Ilmar Raag: “Omamoodi vabastav ja julgustav on tõdemus, et tegelikult ei oota sind keegi”

Ilmar Raag lõpetas Tartu ülikooli kunstiajaloo eriala 1997. aastal. Raag täiendas end Pariisi ülikoolides (VIII Saint Denis ja III La Sorbonne Nouvelle) ning sai magistrikraadi Ohio ülikoolis. Aastatel 2002–2005 töötas Raag Eesti Televisioonis nii programmidirektori kui ka juhatuse esimehena. Filmitööga samaaegselt on ta hiljem olnud lektor kõrgematel riigikaitsekursustel. Raag on lugenud ka loenguid nii Tartu ülikoolis kui ka Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakoolis. Ta oli aastaid Eesti Kultuurkapitali nõukogu liige ja Vabariigi Presidendi mõttekoja liige. 2015. aasta algusest töötab Raag valitsuse kommunikatsioonibüroos psühholoogilise kaitse nõunikuna. Raagi tuntuimad filmid on “Kertu”, “Klass” ja “Eestlanna Pariisis”.

Sissekanne on kirjutatud Ilmar Raagi esinemise põhjal TÜ karjäärikohvikus 27. märtsil.

Ilmar Raag unistas lapsepõlves samadest elukutsetest nagu iga teine väike poiss – saada tuletõrjujaks või miilitsaks. Neljandas klassis kirjutas Raag esimest korda selgelt välja, et tema unistuste amet on kriminaaljälitusinspektor.

Elul aga olid mehe jaoks teised plaanid. Seitsmendas klassis hakkas Raag kooli kõrvalt teatrietendusi tegema. Mingil hetkel leidis ta, et filmindus on palju laiemate võimalustega kui teater ja lõplikult otsustavaks sai Kuressaare kinos nähtud film, mis on talle jätnud kustumatu mälestuse tänaseni. Sellega tundus asi otsustatud olevat. Filmi juurde jõudis Raag tagasi aga alles aastaid hiljem.

Mees läks Tartu ülikooli hoopis kunstiajaloo erialale õppima. Seda valikut ajendas kohtumine lavastaja Neeme Kuningaga, kes ütles, et pärast keskkooli lõppu ei tasu mingil juhul lavastajaks või filmirežissööriks õppida, sest inimene ei tea nii noorena elust veel midagi. “Värskelt keskkooli lõpetanuna hakkab inimene tegema ainult armastusfilme, sest muudest asjadest on tal veel väga kesine arusaam,” jätkab Raag. Sellise mõtteviisi võib Raagi arvates üle kanda ka ajakirjanduse valdkonnale, kuna noorel inimesel ei ole veel piisavalt kogemusi ja teadmisi end ümbritsevast, et sellest hästi kirjutada.

Spetsialiseerumist kunstiajaloole mõjutasid Eesti tollane poliitiline olukord NSV Liidu haardes ja ajaloo moonutatud õpetamine koolides. Lisaks veel ka kunstnikust isa, kes suunas Raagi pigem kunstivaldkonda. Mees mainib veel, et oleks isegi meelsamini õppinud eesti keelt ja kirjandust, ent kartis oma vigase õigekirja tõttu grammatika eksamit sisseastumisel.

Kui täna Raagilt küsida, mida peaks ülikool ühele inimesele andma, siis on ta vastus konkreetne: “Arusaamise, mida sa tahad elus üldse saavutada, ja teadmise, mis on sinu käeulatuses selle saavutamiseks.” Küll aga ei andnud ülikool Raagile usku – usku sellesse, et kui sa midagi väga tahad, siis sa saad selle asja selgeks. Selle usu olevat Raag leidnud ise läbi oma sõprade, kogemuste ja töötahte.

Raag peatub tihti sõpradel, kes on tema elus olulisel kohal. Kooli ajal moodustus sõpradest punt, kes jagasid raamatuid ja andsid üksteisele muusika- ja filmisoovitusi. Käidi koos, jagati mõtteid ning arutati maailmaasju. Raag lisab, et õppejõud õpetasid asju, mis olid kohustuslikud, samas kui sõpradega õpiti koos asju, mis olid põnevad.

Mingil hetkel hakkasid piirid vabamaks muutuma ja tekkis võimalus õppida välismaal. Raag meenutab TÜ ajalooteaduskonna õppejõud Helmut Piirimägi sõnu, et seda teaduskonda ei tohikski enne lõpetada, kui sa ei oska vähemalt kuut keelt. Inglise keelt tuli õppida nagu pöörane, et õppejõud Mullamaa keeleoskamatuse pärast koolist välja ei kukutaks. Kuna keel sai selgeks, siis tekkis Raagil tunne, et seda võib ju teha ükskõik mis keelega, kui ainult tahtmist on.

Sõpradega otsustati luua prantsuse keele suvekool Saaremaal, kus seitsme nädala jooksul õpiti intensiivselt päevade viisi keelt. Seejärel otsustati juba Prantsusmaale edasi sõita, 15 dollarit taskus ja kõige muu jaoks pöidlaküüt ning jumalaarm.

Aasta hiljem sai Eesti vabaks ja tekkis uuesti võimalus välismaale sõita. Prantsusmaa jagas poliitstipendiume värskelt Nõukogude Liidu haardest vabanenud riikide noortele eesmärgiga arendada demokraatiat ja liberaalset mõtteviisi. Raagil õnnestus poliitstipendium kultuurimänedžmendi eriala peale ümber mängida ja ta õppis seda Saint Denis’s asuvas Pariisi VIII ülikoolis.

Edasi viis tee la Sorbonne Nouvelle’i ehk Pariisi III ülikooli filmiteaduskonda. Raag hindab kõrgelt sealt kaasa saadud lingvistilist oskust tekste analüüsida. Mees toob näite Bloombergi uudisteagentuuri tavast mitte kasutada sõna “aga”, mis lõhub koheselt teksti ühetähenduslikkuse ja selguse.

Lisaks sai Raag välismaalt palju elukogemust: “Õppisin seda, et karmid olud sunnivad sind end avastama ja otsustama, kas sa teeksid asju, mida sa tavaoludes ehk ei teeks.” Raag lisab, et linnapargis on tulnud otsida põõsatagust, kus magamiskott öö veetmiseks lahti rullida. Ette tuli ka kordi, kus kohviku ukse taha jäetud võileivad said taskusse pistetud ja hiljem ära söödud.

Tänu sellistele kogemustele ei karda Raag viletsust ega raskeid olusid. Mees mainib, et ta on küll ja küll näinud n-ö vati sees hoitud, hea sotsiaalse taustaga inimesi, kes esimeste probleemide tekkides katki lähevad ja enam hakkama ei saa.

Selline tugevus julgustas kindlasti ka Ameerikasse-sõitu, et filmitegemist õppida. Raag mõistis, et filmiajakirjanikuks olemine ja teiste filmide kritiseerimine ei ole see, mida ta teha tahab. Samuti ei ole Raag nõus sellega, et filmi saab pidada heaks või halvaks – see olevat eetiliselt kahtlane. Raag sai magistrikraadi filmitegemise alal Ohio ülikoolis.

Talle sai aga kiiresti selgeks, et kui sa tahad tõeliseks professionaaliks saada, siis tuleb minna New Yorki või Los Angeles’esse praktikale. Viimases sai Raag isegi kaks praktikakohta, kus tema töö oli stsenaariumeid lugeda ja hinnata selle järgi, mis võiks filmiks saada ja mis mitte. Sissemurdmine Hollywoodi filmimaailma tähendas vähemalt kuut kuud tasuta töötegemist. Kui sa suutsid selles end tõestada, siis võis keegi juba tasustatud töökohta pakkuda. Raag aga tuli kuuleka kodanikuna Eestisse tagasi.

Mis puutub ülikoolidiplomisse, siis seda ei tohiks Raagi arvates üle tähtsustada. Oluline on ikka, et inimene õpiks koolis seda, mis teda tõeliselt huvitab, ja kujundab vastavalt sellele oma raja elus. Raag väärtustab kõiki oma õpitud erialasid ja haridusastmeid. Samas on ka omadusi, mida ei saa õppida, näiteks teletalendiks olemist. Osadel lihtsalt on see sarm ja teistel ei ole. Nimedena toob Raag näideteks armastatud telenäod Anu Välba, Aarne Rannamäe ja Reet Linna.

Mis Eestisse puutub, siis siin on Raagi arvates palju lihtsam tippu jõuda. USA-st naastes pandi Raag kohe ETV hankeosakonna juhiks. Televisioon oli sel ajal tohutus kriisis ja loodeti, et Raag oskab oma välismaalt saadud teadmistega sellest välja tulla. See oli omamoodi katsumus, sest raha ei olnud, aga eeter ei saanud tühjaks jääda. Seejärel sai Raagist programmijuht. Selle peale ütleb mees muigega, et ju ta siis suutis tekitada kuvandi, nagu ta oleks kompetentsem kui teised, kuna ta oskas paremini sõnu seada.

ETV peadirektori koht oli juba asjade loomulik kulg. Raag mainib, et töökohta on mõistlik vastu võtta ainult siis, kui sul on selge nägemus, mida sellel kohal korda saata. ETV osas oli mehel see olemas. Küll aga on Raag öelnud, et ETV juhi amet ei ole unistuste amet. Kõigil on palju kriitikat nii saadete eetriaegade kui ka saadete enda kohta ja see muudab töö väga stressirohkeks. Raagi arvates on telekanali puhul aga kõige olulisem kuvand, mitte reitingud.

Raag ei teadnud kunagi 100%-lise kindlusega, et temast saab filmitegija. Ajalooõpingud olevat nii põnevad olnud, et mingil hetkel paelus hoopis teadlase amet ja maja või korter Tähtveres, nagu paljudel õppejõududel tol ajal oli.

Tänaseks on selgeks saanud, et filmitegemine on amet, mis pakub Raagile enim rahuldust. Raag on tegelikult ka õppejõuna kätt proovinud, kuid see sisaldas tonnide viisi andetute tööde lugemist, mis muutuks pikapeale väsitavaks. Kui Raagilt küsida, kas ta mõne tudengi tööst oleks ka filmi vändanud, siis vastuseks saab väga kõhkleva “ehk kahest”. Stsenaariumite kirjutamine on nii tehniline asi ja olevat seotud väga palju struktuuritunnetuse ja tekstianalüüsiga, mida oskavad vaid vähesed.

Raag ise saab oma inspiratsiooni päriselust: inimestest, vestlustest ja sündmustest, mis ajendavad kirjutama. Alati tuleb ka väga palju juurde lugeda ja korralik taustauuring teha.

Enda filmidest Raag lemmikut välja ei vali: “Kui teie käest küsida, milline näiteks teie lastest on lemmik, siis ei saa sellele ju vastata. Filmidega on samamoodi. Ma ei saa neid solvata.” Küll aga mainib mees ära oma lemmikud Eesti laiemast filmiampluaast: “Nipernaadi”, “Inimesed sõduri sinelis” ja “Sügisball”.

Raag on oma elust õppinud seda, et inimene peab oma koha elus ise üles leidma: “Omamoodi vabastav ja julgustav on tõdemus, et tegelikult ei oota sind keegi.” Raag julgustab ka neid, kel ei ole erialavalikud varakus elustaadiumis veel tehtud. Kui inimene 25-aastaselt ei tea, mida ta elult tahab, siis on mõistlik proovida ja katsetada uusi asju. “Mina kirjutasin oma esimese filmi alles 35-aastaselt,” lõpetab Raag.

 

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga