Kaja Kallas: Mida Sa teeksid kui Sa ei kardaks?

Kaja Kallas on Tartu ülikooli õigusteaduskonna vilistlane aastast 1999. Kallas on olnud Eesti Advokatuuri ja Eesti Noorte Advokaatide Ühingu liige spetsialiseerudes Euroopa ja Eesti konkurentsiõigusele. Kaja Kallas valiti europarlamendi saadikuks 2014. aasta kevadel. Kallas on raamatu “Ühinemised ja ülevõtmised” kaasautor. 

Postitus on kirjutatud esinemise põhjal TÜ karjäärikohvikus 28. oktoobril 2014.

Pakkusin TÜ karjäärikohviku teemaks välja “Mida sa teeksid, kui sa ei kardaks?” inspireerituna Sheryl Sandbergi raamatust “Lean In” (Sandberg on Facebooki tegevjuht ja ajakirja Fortune andmetel üks mõjuvõimsamaid ärinaisi maailmas. Sandberg käsitleb peamisi probleeme, millega naised töökohas silmitsi seisavad ja eelarvamusi ning hirme, mis hoiavad neid tagasi meestega võrdväärset edu saavutamast. Kallas on kirjutanud samal teemal pikema postituse oma blogis).

Tõepoolest, me oleme kõikvõimalike hirmude küüsis ja need hirmud varjutavad tihti meie otsuseid. Kui me aga suudame oma hirmud tuvastada ja hetkeks kõrvale panna, kristalliseerub õige otsus, mida peaks tegema.

Testküsimust “Mida sa teeksid, kui sa ei kardaks?” olen ma kasutanud erinevate suurte otsuste tegemisel. Olgu see siis tööd, kooli, isiklikku elu või ühiskonnas kaasa löömist puudutav. Näiteid võib tuua erinevaid. Laps, kes näeb pealt koolikiusamist, kardab ise kiusatuks osutuda või põlu alla langeda – seetõttu ei sekku ja ei astu kiusatu kaitseks välja. Inimene kardab üksindust, mistõttu lepib kehva suhtega. Töötaja kardab tööd kaotada, mistõttu lepib ebaõiglaste palgatingimustega. Inimesed ei võta ette uusi asju, sest kardavad ebaõnnestuda. Mis siis kui ma ei saa uue tööga hakkama? Mis siis, kui mulle ei meeldi? Mida teised arvavad?

Meil on tegelikult lugematul arvul erinevaid hirme. Üsna mitmed ei ole kaaluma hakkamisel mõistlikud. Mitmed on aga sellised, et isegi peale hirmu tuvastamist, aga enne otsuse tegemist, jõuad järeldusele – “aga ma ju kardan” ning otsus, mis ilma hirmudeta tundub õige, jääb tegemata.

Olen alati tahtnud mingi aja elada välismaal saamaks kogemust, kuidas on elada kodust ja lähedastest kaugel ning teises kultuuriruumis. Ometi, kui see võimalus on lähemale tulnud, olen hakanud kartma ja mõtlema, et mis mul praegu siin viga on – soe kodu, sõbrad ja lähedased käeulatuses. Ka seekord europarlamendi valimistel, olin valimistulemuste selgumisel tegelikult segaduses ega teadnud, on see nüüd hea või halb, et ma valituks osutusin.

Loomulikult oli (ja endiselt on) mul uue töö ja elukohaga seoses hirme, aga nüüd kui raske algus on möödas, olen siiski rahul ja uhke, et julgesin selle otsuse realiseerida.

[…] Madal enesehinnang on mõnes mõttes isetäituv ennustus. Henry Ford ütles kunagi, et kas usud, et suudad või arvad, et ei suuda, igal juhul on sul õigus. Kui sa endasse ei usu, siis ei usu sinusse ka teised. Nii ongi see peaaegu suletud ring, millest välja rabeleda on keeruline. Mind aitas väga Sheryl Sandbergi kogemuse lugemine ja enda ära tundmine selles. Kui mõistad, et sinu sisimas toimuv on suhteliselt universaalne, siis oskad probleemi teadvustada ja endale meelde tuletada, et tegelikult sa saad hakkama […]*

Võib ka öelda, et kui hirme ei oleks, siis me ei teekski midagi. Kui me ei kardaks nälga jääda, siis me ei töötaks. Kui me ei kardaks üksi olla, siis me ei suhtleks. Ma olen siiski seda usku, et inimene on õnnelik siis, kui tal on midagi teha, kedagi armastada ja midagi oodata.

 

* lõik Kallase samateemalisest blogipostitusest “Petja sündroom”

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga