Heidi Maiberg: kuidas deradikaliseerida terroristi?

Teame, et õppimine on suunatud tegevus, mille tulemusel toimuvad õppija käitumises püsivad muutused. Varalahkunud Marju Lepajõe on loengus öelnud, et õppimine algab siis, kui õppejõud ja üliõpilane astuvad dialoogi.

Iraagi ja Süüria aladel tegutseva terroriorganisatsiooniga ISIS on liitunud 41 490 inimest ligikaudu 80 riigist.[1] Organisatsiooni viimaste aastate ebaedu tõttu on üha rohkem liitunuid soovinud kodumaale naasta. Osal juhtudel ei ole nende riik seda võimaldanud, nagu Shamima Begumi puhul Ühendkuningriigis, ent on ka riike, kes on oma inimesed tagasi võtnud.[2] Mida peaks tegema, et toetada nende inimeste taasühiskonnastumist? Kas selliseid inimesi on võimalik kuidagi õpetada,  et nende mõttemall ja käitumismustrid muutuksid piisavalt, et tuua nad ühiskonda tagasi? Kui tõesti on võimalik, siis mida õpetamine sel juhul täpsemalt tähendab?

Deradikaliseerumine ja eemaldumine

Uurisin neid küsimusi Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kaitstud magistritöös.[3] Soovisin teada saada, mida teevad riigid selleks, et toetada radikaliseerunud ja/või mõne terroristliku organisatsiooniga liitunud inimeste ühiskonda naasmist. Vestlesin 21 spetsialistiga Soomest, Rootsist, Ühendkuningriigist, Saksamaalt, Hollandist, Austriast, Iirimaalt ja Eestist nende riikide tegevusviisidest, suhtumistest, kaasatud huvirühmadest ja peamistest teemadest, millest programmides osalejatega vesteldakse.

Alates 11. septembri rünnakutest on riigid üha rohkem pööranud tähelepanu islami nimel tegutsevatele vägivaldsetele rühmitustele ning loonud ka deradikaliseerumist ja eemaldumist toetavaid programme. Mida need terminid täpsemalt tähendavad? Deradikaliseerumine on protsess, mis on loodud radikaliseerunud ja vägivaldsete isikute muutmiseks, vägivallast eemaldamiseks ja ekstremistlikest maailmavaadetest loobuma panemiseks.[4] Eemaldumine (ingl disengagement) on protsess, mis viib pärast organisatsiooni ideoloogia läbikaalumist ja kognitiivset avanemist otsuseni organisatsioonist lahkuda.[5] Seega toetab deradikaliseerumine inimeste mõtteviisi muutmist ja eemaldumine organisatsioonist äraminemist.

Shinkiari põgenikelaager Pakistanis. Pilt on illustreeriv.

Mida tehakse selleks, et deradikaliseerumist ja eemaldumist toetada?

Spetsialistide sõnul ei ole võimalik inimese mõtteviisi sunniviisiliselt muuta ehk teda deradikaliseerida. See on ka põhjus, miks enamiku Euroopas tegutsevate programmidega saab liituda vabatahtlikkuse alusel või kokkuleppel kohtunikuga. Deradikaliseerumist toetavaid meetmeid viivad ellu peamiselt vabasektori organisatsioonid. Küll aga on võimalik inimest terroriorganisatsioonist eemaldada. Näiteks kohtulikult karistada saanud inimesele määratakse uus elukoht, teda kohustatakse politseile oma tegevusest ülevaadet andma ja tal keelatakse teatud isikutega suhelda.[6]

Mida aga inimestega ikkagi tehakse? Ehkki praktika erineb riigi ja indiviiditi, on eelnimetatud riikides mitmeid ühisjooni. Üldiselt koosneb tegevus neljast järgmisest sammust:

Pärast organisatsiooni poole pöördumist määratakse inimesele mentor, kellega ta hakkab kohtuma umbes kord nädalas. Üldjuhul on inimesel endal olemas soov ja vajadus oma elu ning mõtteviisi muuta ja ta vajab abi terroriorganisatsioonist eemale saamiseks.

Kui on loodud usalduslik side, sõlmivad pooled omavahel kokkulepped edasise tegevuse kohta, näiteks kui tihti nad hakkavad kohtuma ja milliste kanalite kaudu suhtlevad. Kuna paljud radikaliseerunud ja/või mõne organisatsiooniga liitunud inimesed on olnud seotud kriminaalse tegevusega, on enim levinud põhimõte, et alates teatud päevast ei tohi inimene olla vägivallaga seotud mitte mingil moel.

Pärast koostöökokkulepete sõlmimist tehakse kindlaks, mida inimesel on vaja oma elus muuta. Üldiselt soovitakse leida uus elu- ja töökoht, jätkata haridusteed ning leida uus suhtlusvõrgustik. Seda kõike, aga lisaks ka näiteks psühholoogilist ja religioosset nõustamist, aitab korraldada mentor, kellel üldjuhul on sotsiaal- või noorsootöötaust. Sageli proovitakse mentoriks leida abivajajaga sarnase taustaga inimene, arvestades usku, sugu, elukohta või etnilist päritolu, et oleks lihtsam usalduslikku sidet luua.

Vestluste käigus tulevad välja ka põhjused, miks inimesed üleüldse on radikaliseerunud ja/või mõne organisatsiooniga liitunud. Need on tavaliselt väga individuaalsed, ent enam levinute seas on sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse tajumine, isiklik raske kogemus (nt lapsepõlvetrauma), kättemaks ajaloolise või tänapäevase ebaõigluse eest, viha- ja pettumustunne ning soov midagi päriselt ära teha.

Sageli ei näe vägivaldsed äärmuslased ise end kui terroriste, vaid kui sõdureid ja sõdalasi.[7] See on ka põhjus, miks vestluste käigus räägitakse väga palju inimese identiteedi ja elurollidega seotud küsimustest. Kes ta on? Kuidas ta ise end näeb, kellena ta soovib, et teised teda näeksid? Milliseid rolle ta kannab ja kuidas olla korralik moslem ka ilma püha sõjata? Kõik need küsimused on vestlustes olulisel kohal.

Põgenikelaager. Pilt on illustreeriv.

Välispoliitika ja religiooni tähtsus vestlustes

Üks kaua aega terrorismivastases võitluses tegutsenud politseinik märkis, et paljude jaoks annab peamise põhjuse süsteemi vastu mässata ja radikaliseeruda Ühendkuningriigi välispoliitika. „Asi ei ole läänelikes väärtustes. On inimesi, kes näevad, et riik mõtleb endast endiselt kui impeeriumist ja ka käitub vastavalt. Seda ei aktsepteerita.“[8] Välispoliitika mõju radikaliseerumisele on esile toonud ka Soome ja Austria spetsialistid. Nende sõnul aitab välispoliitika analüüsimine arendada kriitilist mõtlemist, mis võib ülekantava oskusena positiivselt mõjutada ka äärmuslase maailmavaadet ja suhtumist ühiskonda, toetades sedasi tema deradikaliseerumist.

Huvitaval kombel räägitakse organisatsiooni ideoloogiast ja inimese religioossest maailmapildist vestlustel pigem vähe kui palju. Spetsialistide sõnul on need põhjused radikaliseerumisel ja/või mõne organisatsiooniga liitumisel sageli teisejärgulised. Soov midagi päriselt ära teha, kuuluda organisatsiooni, eriti kui seal on ees sõpru-tuttavaid, ning astuda vastu ebaõiglusele ja maksta selle eest kätte on üldjuhul kaalukamad põhjused kui religioon ja ideoloogia.

Kokkuvõte

Vastus küsimusele, kas radikaliseerunud ja/või vägivaldsesse äärmusrühmitusesse kuuluvat inimest on võimalik sunniviisil õpetada, et ta mõtteviis ja käitumismustrid muutuksid, on niisiis „ei“. Et need muutused saaksid toimuda, peab inimene ise soovima oma mõttemustreid, harjumusi ja suhtlusvõrgustikku muuta. Küll aga on võimalik inimesi sel teel toetada ning Euroopas tehakse seda deradikaliseerumis- ja eemaldumisprogrammide kaudu. Seal käsitletakse põhjusi, miks inimene üleüldse on otsustanud organisatsiooniga liituda või radikaliseeruda, ning aidatakse tal uus elu korda seada. Vestlused mentoriga on sellel teekonnal ülimalt tähtsad. Asjaosaliste sõnul õpetavad need vestlused neile iseenda ja maailma kohta palju ning võivad muuta mõlema poole maailmavaadet.

 

***

Raamatusoovitused

  • Åsne Seierstad „Two Sisters“, mis kirjeldab Somaali-Norra päritolu õdede radikaliseerumist ja ISIS-ega liitumist ning neid otsima läinud isa teed Süürias.
  • Sarah V. Marsden „Reintegrating Extremists“, mis on ülevaade Lancasteri Ülikooli teadlase tööst deradikaliseerumist ja eemaldumist toetavate meetodite uurimisel. Väga haaravalt kirjutatud teos sisaldab arvukalt lõike kriminaalhooldajatega tehtud intervjuudest.

***

  • Heidi Maiberg on lõpetanud TÜ religiooniuuringute magistriõppe. Magistritöö eest sai ta Politsei- ja Piirivalveameti teadus- ja arendustegevuse stipendiumi.
  • Ta on töötanud Arengukoostöö Ümarlauas ja Siseministeeriumis varjupaigavaldkonnas.
  • Praegu tegutseb ta Tartu Ülikooli Aasia keskuses ja haridusuuenduskeskuses.
  • Vabal ajal vaatab seriaali „Handmaid’s Tale“, osaleb konsultandina sotsiaalse ettevõtte DD Stratlab tegemistes ja on programmi DD Akadeemia arendaja.
  • Oktoobris alustab doktorantuuri Londoni Ülikooli Royal Holloways kriminoloogia ja sotsioloogia erialal, keskendudes deradikaliseerimismeetodite mõju hindamisele.

***

[1] Joana Cook, Gina Vale, From Daesh to ‘Diaspora’: Tracing the Women and Minors of Islamic State. International Centre for the Study of Radicalisation, 2018.

[2] https://www.bbc.com/news/uk-47229181, 22.09.2019.

[3] Heidi Maiberg, Islamistide deradikaliseerumist ja eemaldumist soodustavad meetodid ja teemad kuue Euroopa riigi näitel. Magistritöö, Tartu Ülikool, 2018.

[4] Hamed El-Said, New Approaches to Countering Terrorism. Palgrave Macmillan, 2015, 10;

Angel Rabasa, Stacie L. Pettyjohn, Jeremy J. Ghez, Christopher Boucek, Deradicalizing Islamist Extremists. – National Security Research Division, 2010, 1–2.

[5] Angel Rabasa, Stacie L. Pettyjohn, Jeremy J. Ghez, Christopher Boucek, Deradicalizing Islamist Extremists. – National Security Research Division, 2010, 11–12;

Mary Beth Altier, Christian N. Thoroughgood, John G. Horgan, Turning away from terrorism: Lessons from psychology, sociology, and criminology. – Journal of Peace Research. Vol 51, No 5, 647–661.

[6] Samal ajal tuleb silmas pidada, et kuna liikmesriikide meetodid on erinevad ja konkreetsed isikud, kellest kõneleme, on väga erinevad, võib olla ka vastupidiseid näiteid, millest autor pole teadlik või millekohasele infole ta ei saagi ligi.

[7] Mohammed Elshimi, De-radicalisation in the UK Prevent Strategy: Security, Identity, and Religion. London, New York: Critical Terrorism Studies, Routledge, 2017, 193.

[8] Intervjuu UK-06-03.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga