Indrek Treufeldt: “Demokraatika teeb inimesed mugavaks ja lülitab meist välja intelligentsuse”

Treufeldtbw2
Teet Malsroos/Õhtuleht/Scanpix

Indrek Treufeldt omandas Tartu ülikoolis magistrikraadi ajakirjanduse erialal 1996. aastal ning doktorikraadi aastal 2012. Treufeldt alustas tööd ajakirjanikuna Eesti Raadios, seejärel töötas president Lennart Meri pressinõunikuna ning ETV toimetaja ja saatejuhina. Aastatel 2003-2007 oli Treufeldt Eesti korrespondent Brüsselis, mille järel alustas teleajakirjanduse õpetamist Balti Filmi- ja Meediakoolis. Treufeldt juhib ETV vestlussaadet “Kahekõne”.

Indrek Treufeldt ei pea ennast teleajakirjanduses üldse intervjueerijaks. Insenerimõtlemisega ajakirjaniku põhihuvi on hoopis lugude tükkidest kokkupanek ja loo jutustamine pildis ning pildiga. Treufeldti esimene magistrikraad on ka elektroonikainseneri erialal, tänu millele mõistab ta raadio ja tele tehnoloogilist poolt.

Treufeldti loomingulisus sai tõuke 21. keskkooli eesti keele õpetajalt, kes mehe sõnul õpetas iga lugu jutustama nii, et sellel oleks algus ja lõpp. Põnevad kirjandite teemad, seoste leidmine ja lugude komponeerimine ilma päheõpitud faktide etteladumiseta arendas Treufeldti lugusid jutustama. Treufeldt peab loomingulisuse ja intelligentsuse ilminguks just oskust kahelda ja kõhelda ning küsida küsimusi.

Mehe loomingulisus ja tööoskus paistsid silma ka president Lennart Merile, kelle pressinõunikuks sai Treufeldt juba 25-aastaselt. Treufeldt kirjeldab seda kui suhet isa ja vanaisa vahel. Meri võis tundide kaupa töötada Treufeldti tekstide kallal, kõik isiklikult üle lugedes ja parandades. Ajakirjanik mainib ka Meri rasket iseloomu, mille tõttu oli kaadrivoolavus nii suur, et ühe jõulupüha ajal jäigi ta Meri ainsaks nõunikuks. Küll aga võttis Treufeldt Merilt kaasa kaks suurimat õpetust. Meri õpetas märkama – märkama tervikut väikestes detailides ja tervikpildi kokkupanekut paljudest erinevatest osadest. Meri andis Treufeldtile analüütilise oskuse, mis on hilisemas karjääris ainult kasuks tulnud. Teine õpetus, mida teleajakirjanik senini järgib, on huvitavate sõnade üleskirjutamine. Treufeldt kogub ja mõtestab sõnu, et neid hiljem oma sõnumite edastamises kasutada.

Treufeldtilt jäävad kõlama järgmised mõtted eesti ja laiema maailma meediaarengute kohta:

  • Demokraatia teeb inimesed mugavaks ja lülitab meist välja intelligentsuse. Tänapäeva ühiskonnas käivad demokraatia ja infopuudus käsikäes. Igal inimesel on õigus valida, millist infot ta tarbib, samas jäädakse kinni väga kitsasse inforuumi. Nii, nagu me valime poest juustu ja vorsti, on ka infoga. Meile meeldib jääda selle juurde, millega oleme harjunud ja mis on meie jaoks mugav.
  • Eesti meediamaastik ei ole piisavalt pädev tegemaks kolme professionaalset uudistesaadet igapäevaselt. Treufeldt leiab, et Eestis ei ole piisavalt professionaalseid uudistesaadete tegijaid ja uudistesaateid on nii väikese riigi jaoks liiga palju. Mehe sõnul on selle tulemuseks kehv teleajakirjandus, mille lood on küsitava väärtusega. Lisaks õhutab Treufeldt teleajakirjanikku tulema rohkem kaamera ette, mis olevat juba elementaarse professionaalse ambitsioonikuse küsimus.
  • Raadioreportaaž on Eestis puudulik. Treufeldt leiab, et raadioreporter peab olema piisavalt võimekas, et luua kuulajatele kujutluspilt. Raadioloos peab olema erinevaid heliruume ja muusika peaks olema see, mis raadiot kannab. Küll aga häirib Treufeldti asjaolu, et raadios suhtutakse muusikasse hoolimatult: “Muusikat kasutatakse hästi suvaliselt, lihtsalt augutäiteks.”
  • Online-meedia ohtlikkus peitub ajutise tõe kontseptsioonis. Treufeldt ei näe ohtu selles, et online-meedia trükimeediale nii jõuliselt peale tungib. Küll aga on ohtlik vabandamise tendents, mis online-meediat alati saadab. Tekst pannakse kiirelt avalikku veebiruumi välja, kuigi veendumus loo faktides on puudulik.
  • Eesti vajab rohkem väliskorrespondente. Treufeldt leiab, et hoolimata tugevast vastasseisust sellele ideele, võiks Eesti väliskorrespondentide arv vabalt olla umbes 10 ringis. Keegi võiks alaliselt kohal olla juba näiteks Pekingis, Londonis ja Helsingis. “Sa oled eesti ajakirjandusliku huvi saadik ja näitad, et Eesti ajakirjandusele läheb korda see, mis kuskil toimub,” leiab Treufeldt.
  • Teleajakirjanduse suur paradoks on see, et elame visuaalide keskel, kuid meie mõtlemine on tohutult verbaalne. Pilt on kui õnnetu vaeslaps, mida kasutatakse meediaruumis täiesti suvaliselt. Pildist on kujunemas semiootiline praht, mille pinnalt me ei oska lugusid jutustada.

Mis puutub ajakirjanduse õpetamisse ülikoolis, siis see on Treufeldti jaoks valdkond, mida ei saa õppida ega õpetada, vaid lihtsalt teha: “Ma ei saa anda kellelegi koogiretsepti, et tee nüüd lugu televisioonis. Küll aga saame arutada selle üle, milline võiks hea lugu olla.”

Treufeldt pakub ka välja, et bakalaureuseõppes ei peaks üldse rääkima, kuidas lugu teha. Seal peaks tudeng õppima üldisemaid ja laiemaid erialasid nagu filosoofia, majandus ja matemaatika, et elu toimimisest aru saada: “Bakalaureuseõpe ajakirjanduses peaks olema nagu arstidel ja inseneridel – esimesed 3 aastat sa oma eriala ei näegi, nö koogiküpsetamine peaks tulema alles magistriõppes.” Kui sa elu ei tunne, siis sa ei oska ka seda analüüsida ega sellest kirjutada.

Vaata ka Indrek Treufeldti täispikka intervjuud TÜ karjäärikohvikus “Kahekõne” vormis:

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga