Madis Pappa: Kas minna või mitte minna?

Madis Pappa on Tartu ülikooli majandusteaduskonna vilistlane aastast 2011 (cum laude). Magistrikraadi omandas Pappa finantsjuhtimise alal Lundi ülikoolist aastal 2012. Praegu töötab ta äriarenduse ja -strateegia alal Lufthansa Group’is Londonis, mille märkimisväärseima ärituumiku moodustavad tuntud lennuliinid Lufthansa Passenger Airlines, SWISS ja Austrian Airlines. Hea teeninduse eest pärjati Lufthansa hiljuti rahvusvaheliselt hinnatud  viie-tärni-teemantauhinnaga. Lisaks on Lufthansa tunnustatud järgmiselt: Euroopa juhtiv lennufirma, parim Euroopa lennuliin Lähis-Idas, parim Lääne-Euroopa lennuliin ja parim transatlantiline lennuliin. 

Eks see ole arvatavasti üks neid küsimusi, mida paljud eesti noored tänapäeval kaaluvad: kas jääda Eestisse õppima või minna välismaale ja “hüpata pea ees tundmatusse vette”. Vastus sõltub indiviidist endast ning eelkõige asjaolust, mida õppima minna soovitakse. Mina isiklikult tegin mõlemat – bakalaureuse Eestis (koos vaheaastaga praktikal Brüsselis) ning magistri Rootsis – ja saan sellest vaatevinklist rääkida. Kas ma oleksin tahtnud minna kohe välismaale? Tol ajal ma vast ei mõelnudki nii, aga kokkuvõttes on mul on hea meel, et läksin. Teisest küljest pean tunnistama, et ka Tartu aeg oli väga kihvt, eelkõige just tutvuste, sõprade ja erinevate ürituste koha pealt. Ehk just seetõttu on Tartu jäänud ka väga südamelähedaseks.

Bakalaureus – Eesti või välisriik?

Nagu öeldud, tegin bakalaureusekraadi Tartu ülikoolis majanduse erialal. Algselt plaanisin juurat minna õppima, kuid tulenevalt teatud isiklikest põhimõtetest valisin majanduse ja siiani pole kahetsenud. Arvatavasti oli ka juura kaalukausil olek põhjuseks, miks ma ei hakanud kohe väljapoole vaatama.

Tartu aegadest mõned märksõnad: klubi Illusioon, tudengipäevad, kursusepeod ning kursaõde Lee korter. Ühesõnaga vaba aeg oli väga kihvt ning need sidemed ja tutvused, mis tol ajal loodi, on siiamaani väga tugevad. Õpingute poole pealt pean tunnistama, et Tartus ja eelkõige just bakalaureuseõppes püütakse katta väga suur pind ning palju erinevaid teemasid korraga, mitte ei minda spetsiifiliseks. Ühelt poolt saab teemadest vaid ülevaate, kuid teisest küljest katavad õpingud väga laia ampluaa, mis sisaldab endas nii psühholoogiat, sotsioloogiat, õigusteadusi kui ka majandust. Näiteks Lundis õppides tuli see isegi kasuks, mistõttu kaaludes nii plusse kui ka miinuseid, olen leidnud, et taolisel metoodikal on ka omad tugevad küljed.

Enne lõpetamist käisin veel praktikal Brüsselis (Lufthansa Group’i firmas), mis andis arvatavasti ka edasise tõuke minna magistrisse mujale kui Eestisse. Minu puhul oli tegemist küll ka tutvuste ja pakkumiste soodsa kokkulangemisega, kuid erinevad ettevõtted pakuvad pidevalt praktikakohti ja otsivad noori talente (nt UBS, KPMG, Lufthansa, BMW jne) ja isiklikult soovitan kindlasti seda võimalust kasutada ning kandideerida. Inimene saab praktilise, rahvusvahelise kogemuse ning näeb elu teoreetilisest vaatevinklist väljaspool. Loeb muidugi ka see, mis ülesandeid teha tuleb ja mida teha lastakse (nagu mulle tol ajal öeldi, siis on praktika koht, kus õppida, mitte kohvi keeta ja seetõttu sain hallata oma projekte ning seeläbi ka vastutust), kuid üldjuhul soovitan kindlasti. Pigem on võita, kui kaotada.

Bakalaureus käes: mis nüüd – tööle või otse magistrisse?

Jällegi saan edasi anda vaid oma arvamuse vastavalt isiklikele kogemustele. Edasi tahtsin õppida niikuinii, kuna ainult bakalaureuses omandatu mind ei rahuldanud ning teemat, mis mind ennast kõige rohkem huvitas (Corporate Finance), Tartus ei kaetud. Lisaks oli mul olemas ka teatud kogemus läbi praktika, mis kujunes suurepäraseks lisandiks niinimetatud teoreetilisele baasile, mida koolis jagati. Sellest tulenevalt oli minu otsus – kohe jätkata – lihtne (lisaks soodustas valikut asjaolu, et jätkasin pärast praktikat kooli kõrvalt töö tegemist ning vajadusel lendasin mööda Euroopat, kui oli vaja füüsiliselt kuskil koha peal olla). Seega, hea variant oleks, kui enne magistrisse minekut mingisugunegi praktiline kogemus on omandatud. Siis on endal lihtsam õige programm valida ja magistrikraadi omandamise käigus luua sidemeid sellega, mida on eelnevalt kogetud ning tuua asjakohaseid näiteid.

Lund 

Kuna juttude kohaselt mõtlevad paljud TÜ tudengid Erasmuse kaudu vahetusse minna just Lundi, siis väga põgusalt ka Lõuna-Rootsist. Kui mõtlete, kas minna, siis vastus on ilmselge: JAH. Kui kaalute Lundi või midagi muud, siis oskan rääkida jällegi vaid oma kogemusest ja erialast lähtuvalt.

Üldiselt oli Lundi periood üks parimaid aegu. Kuna mu programm (Corporate and Financial Management) oli selle ülikooli üks raskemaid, siis meil ei olnud väga palju vaba aega (3-4 päeva perioodide vahel, kuna ka nädalavahetustel pidi tihtilugu grupitöid tegema või materjale läbi töötama), kuid sellest hoolimata pigistasime välja mingid tunnid, et kursakaaslaste ja sõpradega väljas käia, üle silla Taanis Kopenhaagenit külastada ning kontserte väisata. Keskkonnana on Lund Tartule sarnane, sest tegemist on samuti ülikoolilinnaga ja noori on palju. Lisaks muudab Rootsi heaolu ja kord olemise väga mugavaks (kuigi sellega kaasneb ka teatud hind, mida näed eriti selgelt siis, kui oled eelneval õhtul käinud väljas (peol) – pangakonto on nagu vabalangemises olnud). Üritusi on väga palju ja kui ikka midagi ei leia, siis saab10 minutiga minna Malmösse või siis 45 minutiga Kopenhaagenisse.

Kooli koha pealt on lähenemine veidi teistsugune kui Eestis: suurt rõhku pannakse grupitöödele ning kaasuspõhisele õppele ehk siis peab lahendama reaalseid probleeme (juhtumid elust enesest) ning tegema seda erineva taustaga indiviididega (nagu kaks kärbest ühe hoobiga: õpid leidma lahendusi tegelikele probleemidele ning põhimõtteliselt ka inimeste juhtimist). Lisaks ei öelda, kuidas tuleb punkt-punkti haaval midagi lahendada, vaid antaksegi probleem ning sinu ja grupi ülesanne on leida sellele lahendus ehk siis antakse vabadus proovida erinevaid variante ning olla loominguline. Mulle isiklikult sobis taoline metoodika ideaalselt ja seotuna ainega, mis mind huvitas, andis palju uusi teadmisi ja oskusi.

Magister ka käes, mis nüüd siis edasi? Peaks vist tööle minema?!

Peamine küsimus vast oligi järjekordselt, kas Eesti või välismaa. Sõltub jällegi indiviidist ja huvidest ning ambitsioonidest. Tööd saab teha igal pool ja paljudele on Eesti õige koht. Samas, jääda Eestisse vaid seetõttu, et näidata oma patriootlikkust on minu arvates jabur. Selline rusikaga vastu lauda tagumine ja väitmine, et õiged patrioodid tulevad koju tagasi kategoriseerin ma pigem 19. sajandi mõttemaailma alla. Elud ja olud on muutunud: elame tegelikult ühes suures riigis, mille nimi on “maailm” ja niinimetatud Eesti asja saab ajada ka mujal. Lisaks jääb tehnoloogia arenguga füüsilise kohaloleku tähtsus aina enam tagaplaanile ja “elame riigis A, töötame riigis B” põhimõte pole enam ammugi midagi uut, vaid vastupidiselt väga levinud. Ehk siis, Eestis on mugav, välismaal pead ehk rohkem pingutama, aga näed jällegi laiemat spektrit ning saad ka oma (sotsiaal)võrgustikku kergemini mitmekesistada.

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga