Imre Kaas: miks valisin Tartu Ülikooli õigusteaduskonna sessioonõppe?

Mis ajendas mind õigusteaduse erialale kandideerima ja miks kõnetas mind just sessioonõpe? Puutun õigusega kokku iga päev, sest töötan ajakirjanikuna. Juriidiliste nüansside mõistmine on selles ametis ääretult oluline, kasvõi selleks, et aru saada keeruliste kriminaalasjade menetluslikust poolest ja kohtupidamise loogikast. Aga loomulikult polnud Tartu Ülikooli õigusteaduskonda kandideerimise eesmärk pelgalt enesetäiendamine praeguse ameti tarvis, vaid kindlam…

Anu Pink: käsitöölisena ajamasinas

Kui lapselapsed küsivad minu käest: „Vanaema, mida sina ülikoolis õppisid?“, vastan neile: „Kui ma noor olin, siis õppisin ülikoolis käsitööd tegema ja õpetama. Aga nüüd õppisin ma seda, kuidas ajamasinaga rännata ja siis käsitööd teha.“ Kümme aastat tagasi oleksin ma võinud öelda, et minu elu jookseb kindlas rööpas justkui Viljandi–Tallinna rong: kool – ülikool –…

Triinu Sikk: minu tee teatris, teooria ja praktika keskel

Kui läksin ülikooli õppima, küsiti minu valikust kuuldes peamiselt seda, kas niisugune eriala on ka olemas. Nüüd, erialast tööd tehes, kohtan oma ametist rääkides kõige rohkem küsimust: mida sinu töö täpsemalt tähendab? Keskkooli lõpetades ei olnud mul erinevalt paljudest sõpradest tohutut dilemmat, mida õppima minna. Et mul oli huvi kirjanduse, teatri ja kultuuri vastu, oli…

Alar Ainla: õppimine olgu elu loomulik osa

Kindlasti ei osanud ma lapsena ettegi kujutada seda, millega praegu tegelen, kuid olen siiski veendunud, et paljuski määrab meie saatuse just lapsepõlv. Mul oli lapsena õnn olla lasteaia asemel palju koos oma vanematega, kes tegid veekogudel mõõdistustöid. Sain nendega sageli tööle kaasa minna ja ninapidi selle juures olla. Ühtlasi tutvusin aparatuuriga, mis nõukaajale omaselt vajas…

Helina Vallas: teekond unistuste erialani − kõik on võimalik

Lapsena käisin logopeedi juures täpselt ühe korra. Mäletan, et üks sõbralik tädi tegeles minuga pool tundi. Praeguseks tean, et see oli tavapärane hindamine, kuid tol hetkel mõtlesin, et küll tal on palju asju, millega mängida! Pärast seda ma sinna rohkem ei läinud ega pidanud üldse mõtlema selle üle, kes see logopeed on või mida ta…

Ingrid Põldoja: Tee tänasesse on olnud pikk ja põnev ning alati kultuurikorralduse vaimus

Juba gümnaasiumis olin aktiivne kooli ürituste korraldaja ja seepärast oleks kohe edasi kultuurikorraldust õppima minek olnud igati loogiline samm. Millegipärast aga ei olnud mul keskkooli lõpetades sellest erialast aimugi – kuna olin otsustanud minna ülikooli tingimata kodulinnas Tallinnas, ei süvenenud ma teistes linnades pakutusse. Nii astusin hoopis Tallinna Pedagoogilisse Instituuti (millest õige pea sai Tallinna…

Lauri Kõrgvee: minu kirg on töö raskete traumahaigetega

Ma olen pärit arstide perekonnast. Terve minu lapsepõlv oli tihedalt seotud meditsiiniga. Anestesioloogiks saamine ja Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas õppimine oli minu kindel valik. Nüüd olengi anestesioloog ja intensiivraviarst nagu minu isa Ago Kõrgvee. Anestesioloogia kõrval on mul veel üks kirg: olen Eesti Kaitseväe ohvitser. Minu jaoks on au seista Eesti eest. Olen andnud enda…

Heleri All: Tuhat ametit, üks haridus

Viimase kuu jooksul olen ma õppinud, kuidas teha maailma parimat putru, aga käinud ka kauplusautoga Jõgevamaal müümas inimestele silku ja odratangu. Veel olen hiljuti külastanud Järvamaa esimese klassi poissi, kes tuli siia paar aastat tagasi, aga sellegipoolest räägib sulaselget eesti keelt, küsinud oma kodus nahkhiiri kasvatava naisterahva käest, miks ta seda teeb, ja veel ja…