Julia Laffranque: “Kõige olulisem on osata kulminatsioonis amet maha panna.”

Julia Laffranque on Tartu Ülikooli õigusteaduse eriala vilistlane ja õigusteaduse doktor aastast 2003. Laffranque on end täiendanud Hamburgi Ülikoolis, Münsteri Westfaleni Wilhelmi Ülikoolis, kus kaitses ka magistrikraadi, KieliChristian Albrechti Ülikoolis ning Firenzes Euroopa Ülikooli Instituudis. Laffranque on olnud nii Euroopa Nõukogu Kohtunike Konsultatiivnõukogu (CCJE) kui ka Rahvusvahelise Euroopa õiguse ühenduse (FIDE) esimene naispresident. 2013. aastal valis Eesti Euroopa Liikumine Laffranque’i aasta eurooplaseks. Lisaks on ta pärjatud ka Valgetähe teenetemärgiga. Praegu on Julia Laffranque Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Strasbourg’is ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor.

Olen viimasel ajal palju mõelnud ülikooliaegadele ja sellele, kui õnnelik ning uhke ma olen olnud, et lõpetasin just Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja kui soojalt ning austusega on õigusteaduskonda suhtutud välismaal. Vahel olen unes näinud peahoonet, kus mul oli au loengutes käia ja isegi Tiigi tänav 14 ühiselamut, mis tol ajal oli küll kõike muud kui mugav elamispaik. Aga see-eest olid inimsuhted väga olulised, eelkõige korporatsioonis Filiae Patriae, kust leidisin oma teaduskonna väliseid tuttavaid ja sõpru kogu eluks.

Lisaks Tartu Ülikoolile olen tudeerinud nii bakalaureuseastme, magistrantuuri kui ka doktorantuuri raames mitmes eri ülikoolis Saksamaal ning Itaalias. Erialaseid praktikaid olen sooritanud Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis ja Brüsselis (Euroopa Komisjonis). Teismelisena õppisin aasta USA keskkoolis. Kunagi Tartu Ülikooli ajakirjale antud intervjuus toonitasin peale Eesti ka välismaal õppimise olulisust just oma isiklikule kogemusele toetudes.

Õigushariduse puhul on aga minu jaoks tähtsad medali kaks külge: ühest küljest euroopalikud teadmised sellest, mis mujal toimub ja kursis olemine rahvusvahelise õiguse, Euroopa Liidu õiguse ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni vallas toimuvate arengutega ning teisalt oma Eesti õigus, emakeelne õigusõpe ning õpetamine ja teaduse tegemine. Õigusteadus on põhiosas tihedalt seotud Eesti riigi, kultuuri, keele ja kohalike oludega, mistõttu on oluline, et säiliksid Eesti juristidele mõeldud publikatsioonid, mida arvestatakse ka akadeemilises karjääris.

Juura on põnev eriala, mis ühelt poolt annab loogilise ja struktuuri valatud mõtlemise, millest võib kasu olla ükskõik millisel erialal ja teiselt poolt tegeleb väga konkreetsete spetsialistide ettevalmistamisega. Nimelt on Tartu Ülikooli õigusteaduskond taimelavaks mitte ainult Eesti juristidele, vaid ka mitmetele ühiskonnas võtmepositsioonil olevatele isikutele, kellel on juuraharidus. Lisaks on õigusteaduskonnast võrsunud terve rida Euroopa institutsioonide eksperte (Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu ametnikud, kohtunikud jne) ja on ka neid, kellest on saanud professorid välisülikoolides.

Kuid teisalt on juuraga nii, et sarnaselt arstiteaduskonnale ei ole üliõpilasel õigusteaduskonnas kuigi suurt õppeainete valikuvabadust, sest selleks, et saada kvalifitseeritud juristiks klassikalises mõttes, nt kohtunikuks, prokuröriks, advokaadiks, notariks, peab läbima teatud hulga kindlaid aineid. Nii et kuigi juristi silmaringi laiendamiseks on interdistsiplinaarsus kindlasti vajalik ja vastupidi – ka teiste erialade inimestel ei jookse elementaarsete õigusküsimustega tutvumine mööda külgi maha – vastutab jurist oma erialal professionaalse nõustamise eest samamoodi nagu näiteks arst ravi määrates.

Kuigi ma olen humanitaarsete kalduvustega jurist ning tundsin õpingute alguses huvi just rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia vastu, ärkas minus aja jooksul soov süvitsi juura tuumküsimustega tegeleda – ehk siis vastupidiselt üldisele arvamusele, et esimesel kursusel ollakse vähemasti enda meelest kõige suurem jurist, muutusin mina juristiks ajapikku. Nii et esimesel ülikooli aastal kõige kardetumast professorist sai viimaks minu doktoritöö juhendaja!

Erialast tööd alustasin justiitsministeeriumis Euroopa Liidu õiguse spetsialistina ja jõudsin sama talituse ning välissuhete juhi kohalt õigusloome asekantslerini välja. Edasi läks asi ministeeriumis minu jaoks liiga poliitiliseks ja parimaks võimaluseks ühendada ühelt poolt teoreetilised teadmised ning teiselt poolt praktilised kogemused pidasin ma kohtuniku ametit.

Kuivõrd aastaks 2004, mil minust sai riigikohtunik, oli Eesti juba oma õiguse Euroopa Liidu õigusega vastavusse viinud, oli õigusloome kõige põnevam etapp selja taga ja tarvis oli seda õigust hakata kohtunikuna tõlgendama ja ellu rakendama. Paralleelselt hoidsin sidet üliõpilastega olles nii lektor, dotsent kui ka lõpuks professor oma alma materis – kõige kaunim tunnustus, mis enda õpingute krooniks mulle osaks sai! Pole midagi tänuväärsemat kui tudengite särav ja entusiastlik silmavaade – see, kui tunned ära, et nad mõtlevad sinuga kaasa, julgevad oma arvamust avaldada ning jõuavad elus edasi, võttes endasse kübekesegi sinu antust!

Iga kord kui ma uuele tööpostile asusin, olgu see siis ministeeriumis ametnikuna, ülikoolis õppejõuna või riigikohtunikuna halduskolleegiumis ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis, tuli mul teistele jagada oma teadmisi Euroopa Liidu õigusest, millest Eestis teati veel suhteliselt vähe. Alguses vaadatigi mind kui rohelist mehikest Marsilt – nii kauge tundus Euroopa Liidu õigus ja samas oli seda järjest rohkem ja rohkem vaja Eestis kasutada, Eesti oludele kohandada.

Kui ka Riigikohtus sai välja töötatud teatud mõttes skeem, kuidas Euroopa Liidu õigusega seotud kohtuasju lahendada ja Euroopa Liidu Kohtult esimene Eesti eelotsuski küsitud, viis mu tee edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse, mis avas täiesti uue perspektiivi inimõiguste kaitse seisukohalt. Selles ametis on eelnevad kogemused marjaks ära kulunud. See töö on muidugi väga vastutusrikas, aga ka erakordselt põnev! Kellel vähegi hakkamist ja huvi ning võimeid, tuleb meie töö kõrvalt lisaks kohtumõistmisele veel artikleid kirjutada ja ettekandeid pidada, võimalusel palutakse ka teisi juriste koolitada.

Aga selleks „kõige kõigemaks“ on minu erialases elus siiani kujunenud kaks üldsegi mitte palgatööd, vaid õigusalast ühiskondlikku positsiooni: Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (CCJE), mille presidendiks olin aastatel 2008-2010 ja Rahvusvaheline Euroopa õiguse ühendus (FIDE), mille presidendiks olin aastatel 2010-2012. Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu ühendab endas 47 kohtunikku 47st eri riigist (kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid), kes valisid mind ühehäälselt oma juhiks. Rahvusvahelises Euroopa õiguse ühenduses on natuke vähem liikmeid, peamiselt Euroopa Liidu riikidest, kuid ühenduse tegevuse mõju ulatub kindlasti kaugemale.

Mõlemas organisatsioonis olin esimene naispresident ja esimene Ida-Euroopast valitud juht. See oli raske väljakutse! Vastutus oli seega mitmekordne: pidin end tõestama oma riigi õigussüsteemi ja õigusteaduse/õigusemõistmise esindajana, aga ka tagama, et austataks tervet üht osa Euroopast, Ida-Euroopat, mis oli jäänud ajalookeeriste tõttu teenimatult senistest arengutest kõrvale ning viimaks olema eeskujuks tervele naissoole.

Oma nooruse, mis oli vaieldamatult üks täiendav ebatavaline aspekt kõige eelneva juures ja millele vaadati vahel umbuslikult, julgesin ära kasutada mõlemas organisatsioonis uuenduste läbiviimiseks ja nende vastavate erinevate missioonide kirglikuks muutmiseks. Mõlemad organisatsioonid said sellest tuult tiibadesse, lõpuks esindasin ma tervet Euroopa kohtunik- ja juristkonda kogu maailmas: Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu pälvis 2009. aastal „Maailma õigluse auhinna“ selle eest, et lähendab Euroopa õigusemõistmist tavainimestele ja tagab kohtuvõimu sõltumatuse.

Rahvusvaheline Euroopa õiguse ühendus pidas 2012. aastal Eestis, Tallinnas oma XXV kongressi rekord arv osalejatega, kusjuures esmakordselt mõeldi selle kongressi raames ka noortele, tulevastele juristidele, keda kongressi eel sisuliselt kaasasime ning esinejateks olid korraga nii Euroopa Liidu Kohtu, Euroopa Inimõiguste Kohtu ja liikmesriikide kõrgeimate kohtute ja konstitutsioonikohtute ning Euroopa Liidu Komisjoni kõige kõrgemal tasemel esindajad kui ka Euroopa ombudsman.

Pärast Eestit minult eesistumise üle võtnud Taani otsustas kongressi ettevalmistuse anda samuti naisterahvast presidendile, põhjenduseks öeldi, et ainult teine naine võib sama kohusetundlikult loodud traditsioone jätkata ja taset üleval hoida. Eestis toimunud kongress kujunes paljudele inspiratsiooniallikaks. Erilist heameelt valmistas mulle aga see, et just minu Juridica International’is ilmunud artikli pealkirjast “FIDE – Uniting Great Minds of European Law (FIDE – ühendades Euroopa õiguse helged pead)“ sai edaspidi terve kongressi moto.

Kõige olulisem on osata kulminatsioonis amet maha panna ja teatepulk teistele edasi anda, see on mõistagi raske, sest oled ju ettevõtmistega olnud tihedalt seotud, andnud sinna oma hinge, aga tuleb edasi vaadata ning senistele kogemustele tuginedes uusi rakendusi leida. Olen tõepoolest olnud õnnelik, et olen saanud nii erinevates, aga samas siiski ühe eriala valdkondades tegutseda. Euroopa Inimõiguste Kohtus korraldan igal aastal aastakonverentsi, mis ühendab erinevaid kohtunikke ja minu jaoks täiesti uudsena olen vastutav Euroopa advokaatide ühendusega suhtlemise eest, mis avab mulle järjekordselt uue ukse mitmepalgelisse juuramaailma.

Annan endale aru, et minu töö mõjutab inimeste elu tervel suurel Euroopa kontinendil, ei ole valdkonda, milles poleks Euroopa Inimõiguste Kohtul tulnud otsuseid langetada. Õnneks on Eesti probleemid võrreldes teiste riikide omadega väikesed. Kõik otsused tulevad pärast rasket ja objektiivset kaalumist, selleks, et aidata kaasa õigusriigi põhimõtte ja demokraatia arengule kogu Euroopas.

Ja ometigi on nii hea, kui on koht kuhu tagasi tulla – koht, kus on sinu juured. Peaasi, kui see koht ikka alles on, kui me oskame oma kodukohta hoida. Kahjuks seisab minu omaaegse keskkooli hoone Tallinnas Õismäel tühjalt, hüljatult ja aeg-ajalt levib uudistesse infot, kuidas seal on tuld tehtud! Ma väga loodan, et vähemasti õigusteaduskond on jätkuvalt see koht, kuhu on hea meel naasta ja kus sädemed lendavad vaid piltlikult: teaduse igavesest leegist!

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga