Helina Vallas: teekond unistuste erialani − kõik on võimalik

Lapsena käisin logopeedi juures täpselt ühe korra. Mäletan, et üks sõbralik tädi tegeles minuga pool tundi. Praeguseks tean, et see oli tavapärane hindamine, kuid tol hetkel mõtlesin, et küll tal on palju asju, millega mängida! Pärast seda ma sinna rohkem ei läinud ega pidanud üldse mõtlema selle üle, kes see logopeed on või mida ta tegelikult teeb.

Keskkoolis õppides sai minu jaoks selgeks, et eesti keel ja kirjandus on see, mis mulle meeldib ja millega ma tulevikus tegeleda tahaks. Ülikoolis õige eriala valimine oli aga keeruline, sest päris kindlat südamesoovi või ettekujutust mul tulevikust ja mingist ametist ei olnud. Nii sattusin õppima referent-toimetaja eriala, kuid õppides sain aru, et see pole ikka päris see.

Kolmandal bakalaureuseaastal sattusin lugema artiklit, kus kirjutati, et logopeed on tihti see inimene, kes kuuleb lapse esimesi sõnu. Mõtlesin kohe: milline rõõm see võib küll olla – laps ei räägi, vanemad on mures ja siis sina logopeedina suudad last nii palju aidata, et ta hakkab rääkima! Ütlen ausalt, et minu teadmised logopeediast piirdusidki sellega, et logopeed toetab lapse kõne arengut ning õpetab häälikuid õigesti hääldama. Ometi oli see vähene info piisav, et mu tähelepanu köita, ning hakkasin uurima, kuidas seda eriala õppida saaks. Avastasin, et olin bakalaureuseastmes täiesti valet asja õppinud, nii et eripedagoogika kohta mul teadmised täiesti puudusid.

Sain teada, et magistriõppesse saab astuda ka siis, kui oled omandanud bakalaureusekraadi muul erialal ning sooritad lisaks eripedagoogika bakalaureuseeksami. Esialgu tundus see plaan võimatu – kuidas ma peaksin kolme aasta materjali iseseisvalt selgeks saama? Võtsin endale aasta, et seda mõtet seedida, ning seejärel käisin Tartus ühel päeval töövarjuks. Saanud piisavalt kinnitust, et seda tööd võiksin ma tõepoolest tulevikus teha, asusin lõpuks õppima. Sain tuge ja materjale nii sellelt logopeedilt, kelle töövarjuks käisin, kui ka varem eripedagoogika eriala lõpetanud klassiõelt ning lõpuks avastasingi end eksamilt. Nagu ka arvata võis, oli eksam raske ning minu emotsioon pärast eksamit nüri. Üllatus oli aga suur, kui avastasin, et sain eksami tehtud ning lõpuks pärast vestlust ka magistriõppesse – ja veel Tartu Ülikooli!

Algus oli raske. Sain aru, et kuigi ma sooritasin bakalaureuseeksami positiivselt, on mu teadmistes lüngad, mida tuleb ise õppides täita. Nii möödusidki need kaks aastat õppides iseseisvalt eripedagoogikat ning samal ajal omandades teadmisi logopeediast. Mul olid suurepärased kursusekaaslased, kes aitasid mind, jagasid oma tarkusi ja vastasid mu sadadele küsimustele.

Olenemata raskustest leidsin end logopeediat õppides igal semestril mõtlemast, kui põnev võib üks eriala olla ning kui vale oli mu esialgne arvamus, et logopeed teeb vaid lastele häälikuseadet ja toetab kõne arengut. Logopeedina saab tegeleda inimestega sünnist surmani. Võib töötada lasteaias, koolis, rehabilitatsiooniasutuses või kliinikus, aidata nii kõne- kui ka neelamisprobleemide korral. Seejuures tööpuudust ei ole vaja karta. Eestis on palju piirkondi, kus logopeedi on otsitud juba aastaid, ning tihti ei jõuta isegi kandideerida, kui pakkumised juba postkasti saabuvad. Nii olen ka mina praeguseks jõudnud oma kodulinna lasteaeda, kuhu otsiti aastaid logopeedi.

Logopeediks õppides saab Tartu Ülikoolis teadmisi oma ala spetsialistidelt ning praktikat on palju – kõik teoorias omandatu on võimalik kohe järele proovida. Hiljem töötades on spetsialiseerumiseks palju võimalusi, millest üks on põnevam kui teine: afaasia, rinolaalia, kogelus vm. Siinkohal tahan tähelepanu juhtida sellele, et logopeedia eriala ja selle mitmekesisust tuleks kindlasti rohkem reklaamida. Olen kindel, et kui ma oleksin logopeediast (ja veel enam selle eriala võimalustest) varem kuulnud, oleksin kindlasti varem selleni jõudnud.

Tahan julgustada inimesi, kes leiavad logopeedia alles siis, kui neil on juba muul erialal bakalaureusekraad – nagu mina. Kõik on võimalik, kui teha asja südamega, näha oma teadmiste puudujääke ning töötada selle nimel, et kõik lüngad täita. Kuigi õpe võib olla raske, näevad ja hindavad nii õppejõud, praktikajuhendajad kui ka tulevased kliendid ja patsiendid sinu pingutusi ning praegu, olles Tartu Ülikooli magistriõppe lõpetanu ja kirjutades siia oma lugu, ei saaks ma kuidagi olla uhkem.

Helina Vallas

Lasteaia logopeed

***

Viis fakti Helina Vallasest

* Lõpetas Tallinna Ülikooli bakalaureuseõppes referent-toimetaja eriala.
* Omandas Tartu Ülikoolis magistrikraadi logopeedia erialal.
* Magistritöös uuris, kas ja kui palju mõjutab lugemisraskustega teise klassi õpilaste lugemistehnilisi oskusi, enesekontrollioskust ning lugemismotivatsiooni ja enesehinnangut koera kaasamine õpiabitundidesse, kus tegeletakse aktiivselt lugemistehniliste oskuste arendamisega.
* Huvitub loomateraapiast ning loomade kaasamisest logopeedi töösse nii laste kui ka täiskasvanutega.
* Töötab Keilas Miki lasteaias logopeedina.

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga