Epp Alatalu: Ülikooli olen kogu elu aukartuse ja uhkusega suhtunud

Minu vanaisa kodus Võrumaal, Urvaste kihelkonna Vaabina küla Palu talus kasvas kuus poega ja tütar. Tütar suri teismelisena, kolmest pojast sai taluperemees ning kolmele kinkis talu hariduse: üks õppis ülikoolis tunnustatud majandusteadlaseks, teine arstiks ja kolmas sai hariduse põllutöökoolis, kuid jäi kahjuks teise ilmasõtta. Laste tulevikule olid vanavanaema Liisa (s Puura) ja vanavanaisa Otto Tammemägi põhjalikult mõelnud, meie vanaisa Reinhold Julius Tammemägi (1899-1983) oli pere vanuselt teine poeg ja tema saadeti esmalt Võrru, siis Tartusse gümnaasiumisse. Gümnasistina läks ta Vabadussõtta, sõjaaegsel pildil on ta oma sõbra, temast täpselt nädala noorema võrokesest sõbra, kirjanik Juhan Jaikiga ja teiste õpingukaaslastega. Vabadussõjas osalenu sai hariduseks riigilt toetust ja see oli abiks talule laste koolitamisel.

Reinhold Tammemägi: Foto: Erakogu

Reinhold Julius Tammemägi õppis Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas, lõpetas 1930. aastal. Tema diplomil on näha, et esimene võõrkeel ülikoolis oli prantsuse keel ja et majandusteaduskonna lõputunnistus on õigusteaduskonna blanketile kirjutatud. Ülikooli viimasel aastal, 1930, liitus ta EÜS Ühendusega. Vanaisa eluaegsed seltsikaaslased on olnud meie pere ja koduse elu oluliste mõjutajate seas, sõnal vilistlane on minu jaoks esmalt põnev, aga kindlasti aupaklik tähendus. Ma ei teadnud lapsena arvata, et seltsid olid keelatud, sest koduseid kohtumisi oli palju! Reinhold Julius Tammemägi esimene ülikoolijärgne töö oli olla Riigi Kunsttööstuskoolis õpetaja.

Vanaisa üks noorematest vendadest Voldemar Tammemägi õppis ülikoolis arstiks, oma üliõpilasajal oli ta üks neid, kes tuvastas 1941. aasta suvel Tartus NKVD massimõrvas hukatud ja kaevu heidetuid. 1944. aastal põgenes ta üle mere ja oli pika elu eeskätt väliseestlaste arst St Catherine’s Kanadas. Ka Voldemar Tammemägi oli Ühenduses, oli seltsi viimane esimees Eestis. 1978. aastal kui tähistati ühenduslasest kirjanik Tammsaare sajandat sünnipäeva, oli vanaisa (meie õega saatjateks) nii Metsakalmistul kui ka juubeliaktusel EÜS Ühenduse poolne pärjakandja ja järelehüüde sõnastaja. Järelehüüet ette lugeda ei lubatud.

1983. aasta alguses vanaisa suri, ta oli väga ärgas ja liikuv päris lõpuni. Ta oli koos õpingukaaslastega kaasa elanud ka Tartu Ülikooli 350. aastapäeva pidustustele 1982. aasta sügisel. Kui vanaisa juba kirstus oli, otsustasin, et panen talle kuuereväärile kaasa Tartu Ülikooli juubelimärgi, ülikool oli tähtis. Kodusel matusetalitusel oli EÜS Ühenduse mälestusvalve. Pikem kui poolesajandine sõprus anti edasi ühenduslaste noorematele põlvkondadele.

Minu ema Kadi Alatalu (neiuna Tammemägi, s 1942) on alati rääkinud, et tema vanemad Agnes ja Reinhold Tammemägi lõid kodus õhkkonna, kus Tartu Ülikooli õppima asumine oli lihtsalt loomulik.

Kadi Tammemägi astus pärast Tallinna X Keskkooli lõpetamist 1961. aastal õppima toonase nimega Tartu Riiklikku Ülikooli (Tütarlapsed Riiklikul Ülalpidamisel – nii teda toona nimetati, sest noormehed sunniti kohe okupatsiooniarmeesse aega teenima ja pääsesid ülikooli õppima alles hiljema). Kadi valis erialaks inglise keele ja kirjanduse – meelitas võimalus õppida võõrkeeli. Siiski sai selgeks, et ebaproportsionaalselt palju oli poliitilisi distsipliine:NLKP ajalugu, nõukoguliku suunitlusega filosoofia, rohkelt poliitökonoomiat ja teaduslik kommunism. Aga muidugi õpiti võõrkeeli ja väärikad keeleteadlased Richard Kleis, Oleg Mutt, Villem Alttoa jt kujundasid filoloogiatudengite suhtumise ja õpiõhkkonna.

Kadi Tammemägi. Foto: Erakogu

1966. aasta sügisel ülikooli astunud inglise filoloogide kursus kuulutati kommunistliku töö kursuseks. Miks, ema ei tea. Ju vist oli aja nõudele vastavalt nende seas palju komnoori. Oli nii, et ülikooli pääses komsomolisoovitusega ja eelisjärjekorras kahe-aastase tööstaažiga. Seda töölisnoorte tõmbamiseks ülikooli. Kuld- või hõbemedal siiski enamasti päästis komsomoli astumisest.

Emale soovitas diplomitöö teemaks toona Tartus õpetanud ehtne inglane dotsent Arthur Hone valida samal ajal Inglismaal laineid löönud kirjandusrühmituse Noored Vihased Mehed, töö pealkiri sai “Young Angry Men in English Literature with  Special Reference to English Drama”. Sama teemat oli ema uurinud ka varasematel aastatel ja osalenud edukalt Üliõpilaste Teadusliku Ühingu (ÜTÜ) võistluse. Diplomitöö sai „väga hea“ hinde ja seda on kasutanud nii mõnigi hilisem inglise filoloogia tudeng. Arthur Hone oli olnud vaba hing, tark, heatujuline ja heatahtlik. Ta oli sotsialismiideesse naiivselt uskudes tulnud Nõukogude Liitu, aga pettus, sest tegelikult ei tohtinud ta õieti enam Tartust mujale Eestiski sõita. Küllap paljud kuuekümnendate aastate üliõpilased mäletavad pikas nahkmantlis vanal jalgrattal ülikooli poole kihutavat Hone`i. Teist sellist õppejõudu polnud. Kui mina sündisin vormistas ema Tartu Sünnitusmajas oma käsikirjalist diplomitööd kirjutusmasinal trükkimiseks ette. Pool tööd oli tema käes, aga teine pool veel juhendaja käes. Äkki teatasid ema kursusekaaslased, et Sir Arthur on selle ära kaotanud. Aga loomulikult tuli see tema kuulsast kõikemahutavast nahkportfellist välja. Sir Arthur oli täiesti isemoodi ja väga armastatud õppejõud.

Ülikooliajal õppis ema ka Vanemuise teatri stuudios, kuid kuna Toomas Alatalu otsustas Tartust Tallinna asuda, jäi ema teatritee katki. Üsna samamoodi oli juhtunud minu vanaemaga, kes lõpetas omal ajal Tallinna Töölisteatri stuudio.

Kuna inglise kirjandusest väitekirja kirjutada ja õppida aspirantuuris saanuks toona vaid Leningradis või Moskvas, jäi emal see tegemata. Pealegi olime tal siis olemas mina ja minu õde Riin.  Aga süda ei andnud tal rahu ja 1985.aastal kasutas ta võimalust minna veel kord ülikooli. Ta hakkas õppima psühholoogiat, mida kuuekümnendatel Tartus eraldi erialana ei olnudki. Ülikool sai taas läbi 1990 aastal.

1965. aasta detsembris elas ülikooli peahoone üle laastava tulekahju. Ema on rääkinud, kuidas temagi inimketis raamatuid peahoonest keemiahoonesse varjule kandis. Tartu Ülikooli 1966. aasta lõpuaktused toimusid eri ruumides üle Tartu laiali. Toona oli nõukogude võim välja mõelnud, et ülikooli lõpetanud inimese sobivust tuleb ühe aasta jooksul kontrollida ja seepärast anti neile “roosa paber”, mitte diplom. Kadi Alatalu lõpetas TRÜ ja sai oma “roosa paberi” Tartu Raudteelaste Klubis, kus oli Ajaloo-Keeleteaduskonna aktus. 1967. aasta kevadeks oli ülikool, selle aja suhtumist ja ka võimalusi arvestades ülikiiresti ülesehitatud ja imeilusasti restaureeritud.  Lõpuaktusi oli sel kevadel topelt, sest ka eelmise aasta lennud olid ülikooli diplomeid kätte saamas. Diplomi andis talle kätte mitte küll rektor Fjodor Klement, vaid hoopis minu tulevane õppejõud  toonane dekaan Juhan Peegel. 1990. aastal oli aktus loomulikult aulas. Ja ema sellele diplomile, millel on küll vanad kaaned ja NSVLi vapp, kirjutati, et Kadi Alatalu lõpetas TARTU ÜLIKOOLI, mitte nõukogude Tartu Riikliku Ülikooli. Eesti polnud okupatsioonist päriselt vaba, aga ülikool oli 1989. aastal nime muutnud.

Ema juttudest mäletan, et pikki aastaid käis tal üle Tartu linnapiiri sõites südamest rõõmus jõnksatus – ülikoolilinn – läbi  ja käib ikka veel! Ja siis kui mina ülikooli sisse astumas olin, oli ta hämmastusega mõelnud: “Ka tõesti on minu ülikool nüüd siis ka Epu ülikool?”

Oma teise ülikoolistuudiumi ajal sai Kadi Alatalust taastatud Eesti Naisüliõpilaste Seltsi noorvilistlane, kui Selts aastal 1988 taastati. Kui paljud ema põlvkonnakaaslased liitusid Seltsiga oma emade ja vanaemade jälgedes, siis nii ema kui ka mina oleme Seltsis, sest minu ajaloolasest õde Riin oli üks Seltsi taastajaid.

Minu isa Toomas Alatalu (1942) õppis pärast nõukogude võimu eest kodukandist Rakverest põgenemist mitmes Eestimaa paigas, iga aasta uues, koolis ja erinevate perenimede all. Pärast Pärnu IV Keskkooli lõpetamist õppis Tartu (Riikliku) Ülikooli ajalooteaduskonnas aastatel 1961-65. Ta lõpetas ajaloo osakonna tavalise 5 asemel 4 aastaga. Oma lapsepõlvest mäletan Pärnu vanaema isa õpingutest rääkimast ja sellest kuidas Pärnust Tartusse ikka toitu sai saadetud, ja et teinekord olla tänu tuttavatele bussijuhtidele isegi pannkoogid soojalt kohale jõudnud.

Toomas Alatalu koosolekut pidamas. Foto: dSpace.ut.ee

Isa rääkis, et tema idee oli n.ö. aastast varu omades üle minna Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituuti, aga Moskvasse mitte minemise ja Tartusse jäämise otsustas ta 1963. aasta kevadel.

Tänagi hämmastava mäluga üllatav isa ülikooli õppeprogrammi kiirendatud omandamise taga on seegi, et ta oli veel keskkooli ajal mitu entsüklopeediat läbi lugenud ja oli valmis kiiremini eksameid andma, seda aga võtsid mõned toonased õppejõud oma autoriteedi kummutamisena. Ta ise arvab, et kui pärast esimeste ettetehtud eksamite “viite” kõrvale ilmusid matriklisse ka “kahed” ja “kolmed”, siis need olid tingimuslikud = kuulad ära kogu kursuse, saad eksamita “viie”. Et Tartust Moskvasse ülikooli vahetamisel tuli esitada matrikli koopia, lõi ta ühel hetkel hinnetele käega ja loobus üleminekust Moskvasse. See-eest kirjutas kursuse ja diplomitöö sellest, mille oli ise otsustanud. Nimelt oli ta juba keskkoolis otsustanud saada Ladina-Ameerika spetsialistiks. Üks kursusetöö oli pühendatud USA-Hispaania 1898. aasta sõjale, teine Kuuba revolutsiooni iseärasustele ja diplomitöö José Marti ühiskondlik-poliitilistele vaadetele.

Pälsoni ühikas olid tal huvitavad toakaaslased – esimesel aastal mõnda aega tänane tuntud südamearst Toomas Sulling ja manalateele läinud poeet Andres Ehin, kes eriti lõbusas tujus öösel tulnuna armastanud oma luulet laual seistes ette lugeda. Pikemalt oli toanaabriks Karpaatia ungarlane István Bela, tänu kellele kohtus ta sageli ka akadeemik Paul Aristega. Kolm viimast aastat elas ta  aga Pälsoni intri (ühiselamuid kutsuti ka internaadiks) kõige nimekamas – Fidel Castro nimelises 106. toas – mis tähendas ka igasugu kontrollide sisseastumist, kellest keegi ei suutnud teda veenda nime ukselt maha võtma. Tollal ju oli nimede panek n.ö. normaalne ja kõik toaelanikud olid ajaloolased, kes seda rõõmsalt toetasid. 106. toas peatus aeg-ajalt (ja seadis end lauale magama) Elvasse ühikasse määratud kursusevend Toomas Varrak, tänane teadusdoktor.

Oktoobris 1963 loodi Toomas Alatalu eestvedamisel Rahvusvaheliste Suhete Ring – RSR. Juriidiliste konksude ületamiseks registreeriti RSR algul mitte Üliõpilaste Teadusliku Ühingu, vaid komsomolikomitee juures.

Oktoobris 1963 ilmus esimene väliskommentaar ajalehes “Edasi” ja samal aastal hakkas ta pidama loenguid ühingu “Teadus” liinis, mis tegi temast rahaka tudengi.

Pärnus lõi ta kaasa keskkoolis oma estraaditrupis, mida juhendas klassijuhataja Arnold Ebrok, nüüd lavastas ta ise teaduskonna praktika laagris Käärikul nii palju kõmu tekitanud Napoleoni Moskvas käigu 1812 kui ka Romeo ja Julia loo. Seejärel korraldas Tartus ülikooli klubis RSRi poliitkohtuid (Mao Zedongi, de Gaulle’i jt üle), KVN (vene keeles lõbusate ja leidlike klubi) Tartu klubi ürituste juhtimisel sain ta tuttavaks Kadi Tammemägiga, nad abiellusid oktoobris 1965.

Meie isa rõhutab uhkusega, et on oma talupidajate perest pärit ema ja isa suguvõsas esimene kõrghariduse saaja ja ka esimene, kel teaduste kandidaadi kraad ehk tänase arvestusega teaduste doktor. Isa isa Peep Kärp oli laia silmaringiga ajakirjanik „Virumaa Teatajas“ ja õppis Soomes ajakirjanike kursustel ja vanaema oli lõpetanud kodumajanduskooli.

1960ndatel valmistati ülikooli lõpusõrmuseid lendude või kursuste kaupa. Isa sõrmus on tehtud tema vanaisale Gustav Kruusmannile (eestindatud Tandru) annetatud Georgi medalist, mille ta saiVene-Jaapani sõjas osalemise eest.

Nüüd on minu kord. Epp Alatalu (1966), Tartu Ülikoolis 1984-1989, ajakirjandusosakonnas, kursuse juhendaja oli Epp Lauk.

Täna tundub imeline paljudele noorematele kolleegidele, kui räägin, et oleme ikka päriselt Juhan Peegli loenguid kuulanud ja tema ning teiste auväärsete seminarides osalenud. Meie õppetöö oli peahoones, selles tiivas, kus akende all taastatud Gustav Adolfi mälestusmärk ja tööd tegime tänaseks kuulsa Tartu rahu laua ümber (Toomas Volmer on teinud toreda pildi JP, mina ja Eeva Kumberg).

Valter Haamer andmas lõpudiplomit üle Epp Alatalule. Foto: Erakogu

Meie kursuse ja veel mõne noorema kursuse tudengeil on Kirjandusmuuseumis töötamise ja vanade ajalehtede lugemise kogemus. Ajakirjanduse ajalugu õppida on oluline ja see peaks olema stuudiumi alustala, kuid olen kogenud, et selleks enam tunniplaanidesse aega ei ole jäänud.

Olime erakordne aastakäik, esmakursuslastele mõeldud kartulivõtu hoogtöönädalatel käisime meie neljal sügisel kas kolhoosis kartuleid noppimas või ülikooli hoonetes Tartu linnas abitöid tegemas.

Meil oli raske algus, poisid Meelis Pirn, Ainar Ruussaar ja Kuldar K Raudnask võeti novembri alguses nõukogude sõjaväkke. Jaanuaris olid Kuldari matused. Viieteistkümnest jäi tosin ja enne semestri lõppu loobus õppimisest veel üks tüdruk. Kursus kahanes ja ma ei tea, kust ma selle peale tulin, kuid mulle tundus, et esimesena vastuvõtmisel joone alla jäänud Eeva Lumet (Kumberg) võiks saada võimaluse meiega liituda. Kuidagi tegin kateedris õppejõududele ja teistele meie kursusel, ning Eevale endale ka selgeks, et seda suurte katsete järel tühjaks jäänud kohta ei saa lasta raisku minna, et enne uut eksamisessiooni peaks ju olema võimalik liituda. Olime ju kõik terve suve pingutanud, esitanud varasemat ajakirjanduslikku loomingut, teinud katseid, vestelnud auväärt õppejõududega ja siis veel eksamid teinud. Ja Eeva liitus meiega enne eksamisessiooni, tuli eesti filoloogia kaugõppest üle.

30 aastat tagasi kirjutati diplomitööd ikka trükimasinal ja kopeerpabereid kasutades. Ma olin osakonnas esimene, kes oma diplomitöö, mis uuris ajakirja Nõukogude Naine/Eesti Naine lugejat, juhendaja Peeter Vihalemm, tuttava abil (meie vanaisad olid ülikooliaegsed sõbrad!) arvutisse kirjutas ja tegin seda Estonia teatrimajas, kus see arvuti oli. Ja kui tuli vigu parandada, ütles Marju Lauristin, et „Epp, Sa saad selle töö ju uuesti arvutist välja lasta!“, mul on see tolle aja kohta ülimoodne sõnastus siiani kõrvus. Mu õde kirjutas kolm aastat hiljem oma diplomitöö ikka läbi kopeerpaberi trükimasinal.

Iga aasta kevadel, Juhan Peegli sünnipäeva paiku võeti esmakursuslased Academia Journalistica liikmeteks, meid 25. mail 1985. Ülikooli lõpuaktusel oli meil 1989. aasta 21. juunil selles orvas, kus nüüd on taas Vabadussõjas osalenutele mälestusmärk, Lenini büst. Aga selle skulptuuri ette olid korraldajad tõmmanud valge lina. Lenin justkui oli veel „meiega“, aga oli ka juba peidetud. Üliõpilaste poolt lõpuaktusel kõne pidanud Jüri Luik pööras kummalisele olukorrale tähelepanu. Me lõpetasime küll äsja nime taastanud Tartu Ülikooli, aga saime TRÜ diplomi, eesti ja venekeelse, nagu oli saanud ka mu vanemad.

Epp Alatalu 25. mail Juhan Peegliga. Foto: Erakogu

Muide, alles 15 aastat pärast ülikooli lõppu sain teada, et ajalehes „Noorte Hääl“ oli järgmisel päeval ilmunud foto meie lõpuaktusest, allkirjaks „filoloogiateaduskonna lõpuaktus“. Pildil oli vaid kaks inimest: Paul Ariste ja mina.

Ajakirjandusosakonnas oli palju praktikaid, pärast esimest kursust olin Rakveres ajalehes Punane Täht, teisel kursusel ETVs Aktuaalse Kaamera toimetuses, kus mu juhendaja oli ema kursuseõde, inglise filoloog Ede Kõrgvee ja kolmanda järel ja neljandal Eesti Raadios, eeskätt Riina Eentalu juhendada uudistetoimetuses. Riina Eentalu kirjutas mulle praktika iseloomustusse, et ometi on praktikal inimene, kes oskab uudist koostada. Järgmisel aastal olin propaganda saadete toimetuses, juhendajaks Marianne Mikko ja Tiina Soon, aga paljud teised ka: Ene Hion, Raul Mälk jne. Viiendal kursusel olin Moskvas ja juhendajaks Eesti Raadio korrespondendipunktis Marika Villa, tegin koostööd ETV Söuli olümpiamängude ülekandemeeskonnaga, kes töötas Ostankinos.

Palju on veel õppimisest ja kaasnenust, mis siia ei mahu – Fosforiidist saia ei saa, muinsuskaitsepäevad ja sinimustvalge lipp, lumest kuningas Gustav Aldolfi kuju ehitamine, Eesti Naisüliõpilaste Seltsiga liitumine… mis on üks paremaid otsuseid elus. 1988. aasta suvel lendasin raadiopraktika käigus Tallinn-Suhhumi lennuliinil kaasa EÜE Suhhumi rühma tööd inspekteerima läinud malevajuhtidega. Suhhumi lähedale Musta mere äärde ehitati TRÜ puhkebaasi, aga ehitus seal ei edenenud ja baas jäigi ehitamata nii poliitilistel kui ka nuluõliskandaaliga (lugege vanu ajalehti!) seotud põhjustel, kui ma täpselt mäletan.

Arusaamist, et ajalugu tuleb talletada ja sellest õppida rakendasin ma ka Tartu Ülikooli töötajana, kui viis aastat tagasi avatud Toomemäel asuva Tartu Ülikooli muuseumi poe – Toompoe – kontseptsiooni välja töötasin ja selle tegutsemisele hoo sisse andsin

Õde Riin Alatalu (1968) õppis Tartu Ülikoolis 1986-1992, ajaloo teaduskonnas, diplomitöö kirjutas teemal „Meditsiinilise mõtte areng Eestis 19. sajandi kalendrikirjanduse näitel,“ juhendas Lauri Vahtre. Oma esimese kursusetöö kirjutas ta ainult lätikeelsetele allikatele tuginedes Kuramaa hertsogiriigist. Teise kursuse kursusetöö aga esimesest eestikeelsest ajakirjast „Lühhike Õppetus“. Oma magistri- ja doktorikraadi kaitses Riin muinsuskaitse erialal Eesti Kunstiakadeemias.

Eesti Naisüliõpilaste Seltsi kaasvõitlejad 11. märtsil 1990 Tartu Ülikooli aulas. Riin Alatalu on paremalt kolmas. Foto: Erakogu.

Riin oli ajaloo-osakonna üliõpilaste ametiühingu sekretär (boonuseks omaettetuba Pälsoni 23 ühikas), oli üks esimesest üheteistkümnest välisvahetus-tudengist Helsingi Ülikoolis 1989/1990 õppeaastal. Oli üks Eesti Naisüliõpilaste Seltsi taastamise eestvedajaid. ENÜS on esimene taastatud akadeemiline naisorganisatsioon ja üliõpilasorganisatsioon.

Vend Siim Alatalu (1978) õppis Tartu Ülikoolis 1996-2001, kus vahepeal olid mõned asjad muutunud – ajaloo eriala oli saanud osaks filosoofiateaduskonnast, õppetöö aga toimus pea täielikult vastavatud, ülikooli moodsaimas Lossi 3 õppehoones. Siimu huvialaks sai lähiajalugu ning tolle aja Euroopas aktuaalsete teemade taustal oli ta diplomitöö teema oli “Austria parempoolsed parteid 20. sajandil: järjepidevus või päevapoliitika?“, juhendaja oli prof. Eero Medijainen ja kaitsmine toimus jaanuaris 2001.

Siim Alatalu ülikooli peahoone sammaste ees. Foto: Erakogu

Kohe ülikooli astudes sai Siimust Eesti Üliõpilaste Seltsi noorliige ning hiljem tegevliige ja vilistlane. Kuna 1990-ndatel andis riik kõigile meessoost tudengitele kaitseväeteenistuskohustuse täitmisest vabastuse, läks ta vabatahtlikult kaitseväkke, läbides ajateenistuse ülikooli ajal suvepuhkuste asemel nn üliõpilaste reservohvitseride kursustel ja sai ülikooli lõpu järel 2001 veebruaris president Merilt lipniku auastme. 2006 lõpetas Siim Syracuse ülikooli USAs rahvusvaheliste suhete magistrina ning kraadide vahele jäi ka aastane vahetusüliõpilase staatus Helsingi ülikoolis.

Riinu poeg Mattias Väli (1994), on lõpetamas Tartu Ülikooli. Tema bakalaureusetööülikooli Ajaloo ja arheoloogia instituudis juhendaja on Ago Pajur ja teema „Baltisakslaste lahkumine Eestist aastatel 1939–40 kohaliku meedia pilgu läbi“. Mattias on õppinud ka Tartu Ülikooli Narva kolledžis. Ta on korporatsioon Ugala liige aastast 2014 I.

Ülikool on meie peres olnud siht. Minu, Riinu ja Siimu eest noorelt surnud vanaema asemel hoolitsenud vanaema onutütar Maimu Urbalu (1921-2003) lõpetas ülikooli endokrinoloogina 1951. aastal. See oli kuulus nn peaarstide lend. Sõjajärgsel ajal sai toonasest kursusest paljud väljakutse meditsiinisüsteemi kujundada ja meie lastena võimaluse käia matkamas erinevate haiglate kolleegide juurde üle Eesti, seda koos oma kursusekaaslase poja Jüri Luigega, keda Maimu Urbalu ka vanaemalikult hoidis.

***

Aga loo algusesse naastes. Meie vanaonude laste hulgas on kauaaegne Tartu Ülikooli botaanika õppejõud Ella Tammemägi; Aadu Tammemägi oli Eesti Põllumajandusakadeemia õppejõud.

Vanavanaema Liisa Tammemägi vennagi pere on ülikooli-usku olnud, nendegi perest on läbi aegade ülikooli õppima tuldud ja nii on meie suguvõsa andnud ülikoolile ka prorektori, Erik Puura (1964).

Seega oleme läbi vähemalt viie põlve ja kogu eestikeelse ülikooli aja ülikooliusku!

Vivat, crescat, floreat Universitas Tartuensis!

  • Epp Alatalu on Tartu Ülikooli ajakirjanduseriala vilistlane
  • Ta on töötanud ajakirjanikuna Eesti Telegraafiagentuuris, ajalehtedes Kaubaleht ja Eesti Ekspress ja teinud kaastööd teistele väljaannetele.
  • Ta oli neli aastat president Lennart Meri pressiesindaja, samuti Estonian Airi ja Eesti Hoiupanga infojuht, Eesti Pärimusmuusika Keskuse Aita Aita! kaasrahastamise projektijuht ja mitmes muuseumis projektijuht.
  • Tartu Ülikooli väärika ajaloo ja saavutuste tutvustamise ja meelespidamise heaks töötas Epp Tartus Toomemäel Toompoe asutamise nimel. Tartu Ülikooli muuseumipood avati 1. mail 2014.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga