Henri Roosipõld: “Ülikool peab olema majakas, mis aitab leida tee iseendani”

Humanitaaria jõud

Lisaks sellele, et leidsin ülikoolist oma elu armastuse, on sealt külge hakanud haridus andnud näpuotsaga juurde paremat enesetunnet ja teistsuguse perspektiivi mu üürikesele elule – aidanud seada mured laiemasse konteksti ja mõista nende tühisust. Kuigi siin-seal võidakse väita, et humanitaarerialadel puudub praktiline väljund, sest nende alade inimesed ei ole ülikoolist ammendanud teadmisi, mille toel arendada uusi app’e või mingisuguseid muid tänapäeva maailma jaoks miskipärast olulisi vidinaid, siis olen isiklikult üsna vastupidisel arvamusel. IT-spetsialistid on vaieldamatult üliolulised meie majanduse edendamisel, aga ülikool institutsioonina peab olema samal ajal paljude jaoks majakas, mis aitab leida tee iseendani.

Kuigi humanitaarias on vahepeal veidraid allhoovusi, mis on võtnud meetodi üle täppisteadustelt ning õõnestavad ehk seetõttu (vahetevahel väheke) oma võimast tuuma – mõni allhoovus on muidugi ka võimas –, võib lai valik kultuuri- ja keeleaineid aidata sillutada teed enese mõistmiseni. Loodan, et Tartu ülikool suudab hoida neid alasid elujõulistena ka tulevikus ega vannu alla laiemalt võimust võtvale lühiajalisust armastavale projektihullusele, mis nõuab süvenemist vajavailt inimestelt rööpkeskendumist õpetamisele, uurimistööle, paberi nühkimisele ning küünte närimisele. Ülikooli kohustus on seista spetsialistide autonoomsuse eest, et nad saaksid elada sobivas tempos ning pühenduda sellele, millele vaja. Ringiga jõuab see pühendumus tagasi ka ühiskonda ning aitab tollel iseennast tervikuna kirjeldada ning mõista. Kui me ei suuda mõista oma hinge varju- ja valguskülgi, siis meie suurimaks lohutuseks jääbki söögilauast pildi tegemine ja selle klõpsu riputamine sotsiaalmeediasse. Kui see jääb meie ainsaks lohutuseks, siis ei maksa imestada, kui nn läänemaailm tasapisi poliitilisel tasandil hulluks läheb.

Praktilisemast küljest

Ülikoolis veedetud aastad olid vaieldamatult mu elu parimad. Oli suur au ja rõõm võtta osa Tiit Hennoste, Liina Lindströmi, Renate Pajusalu, Jüri Talveti, Janek Kraavi, Külli Habichti, Tõnu Seilenthali, Anu Nurga, Heiki Valgu jpt loenguist. Ja olen südamest tänulik bakalaureusetöö juhendajale Ann Veismannile, kes oli väga pühendunud ja abivalmis.

Oma osa oli Mart Velskri eesti kirjanduse loenguil ka selles, et möödunud kuu ilmus ansambli Põhja Konn debüütalbum „Põhja Konn“. Nimelt mängis Mart Velsker tihtipeale oma loengute alguses eri luuletajate poeeside viisistusi. Mõtlesin, et millegipärast ei olegi vist ükski rock-bänd kunagi Alverit viisistanud. Ideed sai arutatud Berk Vaheriga ja Ahto Külvetiga ning niisiis sündiski Genialistide Klubi, Prima Vista ja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna koostöös pilootprojekt „Luulest lauludeks“, mille eestvedamisel kutsuti ellu kunagi tegutsenud noortebänd Põhja Konn, mis pidi algselt viisistama Prima Vista ajaks kaheksa luuletust kogumikult „Tähetund“. Poeesid valis välja Mart Velsker. Lõpptulemusena otsustas Põhja Konn siiski viisistada neli luuletust ja kanda albumile ka vanad lood (et mitte anda teist plaati esimesena välja). Kokkuvõttes on osaliselt tänu sellele projektile Põhja Konn tänaseks taas koos.

Aga üsna praktiliseks on osutunud ka mu vähene ungari keele oskus, mille eest pean tänama oma toetavaid õppejõude Anu Nurka ja Boglárka Janurikku. See, et suudan tolles keeles igapäevasuhtluses enam-vähem hakkama saada, on tekitanud tugeva sideme paljude ungari muusikainimestega. Viimati käisingi seal taas kuu aega tagasi, kui Argo Vals kutsuti esinema BuSH-nimelisele showcase-festivalile. Tänu ungari keelele sain eelmisel Tallinn Music Weekil lähemalt tuttavaks Süli Andrásiga (Campus Fesztiváli korraldajaga), kes korraldas meile lisaks veel ka ühe väiksema kontserdi oma kodulinnas Debrecenis. Ja nii mõnedki teised olulised tutvused (muusika)maailmast on tulnud mulle just ungarlastest sõprade kaudu ja tänu sellele, et eesti ja soome-ugri keeleteaduses oli tolle keele õppimine kohustuslik.

Tulevikust

Hetkel plaanime Genialistide Klubis väikseid ehitustöid, mis algaksid tõenäoliselt 2018. aastal ja kestaksid mõned kuud. Selle käigus loodame saada valmis kolmanda korruse, kuhu muu hulgas tuleks Vaba Teadlase kabinet. Tahame selle luua inimese jaoks, kes sooviks pühenduda ainult teaduse tegemisele. Üritame 2019. aastaks saada kokku väikse fondi, mille toel maksta meie Vabale Teadlasele igakuist stipendiumit. Tema ainukeseks kohustuseks jääks pidada kaks kinnist (Genialistide Klubi majalistele) ja kaks avalikku loengut aastas. Aga need võivad olla ükskõik millest. Stipendium kestab senikaua, kuni Vaba Teadlane soovib meiega aega veeta. Olete oodatud järgmisest aastast projekti toetama ja/või Vaba Teadlase kohale kandideerima.


  • Henri Roosipõld astus Tartu ülikooli Tallinna reaalkoolist.
  • Henri Roosipõld on eesti ja soome-ugri keeleteaduse 2016. aasta vilistlane.
  • Täna on ta Genialistide Klubi programmijuht ning Argo Valsi ja Põhja Konna mänedžer.
  • Ta plaanib edasi minna TÜ magistri- ja doktoriõppesse.
Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga