Kairi Lentsius – ajaloolasest tekstiilikunstnik

Kairi Lentsius on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo eriala aastal 2011. Lisaks on Lentsius õppinud joonistamist TÜ maaliosakonnas ja jätkab praegu õpinguid Rootsi tekstiilitootmise keskuses Boråsis Rootsi Tekstiiliülikoolis. Õpingute vahel on Kairi Lentsius omandanud praktlist kogemust Ivo Nikkolo, Tata Naka ja Partimi moemajades Eestis ja Londonis. 2013. aasta kevadel loodi kogemustepagasi ja vastastikuse uudishimu põhjal koos lennuinsenerist venna Marekiga oma bränd Lentsius Design, mille tuumaks on maitsekas, minimalistlik stiilitunnetus. 

Tartu ülikooli asusin õppima 2007. aasta sügisel, kohe pärast gümnaasiumi lõppu. Ajaloo vastu tundsin huvi juba põhikoolist alates ja erinevate asjaolude kokkulangemisel sai see ka mu valikuks ülikoolis. Õppimine läks mul edukalt, kuid üsna ruttu sain selgeks, et vajan midagi loomingulisemat senise teoreetilise õppe kõrvale. Seepärast hakkasin võtma TÜ maaliosakonnast joonistamise tunde, sest soov kunsti teha ei olnud Tartu Kunstigümnaasiumi põhikooli ajast kuskile kadunud – ainult natukeseks kõrvale pandud, kuniks gümnaasium Miina Härmas sai lõpetatud. Niisiis tegin 2008. aasta suvel sisseastumiskatsed Tartu Kõrgemasse Kunstikooli ja alustasin peagi õpinguid sealses tekstiiliosakonnas.

Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppides sain tundma nii Eesti tekstiili- kui ka moedisainis toimuvat. Mööblidsaini projektidega osalesime kolm aastat järjest Stockholmi mööblimessil ja moekollektsioonidega sai üles astutud Mood-Performance-Tantsul. Osaletud on väga mitmetel näitustel, Eesti Disainerite Liidu konkurssidel ja olen isegi nomineeritud Eesti Disainiauhinnale Bruno. Siinkohal võin küll omast kogemusest kinnitada, et igast võimalusest tuleb kinni haarata, sest kunagi ei tea, mis see endaga võib kaasa tuua.

Kui ma ei oleks esimesel kunstikooli õppeaastal läinud Mood-Performance-Tantsu korraldustiimile appi välisesinejatega suhtlemist korraldama, ei oleks ma ilmselt järgmised kolm aastat projekti eestvedamise vastutust võtnud ega saanud suurepärast meeskonna juhtimise ning ürituste organiseerimise kogemust. Kui ma ei oleks Kopenhaagenisse “Innovating Sustainable Fashion” suvekursusele kandideerinud, ei oleks ma ilmselt jõudnud oma bakalaureuse lõputöö projektini ega õmmelnud jätkusuutlikku mantlitekollektsiooni mahakantud sõjaväe telkidest, mis kogu täies ja lisatellimustega sai maha müüdud. Ilmselt kui ma ei oleks viimasel öösel ja hetkel esitanud oma aksessuaaride prototüüpe Eesti Disainerite Liidu konkurssile Meeste ASI ei oleks ma võitnud II kohta ega oleks saanud auhinna toel hakata oma brändi Lentsius Design arendama. Küllap oleks viimane rohkem aega võtnud, sest esimeste suuremate koguste tootmine oli minu jaoks suur investeering. Kui ma ei oleks Ivo Nikkolosse praktikale läinud, ei oleks tekkinud äärmiselt põnevat kangakujunduste disaini koostööd Xenia Joosti brändiga, mis mulle tudengihakatisena oli suurepärane võimalus rakendada koolis õpitut ja kujundada oma käekirja reaalses tootmisprotsessis.

Lentsius Design, minu oma bränd, on vaikselt hoogu kogunud juba mõnda aega ja aastakese tagasi, eelmisel kevadel saigi asjaga suuremalt algust tehtud. Nimelt töötasime koostöös minu lennuinsenerist vennaga välja väikese seeria minimalistlikke unisex aksessuaare, mis on nüüdseks mitmes Eesti disainipoes lettidele jõudnud. Meie idee alge tuligi suuresti sellest, et oleme vennaga alati huvi tundnud, mida kumbki koolis teeb, mis materjalidega töötab ja kuidas neid asju siis täpselt tehakse. Mina leidsin roostevaba terase, duralmiiniumi ja puidu vahelduseks tekstiilile nii inspireeriva olevat, et kahede teadmiste kokkuliitmisel saidki aksessuaarid loodud. Kujundasin juurde pakendid, karbid, tellisime tootefotod, panin kokku kodulehe ja valmis kõik saigi. Leian, et kooli kõrvalt on just ainuõige aeg sellise väikesemahulise ettevõtmisega algust teha, et õppida tundma tootmise süsteemi, tarbija eelistusi ja seda, kuidas oma asju presenteerida. Teine osa Lentsius Designist kasvas välja minu Kõrgema Kunstikooli bakalaureuse projektist, mille raames tegin koostööd Eesti Kaitsevägede Ühendatud Õppeasutusega ning töötlesin mahakantud sõjaväe telgid ümber naiste mantlikollektsiooniks. Projekt TENT kallal töötan ka nüüd, pärast kooli lõppu suurima heameelega edasi ja toormaterjali on toonud mulle isegi sõbrad, kes on keldritest leidnud mõne vana nõukaaegse presenttelgi. Oma projektides olen palju kasutanud vanu materjale või jääke, et teadvustada inimestele tekstiili ja moe ületarbimise ning jäägi probleemi.

Arvan, et Eesti moedisainis on toimumas palju põnevat ja mitte nii põnevat. Moedisaini koha pealt rääkides ongi suures laastus kaks võimalust – kas alustada oma ettevõttega või töötada Baltika Groupis, mille alla kuuluvad mitmed Eesti brändid. Meil on hea keskkond väikekollektsioonide ja disainiseeriate tootmiseks, sest selleks vajalik tööstus on veel Eestis olemas. Küll aga puudub meie disaineritel oskus oma loomingut väljapoole müüa ja meie väikese turu juures on see ülimalt vajalik. Probleem ongi ilmselt selles, et kogemust välisturgudel on veel väga vähe ja tihtipeale puuduvad ka moemanagerid.

Tartu ülikooli ajalooõpinguid meenutan sooja tundega. Siiamaani on uhke tunne mõelda, et peahoones sai loengutes käia, raamatukogus on ajalooriiulitel iga teine teos tuttav (vähemalt kaanepilt), korra sai üle kaarsilla käidud, mõnikord terve öö enne eksamit õpitud ja hilinenuna Lossi maja treppidest üles sööstetud. Ma ei saaks öelda, et kasutan ajalooõpingute jooksul omandatud teadmisi igapäevaselt, kuid kindlasti on see mu silmaringi märgatavalt avardanud. Eks minult on ikka küsitud, kas ma leian disainis ja ajaloos ka midagi ühist, peale selle, et eks loomulikult ole ka disainil ajalugu. Oma töö põhjal võiksin küll väita, et kummalgi alal töötades tuleb olla kriitiline. Ajaloos räägitakse allikakriitikast ja sellest, kuidas kahelda info või selle mõtestamise tõesuses. Disainerina töötades on samamoodi vaja kriitiliselt suhtuda igapäevastesse esemetesse ja tarbimisharjumustesse – kas see kuidas asjad on tehtud või tehakse on ikka kõige parem ja õigem viis? Mida mina disainerina muuta tahaksin või saaksin?

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga