Arko Olesk – Üks korralik kriis…

Arko Olesk on lõpetanud Tartu ülikooli ajakirjanduse eriala aastal 2007. Olesk on mälumängus võitnud nii Eesti võistkondlikel meistrivõistlustel (2011 ja 2012) kui ka paarismängus koos Tiit Naaritsaga (2012 ja 2013)  ning koostanud saate Kuldvillak küsimusi. Hetkel on ta Tallinna ülikooli doktorant ning teadus- ja innovatsioonikommunikatsiooni keskuse juht.

Kas mäletate: paar sügist tagasi taastati ühe Tartu kunstinäituse jaoks Jaan Toomiku kurikuulus “purkisittumise” installatsioon. Seejärel pandi üks purkidest näituselt pihta ja läks kaduma, jõudes nii ajalehtede esikülgedele. Tulemusena ilmus taas välja inimesi, kes manasid kaasaegset kunsti kui täiesti arusaamatut ja publikuvaenulikku tegevust. Olukorda analüüsides avaldas Marek Tamm Postimehes kolumni, kus nentis, et “Ma ei tea vist ühtegi teist kultuurivaldkonda Eestis, mille avalik positsioon oleks närusem kui kaasaegsel kunstil”.

Toon selle juhtumi esile, kuna järgnenut võib kirjeldada kui kriisi. Ilmus arvukalt artikleid, mis kas püüdsid veenda, et kunst ongi läinud rahvast liiga kaugele või et rahva arusaam kunstist kui  peamiselt esteetilise funktsiooniga tegevusest on pöördumatult aegunud. Ilmselt osaliselt just selle pärast võisime varsti teleekraanidel näha kaht saatesarja: NO99 Kunstikool pühapäeva õhtuti ja ETV2s jooksev “Meie aja kunst”, mis püüab avada kunstnike tegevust ja mõttemaailma. Need on saated, mis püüavad vaatajat panna mõistma, mis on kunst, n-ö näha pildi taha.

See on muster, mida oleme näinud ikka ja jälle. Puhkeb kriis, mille käigus settib valdkonnas arusaam, et neid ei mõisteta ega toetata arvatud määral ning usalduse ja poolehoiu võitmiseks  tuleb hakata tööd tegema. Selle on läbi teinud näiteks Euroopa Liit, kui Hollandi ja Prantsusmaa rahvahääletustel lükati tagasi põhiseaduse lepe. Mu enda tegevusvaldkond, teaduskommunikatsioon, sai alguse just sarnasest tajutud usalduskriisist. Praegu on Eestis teaduse populariseerimise kriis määratletud kui noorte erialavaliku kriis ning eostanud arvukalt noortele suunatud ettevõtmisi: alates robotivõistlusest Robotex kuni telesaateni “Rakett 69”.

Nii võikski provotseerida küsimusega: kas iga valkond ei vajaks teinekord üht korralikku kriisi? Mitte lihtsalt tõdemust, et tudengeid on vähe või meedia ei tunne nende vastu huvi, vaid kriisi, mis alguses küll ehmataks kõiki, ent samal ajal mobiliseeriks kõik asjassepuutuvad inimesed ja sunniks neid tõsiselt mõtlema selle peale, kes nad on, mida nad teevad, kelle jaoks ja kuidas.

Muidugi, kui kommunikatsioon toimib, pole seda tarvis, ent kui paljud valdkonnad võivad tõepoolest öelda, et nende suhtlus avalikkusega on kahepoolne ja kaasav? Traditsiooniliste legitimatsiooni allikate kinnikuivamine sunnib kõiki valdkondi – kunstist majanduse ning teaduseni – aina enam panustama kommunikatsioonile, et tagada avalikkuse toetus ja usaldus.

Kommunikatsioon on tuleviku eriala. Kindlasti püsib ja kasvab vajadus selle valdkonna spetsialistide järele ehk nende inimeste järele, kes suudavad infot sõeluda, kriitiliselt hinnata ja arusaadavalt edasi anda. Kuid need oskused võiks kuuluda ka iga valdkonnaspetsialisti arsenali. Selle asemel, et need omandada kriiside või muude valuliste kogemuste tõttu, võiks ju põhitõed saada kaasa juba haridussüsteemist.

Iga valdkonna populariseerimise ja kommunikeerimise oskused on õpitavad. Õpetagem neid siis.

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someoneShare on Google+Share on LinkedIn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga