Harrys Puusepp: täitsin kauaaegse soovi õppida Tartu Ülikoolis õigusteadust

Olen nüüdseks lõpetanud Tartu Ülikoolis õigusteaduse bakalaureuse- ja magistriastme sessioonõppe ning ütlen omast kogemusest: kui sind miski huvitab, siis õpid sa seda hoolega. Kummalisel kombel on minu õppimissoov aastatega kasvanud, mitte kahanenud. Nii juhtub inimesega, kes saab järjest rohkem teada, mida ta veel ei tea.

Mõte õppida õigusteadust tekkis minus varakult. Juba gümnaasiumi algul sain aru, et tasuline õpe kõne alla ei tule ja ainus võimalus oleks pääseda ülikooli tasuta kohale. Realistlik pilk oma hinnetele ja tõsiasjale, et mind huvitasid toona miljon asja, sealhulgas võrkpall, koorimuusika, klaverimäng ja palju muud, tõi aga selguse, et õigusteaduse õppimisest peab suu puhtaks pühkima. Ega siis midagi.

Inimese soovidega võib aga minna nii, et midagi väga tahtes kipub ta seda ka saama. Minu esimene eriala oli ajakirjandus ja suhtekorraldus. Juba Tartu Ülikooli bakalaureuseõpingute ajal tuli tööle minna, sest elamiseks oli raha vaja ja erialane töö huvitas ka. Sõber Martini vihje peale kandideerisin toonase Põhja Politseiprefektuuri pressiesindajaks. Tööle saamine tähendas, et õpinguid tuli jätkata avatud ülikoolis, nagu toona öeldi. Bakalaureuseõpingutele järgnenud kommunikatsioonijuhtimise magistrantuuri lõpetamisel kümme aastat tagasi mõtlesin, et nüüd küll aitab töö kõrvalt koolis käimisest.

Aitaski – umbes viieks aastaks, kuniks kuulsin möödaminnes, et kursaõde Kaisa Saarmann (temagi lõpetas tänavu õigusteaduse magistriõppe cum laude) oli läinud õigusteadust õppima. Vaat kui tubli, mõtlesin. Sain üllatusega teada, et riik võimaldab omandada teisegi kõrghariduse tasuta õppekohal, juhul kui eelmisest sama taseme õppe alustamisest on möödas kahekordne nominaalõppeaeg (bakalaureuseõppe puhul niisiis kuus aastat).

See teadmine ei andnud mulle enam asu ja vana õigusteaduse okas hakkas hinge kraapima. Kiire pilk kandideerimistingimustele andis kindlust, et see on tehtav. Selleks ajaks olin aga juba abikaasa ja isa (see kõlab päris täiskasvanu moodi) ning otsuse tegemisel tuli arvestada pere huvidega. Naine oli nõus ja aastane tütar veel vastu vaielda ei osanud ning 2015. aasta sügisel võisin päris suure rahuloluga tunda end juuratudengina.

Õigusteadus huvitas mind ja vaev, mida tuleb näha uude valdkonda sisenedes, ei pelutanud sugugi. Janusena uute teadmiste järele – omalegi üllatuseks – leidsin end avastamas näiteks finantsarvestust ja ladina keele aluseid. Kuigi õigusteaduses ei tundunud vajalike eelteadmiste lävepakk olevat nii kõrge kui näiteks molekulaarbioloogias, oli see siiski arvestatav. Ainese ja seoste mõistmiseks tuli teinekord ennast järele aidata valdkondades, mis senises õppetegevuses või elus polnud esikohal. Õigusfilosoofia eeldab, et tunned rohkem filosoofia ajalugu ja juriidilise argumentatsiooni loogika juured on arusaadavalt loogikas. Siinkohal tervitused Enn Kasakule, kellelt mul oli au saada õpetust loogika aluste aines. Näiteks väite „mul pole ühtegi argumenti“ ümberlükkamiseks ei ole vaja tõendada, et mul on kõik argumendid, vaid et mul on üks argument. Lihtne, aga samal ajal nii elegantne. Ütleks isegi, et loogiline.

Sessioonõppe suur eelis on kindlasti mitmekesine auditoorium: seal on värskete gümnaasiumilõpetajate kõrval halli peaga inimesed ja kõikvõimalike erialade esindajad küünetehnikust keemiadoktorini, kes kõik tahavad õppida tundma õigust. On väga inspireerivaid arutelusid ja eriilmelisi loenguid mitmesuguse metoodikaga: oma õpikut ette lugeva õigusteadlase kõrval on energiast pakatav praktik, kes seletab sulle kasvõi seitse korda, mida tähendab direktiivi kooskõlaline tõlgendamine, sealjuures siira sooviga see sulle selgeks teha. Üks vabastavamaid tundeid töö kõrvalt õppides on see, kui julged tunnistada: see on minu jaoks uus asi ja ma olen selles valdkonnas rumal, aga tahan saada targemaks.

Mul on olnud võimalus võrrelda Tartu Ülikooli õigusteaduse Tallinna bakalaureuseõpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduse Tartu magistriõpingutega. Vahest on kohane öelda, et Tartus minnakse sügavamalt teooriasse ja Tallinnas on õpingud kuidagi praktilisemad, aga see võib sõltuda ka õppejõududest või siis asjaolust, et magistrantuuris minnaksegi süvitsi. Kui rihmad on kinnitatud, siis on sõit sügavamale teooriasse igati vahva. „Lõpuboss“ on kahtlemata õppeaine „Õiguse üldteooria“ professor Raul Narits. See rosin väärib pingutusi.

Minu õigusteaduse õpingud on sedapuhku jõudnud lõpule, kaitsesin just oma magistritöö (tervitused siinkohal juhendaja Carri Ginterile). Võin oma kogemuse kohta öelda, et sessioonõpe on väga äge. Arenesin palju ning loodan, et kohati andsin loengutes aktiivse osalusega midagi ka tagasi, mitte ainult ei seganud.

Inimese mõtlemine on seatud nii, et asjaolu, et tegelikult oli igas mõttes päris raske, paneb kogetut rohkem väärtustama. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem olen rahul, et otsustasin sessioonõppes õigusteadust õppida. Muidugi on mul hea meel, et pere sellele vastu pidas. Loodan, et minu kaks tütart, kelle isa on kogu nende teadliku elu ülikoolis õppinud, harjuvad nüüd isaga, kes käib lihtsalt tööl. Mõistagi tean lahendust sellele, kui nad ei harju.

Seda saladust, kuidas õige jurist ütleb just nii palju kui vaja, ei rohkem ega vähem, mulle ilmselgelt päris lõpuni ei avaldatud. Nii et minge uurige ise järele, võib-olla teie jõuate selleni.

 

  • Harrys Puusepp on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduse bakalaureuseõpingud 2018. aastal ja magistriõpingud cum laude aastal.
  • Harrys on alates 2011. aastast olnud kaitsepolitsei pressiesindaja, tänavu juunist jätkab samas büroo juhina.
  • Harrys usub, et kui inimene midagi väga tahab ja selle nimel pingutab, siis kipub ta seda ka saama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga