Immanuel Volkonski: põimides elus vana ja uut

Raske on pingereastada järgnevat: armastan ülikooli, armastan õppida, armastan areneda ja omandada teadmisi. Olen armastanud üliõpilasstaatust selle igas etapis ning armastan juba ette sellele järgnevat.

Olgugi et minu ülikoolitee algas 15-aastase hilinemisega ehk 33-aastaselt, oli see alati olnud minu soov. Seepärast armastan enda elus kõike uut, mis säärase muutuse võimalikuks tegi.

Paraku võib hilinemisel olla kõrge hind – minu puhul unistuse unustamine. Säilinud oli soov omandada kõrgharidus, kuid olin unustanud kõige olulisema: küsimuse „Kelleks tahan suurena saada?“.

See tõdemus oli ühtaegu ootamatu ja ehmatav. Mitmed „rongid“ olid selle 15 aasta jooksul juba läinud ja nii leidsin end korraga kõigi Eesti ülikoolide õppekavu lugemas, leidmaks seda miskit, mis kõnetaks. Liisk langes TÜ Viljandi kultuuriakadeemiale, millest saigi minu hüppelaud akadeemilisse maailma. Tunnistan, et toona piirdusid minu plaanid bakalaureuseõppega, sest rõõmu kõrval kogesin üksiti ka hirmu: kas olen üldse võimeline hakkama saama? Järgnes meeldiv üllatus – jah, olen küll! –, mille loogiliseks jätkuks sai magistrantuur.

Küll aga pean ütlema, et enda uuesti tundmaõppimine ja ununenud unistuste taastamine pole olnud sugugi kerge. Sellest hoolimata võin nüüdseks öelda, et otsinguid on saatnud edu. Küll pisut teise nurga alt kui oodatud, ent siiski. Konkreetse eriala asemel olen leidnud uue armastuse hoopis uurimismetoodika näol, mille kasutusala on mõõtmatu. Minu vaieldamatuks lemmikuks on saanud ajaloolised uurimistööd kombineeritud meetodil: arhiivimaterjalid ühes intervjuudega ehk suulise ajalooga.

Sel viisil said tehtud nii bakalaureuse- kui ka magistritöö ning paistab, et nõnda saab tehtud ka doktoritöö. Olen leidnud oma sinilinnu, mille saab kokku võtta kahe märksõnaga: „nõukogude aeg“ ja „põrandaalune“. Veidi erineva rakursi alt on see temaatika olnud minu peamiseks uurimissuunaks alates bakalaureusetööst, kindlustades iga kord täiesti uued avastused Eesti teaduses.

Nii baka- kui ka magistritöös uurisin nõukogudeaegset põrandaalust raamatuturgu: esimesel juhul tsensuuri poolt keelatud, kuid kollektsionääride hulgas hinnatud bibliofiilset kirjandust, teisel juhul spetsiifiliselt kristlikku kirjandust, selle väljaandmise meetodeid ja levikut.

Kumbki neist põrandaalustest ja seniajani peaaegu uurimata teemadest pakkus rohkesti uut infot, mille võimalikult adekvaatseks tuvastamiseks eksisteeris vaid üks viis – juba mainitud suuline ajalugu ehk intervjuud isikutega, kes olid asjaga seotud. Ametlikud dokumendid teadupärast salajast tegevust kajastada ei saa.

Magistritöö avastused olid üllatavad. Vastupidi levinud arvamusele, et nõukogude aeg oli ateistlik ja religioonivaba, selgus, et kristlikes ringkondades käis aktiivne tegevus ja kristlikku kirjandust anti mitteametlikult välja lausa massiliselt, ehkki peamiselt kirjutusmasina abil käsitööna paljundades.

Kokkuvõttes avas uus info sootuks uue pildi uuritavast ajastust, rajades ühelt poolt tee edasisteks uuringuteks ja teisalt kinnitades uurimismetoodika asjakohasust.

 

  • Immanuel Volkonski esimene omandatud eriala (bakalaureuseõppes) on raamatukogundus ja infokeskkonnad. Praegugi töötab taTartu Linnaraamatukogus raamatukoguhoidjana.
  • Doktorantuuri ja raamatukogutöö kõrvalt tegeleb veel narkoennetusega, töötab kogemusnõustajana ning vanglast vabanejate ja probleemsete noorte tugiisikuna. (“Need asjad on mulle väga südamelähedased, võib vist öelda,” kommenteerib Immanuel)
  • Lisaks peamisele uurimissuunale (nõukaaeg) on tema „salajane kirg“, mille jaoks loodab ta kunagi rohkem aega leida, piibli heebrea keel.
  • Ta on kristlane (aga kirikuõpetajaks ei õpi; vt järgmine punkt).
  • Usuteaduskonnas õpib Immanuel religiooniuuringuid ja teoloogiat (magistrantuur läbi ja doktorantuur käsil).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga