Liina Selgmäe: kes teeb, see jõuab

Juba päris noores eas teadsin, et soovin töötada just turismisektoris. Esimene kokkupuude selle valdkonnaga tekkis keskkoolis, kus meile õpetati valikainena turismi ja hotellimajanduse aluseid. Õppe käigus külastasime ka Tallinna hotelle ja meile tutvustati eri ametikohti. Need külastused veensidki mind, et hotellimajandus on minu jaoks just see õige.

Hotelle ümbritseb teatud salapära ja glamuur ning oma olemuselt on see väga huvitav ja mitmekesine töökeskkond. Konservatiivsed ja ranged erialad nagu meditsiin või õigus poleks minu iseloomuga kohe kuidagi kokku sobinud. Seega saigi vastu võetud otsus, et pärast keskkooli asun õppima turismi- ja hotelliettevõtlust.

Kuigi üle kümne aasta tagasi oli Eestis teisigi koole, mis pakkusid selle valdkonna õpet, ei tulnud mulle pähegi valida muud kui Tartu Ülikooli Pärnu kolledž, ning olen siiani veendunud, et see oli ainuõige otsus.

Valida oli päevase õppe ja avatud ülikooli (praegune sessioonõpe) vahel, kuid kuna minu perel polnud võimalik mind täiemahulise päevase õppe ajal toetada, langes otsus avatud ülikooli kasuks. Teisest küljest andis see võimaluse asuda kohe erialasele tööle ning hiljem oli mul tööturul konkurentsieelis, sest teistel noortel, kellel oli ülikool küll läbi, polnud mingisugust erialast töökogemust. Kooli kõrvalt asusin tööle Tallinna vanalinna väikese butiikhotelli vastuvõtuadministraatorina ning see kogemus andis kindlasti palju väärtuslikku kogu ülejäänud eluks.

Tartu Ülikooli Pärnu kolledžil on praktika jaoks väga head rahvusvahelised partnerid ja nii viis edasine tee mind praktikale ühte Kreeka luksuslikku kuurordihotelli. (Õigemini oli see töö, sest kõik praktikandid töötasid graafikute järgi täiskohaga samamoodi nagu tavatöötajad.) See aeg avas mu silmad nii mitmeski mõttes: rahvusvaheline töökogemus andis mu arengule palju juurde, kuid aitas ka aru saada, mis valdkond hotellis just minu jaoks see õige on.

Mõtlen siiani neile ligi kümne aasta tagustele kogemustele. Seal sain ma aru, et mulle ei sobi niivõrd teenindav töö, vaid tegelemine arvude, statistika, analüüsimise ja protsesside planeerimisega. Õnneks märkas seda ka minu praktikajuhendaja, kes hakkas mulle just selliseid ülesandeid määrama.

Kui Eestisse tagasi tulin, oli alanud masu ja minu vana töökohta enam ei olnud. Pärast lühikest aega administraatorina veel ühes vanalinna butiikhotellis õnnestus mul asuda tööle tellimuste juhina juba veidi suuremas Tallinna hotellis. Õpingutega sobis ka see töö väga hästi kokku, sest pääsesin lähemale mitmele osakonnale, millest olin ülikoolis ainult teoreetiliselt kuulnud. Olen oma loomuselt alati olnud väga uudishimulik ja paljuski on minu tõusud karjääriredelil olnud seotud sooviga rohkem teada saada, olla rohkem kaasatud ning näha kogu ettevõttega seotud aspekte ehk suurt pilti.

2010. aastaks oli kolledž lõpetatud ning nelja aastaga juba kogutud ka asjalik töökogemuste pagas. Kuna hoog oli sees ja tahe edasi areneda suur, jätkasin kohe õppimist ainsa turismivaldkonnaga seotud magistriõppekava järgi, mis Eestis saadaval oli – turismigeograafia. See õppekava kuulus Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduste alla, õppetöö oli jällegi sessioonõppe vormis ning ma sain laialdased teadmised maailma turismigeograafiast, aga ka turismisihtkoha planeerimisest ja turundamisest.

Õppima asumine tasus ennast kohe ära, sest kui mul avanes võimalus kandideerida ühe suure Tallinna kesklinna hotelli käibejuhiks, oli nõudmiste seas lisaks kogemusele ka magistrikraad või pooleliolev õpe magistrantuuris. Käibejuhtimise kogemuse olin saanud varem omal käel õppides ja eelmisel töökohal katsetades. Loomulikult oli mu katsetustest teadlik ka hotelli juht, kes pakkus palju tuge ja juhendas mind. Kolm aastat möödusid käibejuhina töötades ning ülikoolis õppides kiiresti. Selle kõrval võtsin endale veel lisakohustuse läbida ligikaudu nelja kuu pikkune käibejuhtimise internetikursus Cornelli Ülikoolis.

Kui magistrikraad oli käes ja kursus läbitud, tundsin, et olen õppimisest väsinud. Teadsin üsna kindlalt, et ei kavatse enam midagi juurde õppima minna. Tegelikult ei olnud korraga õppimine ja töötamine väga raske, kuid üks olulisemaid tegureid selle juures on aja planeerimine. Enesedistsipliin ja tahe õppida peab olema suur, sest vastasel juhul jäävad asjad lihtsalt tegemata.

Ma ei tunne, et mul oleks midagi elus sellepärast tegemata jäänud, et olen kogu aeg töö kõrvalt õppinud. Vastupidi – olen saanud juurde palju teadmisi ja uusi tuttavaid. Ka väljaspool tööd ja ülikooli olen saanud palju aega veeta oma sõpradega, reisida ja hobidega tegeleda. Osalesin vahepeal isegi fitnessivõistlustel, milleks treenimine võttis aega pea 14 tundi nädalas. Seega võin omast kogemusest tõesti kinnitada, et kes teeb, see jõuab!

Üsna pea pärast magistriõpingute lõppu meelitati mind Swissôtel Tallinnasse. Alustasin käibejuhina, kuid õige pea lisandus minu vastutusalasse turundus, siis müük ja seejärel tellimuste osakond. Nüüdseks olen Swissôtel Tallinnas töötanud kuus ja pool aastat. Olen juhtkonna liige, vastutan hotelli majutus- ja konverentsikäibe ning kommertsstrateegiate eest.

Soov midagi juurde õppida tuli tagasi suhteliselt kiiresti. Pool aastat pärast Swissôtelis alustamist läbisin Cornelli Ülikoolis käibejuhtimise internetikursuse edasijõudnutele ja aasta pärast veel samas ülikoolis juhtimiskursuse. Kuna töö suunas mind aina rohkem juhtimise poole, tekkis vajadus ennast veelgi harida ning sellest tulenes ka otsus asuda 2017. aastal Tartu Ülikooli magistrantuuri õppima strateegilist juhtimist.

Alguses kahtlesin natuke, kuid peamiselt õpingute kestuse tõttu. Kahtlesin, kas soovin ennast Eestiga siduda veel kolmeks aastaks, eriti kui hotellitöö globaalses ettevõttes pakub palju välismaiseid arenguvõimalusi. Õnneks otsustasin ülikooli kasuks ning nüüd võin öelda, et kõikidest ülikoolikogemustest on see meeldinud mulle kõige rohkem, sest oskan saadud teadmisi ja kontakte veelgi rohkem hinnata. Õppetöös on palju praktilisi seminare ja juhtumite lahendamist ning see kattub palju ka minu igapäevatööga. Seepärast ei ole muud rasket kui jällegi seesama aja planeerimine. Meil on suurepärane kursus ja suurepärased õppejõud, kes on väga toetavad. Pigem on kahju, et juba aasta pärast on õpingud läbi – kaks aastat sessioonõppes on läinud väga ruttu. Eks ole tõsi, et meeldivalt veedetud aeg liigub kiiresti.

Sessioonõpe on andnud mulle võimaluse pidevalt siduda praktikat teooriaga ning säästa ka väga palju aega. Usun, et päevase õppe kõrvalt poleks mul olnud võimalik saavutada tööalaselt nii kiiret arengut. Tartu Ülikool on olnud mulle hea kaaslane kokku üheksal aastal ning andnud mulle head tuttavad kogu eluks. Neile, kes mõlgutavad samuti mõtet täiskasvanuna ülikooli astuda, soovin aga julget pealehakkamist. Kõige olulisem on tahe! Kui see on olemas, siis toimib ka kõik muu. Loomulikult võiks õpitav eriala olla ka huvipakkuv, sest vastasel juhul on motivatsioon aega leida kiire kaduma.

 

Liina Selgmäe

Swissôtel Tallinna müügi- ja turundusdirektor

***

Viis fakti Liina Selgmäest

* Liina Selgmäe on Tartu Ülikooli vilistlane.
* Ta on töötanud Tallinna nelja- ja viietärnihotellides mitmesugustel ametikohtadel vastuvõtuosakonnast juhtkonnani.
* Sessioonõpe on olnud tema arvates ideaalne võimalus ühendada töö ja õpingud.
* Liina Selgmäe magistritöö on hotellimajanduse valdkonnas ainulaadne, sest ta on selles sidunud geograafia ja käibejuhtimise.
* Liina on läbinud ka kolm täienduskursust rahvusvaheliselt hinnatud Cornelli Ülikoolis.

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga