei arvestanud tolleaegset tohutult kiiret inflatsiooni: “Kui see seadus oleks jõustunud, siis me oleks kõik mingil hetkel maksnud vähemalt 50% maksu.”

Ministeeriumist viis tee edasi pankade kirevasse maailma. Praeguses Swedbankis töötas Lauri kõige kauem – kokku 12 ja pool aastat. Ühelt poolt oli tegemist väga põneva ja sündmusterohke ajaga. Pank laienes Lätti ja Leetu ning Lauril tuli koordineerida koostööd Balti riikide vahel: “Igas riigis on oma kultuur ja harjumused ning erisused võivad olla ootamatult olulised.” Teisalt oli töö väga pingeline ja hakkas ühel hetkel tervisele mõjuma. Lauri lisab ka, et üks peamine põhjus, miks ta pangast ära tuli, oli tema otsustusvabaduse piiramine. Siis otsustas Lauri aja maha võtta ja eraettevõtlusega tegelema hakata. Tänagi ütleb naine, et üks olulisim õppetund elust on see, et kui inimene tunneb, et tema eesmärk on vale, siis peab olema julgust seda eesmärki muuta. Mitte meelevaldselt, aga sisemisest tunnetusest.

Samas tunnistab Lauri, et ka eraettevõtluses majandusanalüütikuna ei ole lihtne: “Sul on küll valikuvabadus, mis sobib mõnele inimesele väga hästi. Samal ajal kaasneb eraettevõtlusega materiaalne ebakindlus, töökoormus käib võngetega ja ühel hetkel võib kõik olla väga halvasti.”

Eraettevõtlusega katsetamise ajal tuli aga Laurile ahvatlev pakkumine minna peaministri majandusanalüütikuks. Selles rollis sai naine olla vaid paar kuud alla aasta, kuna siis avanes võimalus täita veel suuremad kingad – rahandusministri omad. See aeg läks väga kiiret ja loogilist rada pidi. Peaministri nõunikuna sai Lauri end kurssi viia valitsuse juhi asjaajamise ja arutelude pidamise taktikaga. Juba paari kuu pärast, 2014. aasta sügisel kutsuti Laurit astuma Reformierakonda, mida naine pärast pikki kaalutlusi teha otsustas. Siis aga astus rahandusminister Ligi tagasi ja Laurist sai esimene loogiline valik tema positsiooni täitma.

Lauri räägib, et esimesest instinktist oli vastus kohe kindlameelne “ei”, aga ta lubas veel pakutu peale mõelda. Sellest minimaalselt väljendatud paindlikkusest juba piisas, et peaminister Rõivas saaks Lauri oma meeskonna liikmeks arvata.

Rahandusministri rollile jätkub Lauril vaid kiidusõnu. Tegemist on väga laia profiiliga ministriga: “Kui teistel ministeeriumitel on selgelt piiritletud valdkonnad, siis rahandusministeerium puutub nende kõigiga kokku, kuna haldab riigi raha. Siit tullakse küsima raha ühe või teise asja jaoks.” Tänu sellele on rahandusminister ehk ka kõige paremini riigis toimuvaga kursis.

Rahandusminister peab ka erinevalt teistest ministritest käima iga kuu Brüsselis kolleegidega nõu pidamas. Nii kutsub Lauri ennast ka rahandusvälisministriks, sest reisimist ja välissuhtlust on tohutult palju.

Poliitika juurde tagasi tulles märgib naine, et alguses on ikka natuke võõras ja hirmutav. Poliitikas peab olema väga tugev närv, mis ei tohi välisele survele alla anda. Samas on ta seda meelt, et uued katsumused tuleb alati vastu võtta. Lauri lisab ka, et jutt tagatubadest ja erakonna eliidi ainuotsustusvõimust on legend: “Kes ikka soovib, saab sõna kaasa ütelda.” Pigem on palju olulisem siinkohal mõelda, kas inimene ise tahab olla kaasatud ja oskab oma seisukohti kaitsta, kui talle selleks võimalus antakse. “Poliitika on kollektiivne asi ja selleks, et mingeid otsuseid läbi viia, tuleb teisi veenda,” lisab Lauri.

Ülikooli rollist rääkides leiab naine, et selleks on õpetada noori inimesi mõtlema ja nägema maailma laiemalt ning töötama info, andmete ja raamatutega: “Peamine asi on koguda teadmisi. Tööelus ei ole enam seda aega, et süveneda teaduslikesse raamatutesse.”

Rääkides praktika mahust tänapäeva ülikoolis leiab Lauri, et ülikool peab andma oskuse mõelda ja alles töökohal tuleb see, kus sa õpid seda oskust rakendama. Ettevõtjakogemusega Lauri ei mõista tööandjate etteheited praktika vähesusele ülikoolis: “Mul on tunne, et tööandjad tahavad saada valmis meistri ja veel parem kui hästi odavalt. Aga see nii ei käi.” Samas pole ettevõtjad ise kuigi valmis tudengeid õpetama ja õpingutele kaasa aitama.

Lauri mõtetest saab väga tänuväärseid õpetusi: kui inimene tunneb, et ta elu ei lähe enam seda rada pidi, mida ta enda jaoks lootnud on, siis peab olema julgust seda rada muuta. Tuleb enda jaoks asjad läbi mõelda, säilitada enesekindlus ja külm närv ning see otsus ära teha. Elu pakub ootamatuid ja põnevaid võimalusi – haarakem nendest kinni!

 

Sissekanne on kirjutatud Maris Lauri esinemise põhjal TÜ majandusteaduskonnas

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga