Jüri Valge filoloogide meenutuskogumiku saamisloost

Mõte teha meist raamat sündis kaks aastat tagasi paar nädalat enne jaanipäeva Volga restoranis, meeled neljakümne aasta taguste õpingukaaslaste kohtamisest ja väikesest veinist elevil. Nüüdseks on meenutused rektoraadi, eesti ja üldkeeleteaduse ning kultuuriteaduste ja kunstide instituutide, Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskuse ning Eesti Kultuurkapitali rahalisel toetusel kaante vahel ning esitluski senati saalis rektorite tõsiste pilkude all 28. novembril peetud.

“Eesti keeles ja meeles” raamatu 264 leheküljele mahub 243 lehekülge mälestusi, lisaks lühiandmed meie õppejõudude kohta, koopia vastuvõtu- ning väljavõte lõpetamiskäskkirjast.

Oma mälupilte on kirja pannud 19 aastatel 1967–1972 kas algusest lõpuni või lühemat/pikemat aega koos õppinut, Anna Žīgurest alustades ja Viivi Variksaarega lõpetades. Nende vahele mahuvad ülejäänud: Anu Saluäär-Kall, Hannes Varblane, Hille Karm, Leelo Tungal, Olev Remsu, Sirje Kiin, Tõnu Seilenthal, allakirjutanu jt.

Koostajad-toimetajad Anu Saluäär-Kall, Hille Karm ja Jüri Valge ei ole ei kaasautoreid ega ennast eriti piiranud: kirjutatud on küll samadest asjadest – gerdistikast (=tänapäeva eesti keelest Gerta Laugaste esituses) ja generatiivsest grammatikast, karmist ühiselamuromantikast, “punastest ainetest” ja KGBst, kolhoosisügistest, teatrist ja orientalistikast, soome-ugri kohvist ja tõrvikurongkäikudest, (keelatud) kirjandusest ja spioneerimisest ning paljust muustki – ent erinevatest vaatenurkadest, kohati vastuoluliseltki. Üldpilt peaks seetõttu täielikumgi olema.

Tegelikult koosnevad meenutused kolmest osast: autorite poole sajandise vahega paarispiltidest (raamatuga tutvunud on hinnanud seda kui julgust aja (hävitus)tööd demonstreerida!), ülikoolijärgse töö- ja muidu elu kirjeldusest ning mälestustest enestest. Viimastega seoses on oluline, et kirja pandu kaudu jääb alles osagi meie õppejõudude inimlikust poolest – mida nad ise pole kirjalikult kunagi kuigi hoolsalt kirjeldanud.

Omaette väärtuseks on ka tegude ning tegevuste kirjeldustega paratamatult kaasnev sissevaade poole sajandi tagusesse aega, mil nii vaimsed kui ka materiaalsed olud, rääkimata poliitilistest ning õppetingimustest olid tänapäevastest sootuks erinevad.

Lühiinfo meie 74 õppejõu kohta on tõesti lühike: esitatud on eludaatumid, kõrgeim ülikoolis saavutatud ametikoht, teadusvaldkond, ülikoolis õppejõuna töötamise aastad ja meile õpetatud ained. Loetelust puuduvad meditsiiniõppejõud ning sõjalise õpetuse kateedri ohvitserid. On hea meel, et ligi kolmandik meie kunagistest õppejõududest on veel meiega ning osa jätkab küllaltki aktiivset akadeemilist või muud tegevust.

Tekstilehekülgede vahel on 12 lehte fotodega: peamiste õppejõudude ja meie endi omadega. Kui tänapäeval mingit pildivalikut tehes kipub segama materjali rohkus, siis selle raamatu puhul on tingimused olnud vastupidised. Ning nendegi fotode puhul, mis lõpuks meie avaldamissoovidega kuidagi kokku läksid, tuli näha kohati kurja vaeva, et kõiki neil olevaid inimesi ja pildistamisaega tuvastada.

Iga raamatu tegemisega käib ikka kaasas midagi huvitavat. Nii selle raamatu puhulgi. Näiteks leidsime oma vastuvõtukäskkirja (lk 10) ja lõpetamisnimesid (lk 254) võrreldes, et kursusekaaslane Ann Kask on ülikooli küll lõpetanud, ent pole sinna kunagi astunud (vastuvõtukäskkirjas on Anu Kask). Intrigeeriv lugu on kaanepildiga: lisaks sellele, et 100%-lise kindlusega on tuvastamata fotograaf, käivad veel kuu aega pärast raamatu ilmumist ägedad vaidlused ühe õunavedaja nime üle. Peale on jäänud seisukoht, et see on Tiina Annus; mõnevõrra väikseim osa pilti vaadanuist on surmkindel, et see on Reet Valing.

Milleks meie raamat kasulik võiks olla? Eespool juba mainitu kõrval võiks see vahest soodustada oleviku raskustega toimetulekut, pisiasjade pisiasjadena käsitlemist. Koostamiskogemuse põhjal võib soovitada: tehtagu võimalik meenutusteraamat varem kui meie tegime.

Ülevaadet sobib lõpetada katkenditega Leelo Tungla “Tartu eleegiast”, millega meie raamat algab:

Jah, siia tulles ikka tunnen kartust –

kui hästi kõik ka poleks iganes –,

et enam pole jälgi sellest Tartust,

mis elab minu peas ja südames.

– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –

Tsiteerides nüüd puškinlikku indu:

“Mu sõbrad, imekaunis on me liit!”,

löön eesti filli käega vastu rindu:

ei kao see Tartu kusagile siit!

 

Galerii raamatusesitlusest

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga