Ivar Kruusenberg ei loe töö- ega öötunde

Ivar Kruusenberg on Tartu ülikooli keemiadoktor aastast 2013. Ta töötas pool aastat Euroopa Liidu teadusuuringute ühiskeskuses Hollandis, mis tegeleb mh tuumaenergia ohutusreeglite väljatöötamise ja vesinikenergeetika arendamisega. Samas on ta Eesti lumelauakoondise liige ja lumelauakrossi mitmekordne Eesti meister. Kruusenberg on pälvinud üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi esimese preemia kahel korral. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis kolloid- ja keskkonnakeemia teadurina.

Lõpetasin Tartu ülikoolis keemiaõpingud 2013. aasta sügisel. Ühtekokku õnnestus ülikoolis tudeerida fantastilised kümme aastat. Need aastad on möödunud täiesti märkamatult ning hoolimata pikast üliõpilaspõlvest on soov edasi õppida suurem kui kunagi varem. Selles on kindlasti oma osa nii Tartus valitseval akadeemilisel aural kui ka õppejõududel, kes on osanud oma valdkonna ained piisavalt atraktiivseks teha ja loenguid paeluvalt lugeda.

Pean tunnistama, et keemia eriala ei olnud just minu esimene valik. Esialgne plaan oli pärast keskkooli arstiks õppida, kuid kahjuks või õnneks ei õnnestunud tol korral arstiteaduskonda sisse saada. Suhteliselt spontaansele otsusele, minna keemiat  õppima, kallutas võimalus kanda mõned läbitud keemiaeriala ained hiljem arstiõpingute tarvis üle. Pärast aastast keemikute seltskonnas viibimist olid aga kaalukausid keemia kasuks langenud ning meditsiinidoktorit seetõttu minust saanud ei ole.

Bakalaureuseõpingutele järgnes sujuvalt magistrantuur ning loogilise jätkuna doktorantuur. Selles on oma osa dotsent Kaido Tammeveskil, kelle laborisse ma bakalaureuseõpingute ajal töökuulutuse peale sattusin ning siiani jäänud olen. Juhendaja pühendumus teadustööl on olnud innustav nii mulle kui ka mu kolleegidele. Senise teadlasekarjääri tulemuseks on kõrgetasemelistes teadusajakirjades avaldatud kümme teadusartiklit ning kaks üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi esimest preemiat (nii magistriastmes kui ka doktoritöö eest).

Sport ja õppimine ehk Mens sana in corpore sano.

Lumelauaga õppisin sõitma kui olin 16-aastane. Ala, millega tegelen, on täpsemalt lumelauakross. Lumelauakross on Olümpia programmi kuuluv ala, mille rada koosneb hüpetest, viraažidest ja muudest elementidest ning sarnaneb kõige rohkem ehk motokrossi rajale. Rajale lastakse kuus meest korraga ning mees-mehe võitlus selgitab ka lõpliku võitja. Erinevalt freestyle-lumelauaaladest ei  anta lumelauakrossis trikkide tegemise eest punkte, vaid võistlus käib aja peale – esimesena finišjoone ületanu platseerub ka poodiumi kõrgeimal astmel. Esimestele lumelauakrossi võistlustele läksin ülikooli teisel kursusel, mis on sellise võistlusspordiga alustamiseks võrdlemisi hilja.

Olen Eesti lumelauakoondise liige, lumelauakrossi mitmekordne Eesti meister ning tõsine rattaspordi entusiast. Siiski lõppes võistlemine rattaga siis, kui astusin ülikooli ja hakkasin lumelauaspordiga tõsisemalt tegelema. Kahe spordialaga korraga tegeleda lihtsalt ei õnnestunud, mistõttu tuli ohverdada viimane. Treeninguteks kasutasin loengute vahele tekkinud paaritunniseid pause ning lumelauavõistlusteks kulusid semestri vabad reeded koos nädalavahetustega. Seega õpingute kõrvalt saab sportida küll ning selleks ei pea täiskohaga tudeerima just kehakultuuriteaduskonnas.

Eesti koondisesse pääsedes tuli laagrite või kaugemate sõitude tarvis ka vahest loengutest pikemaid pause võtta ning talvise sessi eksamite tähtaegadega optimeerida. Õnneks sain oma õppejõududega üksikute eksamite või muude vastamiste osas edukalt kaubale ning seetõttu olen neile nende vastutulelikkuse ja mõistmise eest üdini tänulik. Ma ei arva ka, et oma eksameid ja muid töid selle kõige tõttu kehvemini sooritanud oleksin. Arvamus, et teadlased ja õppejõud spordivõõrad inimesed on, ei vasta samuti tõele. Olles ülikooli astudes stereotüüpidest kantud, tuli mulle esimestel kursustel suhteliselt suure üllatusena, et paljud õppejõud on ise tudengipõlves spordiga tegelenud ja et mõned neist tegelevad spordiga aktiivselt praegugi. Tänu oma sporditegemistele mõistan ka ise oma juhendatavaid paremini ning laborigraafikuid sättides proovin alati nende keemiaväliste harrastuste ja tegemistega arvestada.

Minu enda jaoks on teaduse tegemine täiendanud sporti ning sport omakorda teaduse tegemist. Katsed nõuavad sageli rutiinset ootamist ning palju kannatust. Sport ja treeningud on mulle vast kõige enam õpetanud kannatlikkust – leppimist sellega, et iga tehtav töö või katse ei peagi kohe suurepäraseks tulemuseks realiseeruma ning hea tulemus nõuab järjepidevat tööd.

Nii nagu spordis on eesmärgiks võistlustelt kirkaim medal, on ka laboris eesmärgiks suurepärased tulemused, mida annab realiseerida publikatsiooni, patendi või isegi Nobeli preemiana. Ja selle tulemusena ei loeta sageli töötunde ega ka öötunde. Spordi ja teadusega samal ajal tegelemise kõige suuremad kaod ongi ilmselt olnud röövitud unetunnid. Pole olnud harvad juhused, kus võistluste või laagrite eel olen tähtaegade sunnil lõpetanud katsete tegemise kell 3 hommikul, siirdunud laborist otse asju pakkima ning hommikuse lennukiga võistlustele sõitnud. Ka päikesetõusuga lõppenud artiklite kirjutamised pole harvad.  Lisaks meeldib mulle treenides või mäe peal liftiga ülesse sõites käsil olevate asjade üle mõelda, mille sekka kuuluvad ka teadusega seotud teemad. Sageli tagab akadeemilisest mullist veidi aega väljasolek uued ideed, motivatsiooni ja selgema pilgu laboris. Selle tulemusel on lootust, et paljud seni lahendamata jäänud probleemid ka lõpuks lahenduse leiavad.

Mens sana in corpore sano ehk õppe- ja teadustöö kõrvalt spordi tegemine on ülikoolis igati soositud.

Ülikool maailma avastamist ei sega

Ülikooli astudes keerutasin sarnaselt paljudele teistele tudengitele mõtet minna mingil hetkel mööda maailma rändama ja miks mitte ka välismaale tööle. Mõlemad, nii sport kui ka ülikool on mulle õnneks pakkunud rohkelt maailma avastamise rõõmu, mida olen üritanud ka võimalikult efektiivselt ära kasutada. Pikemateks ja kaugemateks reisideks pole ma õnneks kunagi pidanud oma õpinguid katkestama ega akadeemilist puhkust võtma. Eestis leidub nimelt tudengitele piisavalt stipendiume (Erasmus, Kristjan Jaak, CWT jne), projekte ja muid rahastusvõimalusi, et nad saaksid kasvõi teisele poole planeeti sõita ja maailma mitmekesisust piiluda. Suhteliselt lihtsa vaevaga on võimalik sõita konverentsidele, vahetusõppele, jne. Seda olen ma ka alati ka oma juhendatavate kui ka teistele tudengitele püüdnud selgitada – alati ei ole vaja võtta akadeemilist ning tervet rahanatukest mängu panna, et maailma näha.

Samuti ootavad paljud välisülikoolid Tartu ülikooli lõpetanud tudengeid nii magistrantuuri kui ka doktorantuuri. Tartu ülikoolis omandatud haridust ning tehtavat teadustööd hinnatakse maailmas kõrgelt ning siit edasi minnes on pigem põhjust olla uhke oma akadeemiliste juurte üle. Olles ka lumelauareisidel alati kohalike ülikoolide keemialaboreid kiikamas käinud, võin väita, et meie Tartu ülikooli laboritingimused on paremad kui nii mõneski suures ja kuulsas ülikoolis.

Kaugemate käidud riikide hulka kuuluvad näiteks USA, Lõuna-Korea, Hiina kui ka Iraan. Üks veidramaid reisikogemusi on ehk Ameerika Ühendriikidest Arizona State University’st. Filmidest tuttava USA ülikoolimelu asemel olin ühtäkki sattunud vanasse lennuväe baasi, mis oli inimtühi. Temperatuur küündis keskpäeval 53 kraadini ja ennenägematu liivatorm oli iganädalane nähtus. Ülikooli ees seisnud musta värvi auto kapotil praadisime ühel parajalt palaval päeval isegi härjasilma peekoniga. Kõrbest tulnud liivatormid olid sellised, et hommikuseks laborisse pääsemiseks tuli kühvliga lähemat tutvust teha. Lohutas kõige selle juures vaid see, et vähemalt saadud teadustulemused olid ekstraordinaarselt head ning tänu labori kõrval asunud jõusaalile olin talviseks maailmakarika hooajaks supervormis (mainitud aasta talvel õnnestus Šotsi MK-etapilt saada oma elu esimesed maailmakarika punktid).

Seega eriliste reisikogemuste saamiseks on tihtilugu vaja vaid kannatlikult oma raamatutarkusi tuupida, tudengi kasinat leiba nautida ning oodata millal ülikool sind sõna otseses mõttes laia ilma lennutab. 

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga