Jaak Vilo ja Dan Bogdanov: “IT – teooria või praktika?”

Jaak Vilo lõpetas Tartu ülikooli rakendusmatemaatika eriala aastal 1991. Vilo on TÜ arvutiteaduse instituudi juhataja, bioinformaatika professor ja akadeemik. Ta on kaasasutanud mitu IT-ettevõtet, sh Keelevara, EGeen ja Quretec. Dan Bogdanov on TÜ informaatika eriala vilistlane (bakalaureus 2005, magister 2007, doktor 2013) ja andmetöötlussüsteemi Sharemind looja. Ta töötab ka Eesti juhtivas tehnoloogiafirmas Cybernetica AS projektijuhina. Bogdanovit tunnustati 2015. aasta alguses Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Alljärgnev tekst on kirjutatud Jaak Vilo ja Dan Bogdanovi esinemise põhjal veebruarikuu karjäärikohvikus teemal “IT – teooria või praktika?”.

Jaak Vilo jaoks ei olnud 80ndate aastate teises pooles programmeerimiseni sugugi lihtne jõuda. Vilo inspireeris taskukalkulaator, mida oli võimalik programmeerida, ja see sütitas huvi ka programmeerimise edasiõppimise vastu. Bogdanovi tee arvutiteaduseni oli oluliselt lihtsam: “10-aastaselt sain kaugsõidust tulnud isalt kingituseks esimese arvuti. Suutsin selle kiiresti tsüklisse ajada ning sellest ka edasine huvi.” Bogdanovi ülikoolitee alguses, erinevalt Vilo omast, oli juba võimalik õppida eriala nimega informaatika.

Küll aga väidab Bogdanov, et õppekavad on läinud oluliselt paremaks võrreldes ajaga, mil tema tudengipingis istus. Ka tudengite suhtes on muututud palju nõudlikumaks. Vilo lisab, et tudengile pannakse peale väga suur koorem – enamik õppejõudusid nõudvat keskmiselt kaks päeva nädalas oma ainele pühendumist – ja see, kuidas sa selle koormaga hakkama saad, annabki väga palju praktilist kogemust. Bogdanov lisab muhedalt, et see õpetab hoopis optimeerima ja tegema igas aines võimalikult vähe.

Ülikoolitee bakalaureuseõppest doktorantuurini ei olnud Bogdanovil ette planeeritud. Bakalaureusekraad küll. Sel ajal mõtles mees, et magistrisse ikka ei lähe. Siis tuli magister ja lõpuks ka kuus aastat doktorantuuri veel otsa. Huvi oli lihtsalt nii suur.

Bogdanov asutas oma esimese ettevõtte keskkooli ajal. Mees ehitas klientidele Exceli tabelite põhjal infosüsteeme. Juba esimese kursuse andmesüsteemide halduse aines sai Bogdanov aru oma vigadest ja jõudis tänu koolile veel mõne kliendi andmebaasid normaalselt funktsioneerivaks kirjutada. Bogdanov lisab, et motivatsioon tulebki sellest, et sa saad teha lahedaid asju ning pidevalt end täiendada.

Vilo märgib, et ilma sisemise huvi ja ambitsioonita ei ole võimalik õnnestuda.

Küsimuse peale, millist haridust Bogdanov hindab ettevõtjana oma firmas, vastab ta üheselt: “Bakalaureusekraad on meie jaoks tugevalt alaharitud.” Ta lisab, et tema firmas on lihtsalt vaja oskusi ja teadmisi, mida õpetatakse ainult magistris. Doktorantuuri kedagi ei sunnita, küll aga utsitatakse neid, kes on sinna juba astunud, natuke tagant, et ikka ära ka lõpetataks. Bogdanovi jaoks on olulised ka hobiprojektid, mille kohta ta oma kandidaatidelt ka alati uurib: “See on väga oluline, et oled loonud kasvõi kodulehe ja teed praktilisi asju.”

Vilo rõhutab, et bakalaureusekraad on puhas alusvundament – kõikidele ühetaoline ja väga väikeste valikuvõimalustega. Magistris aga spetsialiseerud ühe või teise valdkonna peale – see on see koht, kus sa arendad ennast spetsialistiks. Bogdanov lisab näitlikult, et bakalaureuseõppest tullakse välja, haamer käes, ning alles magistris õpitakse, kuidas seda haamrit kasutada ja mida sellega üldse ehitada saab.

Mis puutub ülikooli ja ettevõtete koostöösse, siis Vilo leiab, et teooria ja praktilise rakenduse vahel on väga hästi toimiv sümbioos. Seda on kinnitanud ka väliseksperdid ning palju on ettevõtjaid, kes käivad ka ülikoolis õpetamas.

Ka õpingute ajal töötamisse suhtub Vilo positiivselt. Küll aga nii kaua kuni õpingud kahjustada ei saa. Lisamärkusena mainib professor, et ettevõtted peaksid soodustama ka välismaalaste värbamist ja sellest laiemat teavitamist. See toob andekaid tudengeid välismaalt juurde ja elavdab ettevõtlust.

Väite peale, et ka ilma kõrghariduseta on võimalik saada rahvusvaheliselt edukaks, vastavalt mehed üheselt, et ülikool ei võta iseõppimise vajadust ära. Pigem arendab ja avab sinus laiemaid oskusi. Bogdanov rõhutab ka, et üksi toimetades tuleb mingil hetkel piir ette. Sa ei arenda ennast samamoodi kui grupis töötades.

Vilo mainib, et inimene õpib kõige rohkem omaenda piiride kompamise kaudu: “Kui sa õpid enda jaoks, siis on mõistlik õppida raskeid asju, viies oma piire järjest kaugemale ja kaugemale. Ainult nii areneb inimene edasi.”

Tartu ülikool pakub ideaalset võimalust interdistsiplinaarsuseks ja kõrvalerialade mugavaks kombineerimiseks peaerialaga. Bogdanov rõhutab, et mõistlik ongi alati õppida kõrvale lisaeriala. Ta toob näite turismitööstusest, mille protsesside mõistmine on juba suurepärane oskus, nt kui kunagi palutakse sul ehitada süsteem, mida hotellides kasutatakse: “Sa lihtsalt suudad paremini suhestuda nende inimestega, kes seda süsteemi lõpuks kasutama hakkavad.” Bogdanovi soovitus on õppida IT-erialale juurde eriala, mille abil saad inimesi reaalselt aidata.

Vilo mainib, et ülikoolis on võimalik õppida nõrkemiseni ja kombineerida kõiki õppekavasid. Üha enam näeme, kuidas bioloogid õpivad IT-d ja vastupidi, sotsiaalteadlased võtavad üha enam ained, mis on andmepõhised jne. Bogdanov lisab, et poliitikud võiksid ju teada, kuidas andmeid töödeldakse ja kokku pannakse ning sellest lähtuvalt mõttekodadelt uuringuid paluda. Sellised lisateadmised tulevad alati kasuks.

Bogdanov rõhutab, et kunagi ei ole vaja karta, et sa ei saaks kusagil mujal hakkama. On elementaarne, et üks inimene on tugev ühes vallas ja teine teises. Kui vahel tundub, et kõik teised on palju targemad, siis võib kindel olla, et neil on mingid oskused puudu valdkonnas, milles sina oled palju tugevam.

“Kuna meil endiselt naftat maa sees ei ole, siis targad inimesed ongi meie suurim rikkus,” mainib Dan lõpetuseks.

Vilo võtab vestluse kokku, vastates küsimusele, kas IT-valdkonnas on olulisem teooria või praktika: “IT on teooria praktikas.”

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga