Betti Marie Peterson: vigadest keeleõppes

Miks jääb traditsioonilises keeleõppes meile pahatihti meelde vaid üks lause: mina ei mõista seda keelt?

Millalgi 2016. aasta kevadel istusin oma viimases vene keele tunnis ja ootasin, millal lõunale saaks. Lõpuks heliseski tunnikell. Astusin klassiuksest välja ja tundsin, kuidas ma sain jälle vabalt hingata. Käed ei värisenud enam. Keeletundidega oli nüüd päriselt lõpp. Sellel hetkel otsustasin, et ma ei õpi enam kunagi ühtegi keelt.

Nüüd, neli aastat hiljem, olen õppinud kokku ühteteist keelt. Koolist sain kaasa kolm võõrkeelt, aga kõik ülejäänud on tulnud pärast seda kindlameelset otsust mitte kunagi enam keeli õppida.

Minu jaoks läks koolikeeletundides põhirõhk õppimiselt kartmisele. Õpetamisel keskenduti eelkõige tulemustele, olgu selleks siis kontrolltööd või ilusti vormistatud vihikud. Motiveeris hinne, mitte tegelik areng.

Nii on päris keeruline keeli õppida. B-keelt õpiti meil kaheksa aastat, C-keelt vähemalt kolm, kuid aastatepikkuse töö peale võtsid paljud mu klassikaaslased nendest tundidest kaasa vaid ühe lause: ma ei oska rääkida seda ja seda keelt.

Pärast gümnaasiumi asusin Tartu Ülikooli skandinavistika osakonda norra kirjandust õppima. Seda, et eriala nimes sisaldus tegelikult veel ka sõna keel, otsustasin esialgu ignoreerida. Mäletan veel hästi seda hetke, kui esimese semestri keskel jõudis kohale, et lõputöö kirjutame norra keeles. Tol hetkel tundus see ebareaalne. Aga kui õppeaasta lõpuks suutsin juba mitte ainult iseennast ilma suurema vaevata tutvustada, vaid ka norrakeelse raamatu läbi lugeda, ei tundunud lõputöö kaitsmine või isegi norra keeles foneetika või kirjanduse ajaloo õppimine enam võimatuna. Tuli välja, et keeli on võimalik omandada küll, ja vähema kui 12 aastaga, mis mul inglise keelega pusimise peale kulus.

Koreas õpitakse ja töötatakse sageli kohvikutes. (Erakogu)

Erialases kirjanduses on palju räägitud teguritest, mis aitavad keeli omandada, või just vastupidi, takistavad seda. Keelega kokkupuutumise ja keeletundide tihedus, sõnavara pidev juurdeõppimine, ise lugemine, keelekeskkonnas elamine või selle tekitamine on kõik ühtviisi olulised. Minu isiklik kogemus õpetas mulle aga, kui tähtis on turvaline õppimiskeskkond, kus julgetaks katsetada, uusi ideid avastada ja vigu teha. Just see väike, aga oluline seik muutis ülikooli keeletunnid minu jaoks mõnusaks ja keele õppimise millestki hirmsast hoopis nauditavaks tegevuseks.

Teoorias kõlab kõik see ju hästi, aga traditsiooniline keeleõpe on visa taanduma ja kahjuks takerdub suurem osa praegusest keeleõppest siiski väljakujunenud mallidesse. Selle asemel, et julgustada katsetama ja avastama, keskendutakse pahatihti vaid nendele keeleõppe külgedele, mille omandamise tulemusi on kõige lihtsam mõõta: grammatikale, lugemis- ja kuulamisülesannetele. Samas ei õpi keegi meist keeli ju selleks, et lünkteksti õigeid sõnu valida. Keeleõppe eesmärk on üldiselt ikkagi vaba suhtlemine ja elus tuleb väga harva ette olukordi, kus valikuvõimalused on piiritletud variantidega a,b ja c.

Kuigi enamik koole otsustab jääda traditsiooniliste meetodite juurde, on praegusel ajal keele õppimiseks palju võimalusi, alates äppidest ja lõpetades keelekümblusega. Kuna nii kodumaise ettevõtluse kui ka keeleõppe arendamine on mulle olulised teemad, liitusin juba ülikooli teisel kursusel Eesti enda keeleõpperakenduse Speakly norra keele tiimiga.

Minu jaoks on Speakly töö juures eriti huvitav vaadata, kuidas on keeleõpe seal üles ehitatud – kuidas moodsa aja tehnoloogilised võimalused aitavad keeleõppe muuta kiiremaks, tulemuslikumaks ja elulisemaks. Speaklys on ühtemoodi rõhku pandud kõigile keele kasutusaladele: näiteks olen oma töö käigus seletanud küll grammatikareegleid, aga tõlkinud ka kuulamisülesandeid, mis lisaks keele arendamisele käsitlevad ka huvitavaid teemasid, olgu selleks siis õppimisoskus või laste kasvatamine. Muidu kuiva tuupimisena tunduvat grammatikat ja sõnavara õpetatakse Speaklys eelkõige lausekontekstis – nii seostub kõige uue õpituga alati mõni eluline olukord, näiteks ettepaneku tegemist verbiga can õpitakse inglise keeles koos lausega Can I buy you a drink? Praegu on Speaklys võimalik õppida vene, hispaania, inglise, prantsuse, itaalia, soome ning saksa keelt ja seda kõike ka eesti keele põhjal.

Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist sõitsin külla oma õele, kes oli vahetusaastal Korea Vabariigis. Keelehuvilise pilguga seal ringi vaadates torkas kohe silma uskumatu ebakõla kohalike tegeliku inglise keele oskuse ja inglise keele tundidele kulutatava aja vahel: olenemata sellest, kui palju keelt õpitakse, peavad korealased oma inglise keele oskust üldiselt halvaks. Isegi kui grammatika- ja lugemisülesanded lahendatakse kenasti ära, ei saada siis, kui ise rääkima on vaja hakata, sõnagi suust.

Korea keeleõpe on suuresti keskendunud eksamite sooritamisele. Seda on näha ka raamatupoodides, kus leidub riiulite viisi IELTS-i, TOEFL-i ja TEPS-i ettevalmistusõpikuid. (Erakogu)

Isiklikust huvist ja soovist oma sõpru aidata hakkasin probleemi lähemalt uurima ja hobikorras inglise keelt õpetama. Asjakohast kirjandust lugedes ja kohalikega nende kogemusest rääkides on praeguseks üsna selge tõik, et korealaste keeleõpe on peaaegu kõike seda, mida ta olema ei peaks. Õpitakse eksamiks, proovitakse igal juhul vigu vältida, üldiselt arendatakse ainult grammatikat, kuulamist ja lugemist. Uskumatuna tundus fakt, et Korea kõige populaarsemates inglise keele testides ei ole suulist osa. Üldiselt on nii, et inimesed, kes valdavad inglise keelt suhtlustasemel, on mõnda aega mõnes ingliskeelses riigis elanud või ise omast huvist keelt korralikumalt õppima hakanud.

Süsteemset viga süvendab veel aga üleüldine hirm vigade tegemise ees. Kõige hullem on olukord just gümnaasiumiõpilastega. Nendega on vaja alguses maha istuda ja teha selgeks, et vigu pole vaja karta – et ma tegelikult just ootangi neilt, et nad prooviksid, katsetaksid, teeksid vigu; et minuga on turvaline rääkida; et keelt tasub avastada, isegi kui alguses piirduvad oskused vaid mõne sõnaga. Selleks, et õppimisest midagi välja tuleks, on vaja aru saada, et vigade tegemine on loomulik ja vajalik osa õppeprotsessist, see ei määra inimese väärtust ega tublidust. Lastega on veidi kergem – neil on veel õppimise õhinat alles–, aga suuremaks saades kaob see ära, asendub hirmu või vastumeelsusega.

Midagi on kuskil valesti läinud. Iga inimese jaoks on see ilmselt erinev, kuid osa veast on juba süsteemi sisse kirjutatud: kui hindeid pannakse kiitmiseks või karistuseks; kui hea või halb õpilane olemisest saab isiksuse või minapildi osa; kui hästi õppimine ja head hinded tähendavad sama asja. Unustatakse, et õppimine seisneb protsessis ja arengus, mitte lõpptulemuses.

Uute oskuste omandamine mistahes valdkonnas võiks olla väljakutsuv ja tore, olgu siis tegemist mõne uue keele, loodusteaduste või kunstidega. Arengu tagamiseks tuleb leida tasakaal distsipliini, edu ja naudingu vahel. Ja kui kord juba niimoodi mõtlema hakata, tuleb välja, et võib-olla ei erinegi õppimine teistest eluvaldkondadest sedavõrd palju.

  • Betti Marie on lõpetanud bakalaureuseõpingud Tartu Ülikoolis norra keele ja kultuuri erialal 2020.
  • Praegu kuulub ta Speakly norra keele tiimi, kus aitaluua keeleõpperakendusele norrakeelset sisu.
  • Ülikooli ajal oli ta AIESEC-i liige ja õppis Erasmuse raames ühe semestri Norras.
  • Praegu elab Betti Koreas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga